"MIDA ENAM ON RIIGIS KODANIKUJULGEID
INIMESI, SEDA VÄHEM SANGAREID VAJAB SEE TULEVIKUS."
Franca Magnani
Käesolev raamat räägib tsiviilkuraazist ja
kodanikujulgusest. Raamat ise valmis sajandi lõpul, mil
kuulekus, kohanemine ja kaasajooksmine on muutunud väga
kahtlaseks vooruseks ja käitumisviisiks. Viimasel ajal saab
üha enam inimesi teadlikuks sellest, et niisugused eluhoiakud,
nagu pilgu kõrvale pööramine, leplikkus ja ignoreerimine,
muudavad kogu inimkonna looduse lagastamise suhtes üha "sallivamaks".
Ülimalt ohustatud maailm vajab tungivalt kodanikujulgeid
inimesi, kes on riskantse poliitika ja hoolimatuse vastu.
Käesoleva raamatu kaudu pöördutakse nende poole,
kes on tundnud ära, et tänapäeval on osalemine
poliitikas ja muudatused "altpoolt" hädavajalikud;
see raamat on mõeldud nendelegi, kes pole seni leidnud
endas julgust niisuguse äratundmise rakendamiseks poliitilises
käitumises. Autor, kes on äratundmise juurest jõudnud
äratuntu praktikasse rakendamiseni ja on aastate jooksul
kogunud kodanikualgatuse alal kogemusi, käsitleb siin järgmisi
küsimusi:
Mis on tsiviilkuraaz?
Kuidas õppida
- väljendama oma arvamust kompetentselt?
- jääma "tsiviilseks" ja mitte laskma agressiivsel
olukorral end nakatada?
- kohtlema hirmu vanemate, õpetajate ja ülemuste
ees?
- kaotama kuulekusetraditsiooni?
- taluma üksildust, mis saabub julgust nõudvates
olukordades?
- muutma äratundmist ja julgust konkreetseks poliitiliseks
tegutsemiseks?
Jäädes täiesti realistiks, kardavad paljud,
et maakera hukkub oma elanike kuulekuse tõttu. Säilib
ka vastupidine võimalus: julged inimesed kõikidel
tasanditel hakkavad bioloogiliste elutingimuste hävitamisele
vastu ja peatavad selle. Selleks annab ka käesolev raamat
oma panuse.
Kurt Singer,
sündinud 1929.a. Münchenis.
Filosoofiadoktor.
Pedagoogilise psühholoogia professor Müncheni Ülikoolis.
Psühhoanalüütik.
Piperi vahendusel on temalt ilmunud
"Solvang ja põdemine" (1988)
|
Eessõna
Käesolev raamat räägib iseenda ja oma arvamuse
avaldamise julgusest - tsiviilkuraazist ehk kodanikujulgusest.
Tsiviilkuraazsed inimesed tunnetavad, et kõiki kodanikke
puudutavad probleemid kutsuvad neid endid lahendusi leidma. Oma
poliitilis-moraalse protestiga muudavad nad teisigi niisuguste
probleemide suhtes tähelepanelikeks. Nad julgustavad kaasinimesi
samuti sekkuma ja kutsuvad vastutavaid isikuid üles muutma
oma toimimisviisi.
Kas tsiviilkuraaziga saab "liigutada mägesid"?
- Tsiviilkuraazsed inimesed on igatahes algatanud revolutsioone,
päästnud inimelusid, muutnud linnaosasid ja kaitsnud
maastikke, hoidnud ära ebaõiglust, takistanud aatomielektrijaamade
ehitamist ja aidanud kaasa sõdade lõpetamisele.
- Oma ohustatud maailmas vajame tsiviilkuraazseid inimesi, kes
toetaksid poliitikuid väljapääsuteede leidmisel
keerulistest olukordadest - ja me vajame neid, selleks et peatada
neid valitsejaid, kes seavad inimkonna ohtu. Seetõttu
tuleks paljudel kodanikel ilmutada arusaamist, sest nagu on öelnud
Bertolt Brecht: "Arukas ei murra endale teed, vaid aitab
mõjule pääseda nii suurel arukusel, nagu arukad
enda väljendamiseks vajavad."
Võimuiha, kasumiahnuse ja poliitilise fantaasia vaeguse
tõttu loome endile üha enam meid hävitada ähvardavaid
ohtusid. Seejärel teeme näo, nagu poleks Auschwitzi
surmalaagrit, Hiroshima pommitamist ja Vietnami sõda iial
olnudki. Vaevalt küll see meid puudutab, et hulk aastaid
pärast reaktorikatastroofi saabuvad Tshernobõlist
kohutavad teated. Me ei lase end häirida sellel, et maakera
atmosfäär on kahjustatud. Lahesõjas ülendasime
vägivalla mõrtsukalikuks väitlusvahendiks. Et
majanduskasv tundub meile inimlikkuse kasvust tähtsam, tõrgume
loodust kaitsmast ja kliimakatastroofi ennetamast.
Paljud valitsejad ja parlamendiliikmed suhtuvad ohtudesse ükskõikselt.
Seetõttu ei tohi me loota sellele, et midagi muutub "ülaltpoolt",
vaid peaksime "altpoolt" sotsiaalse tundlikkusega välja
astuma inimlikkuse kasvu eest. Nii mõnedki inimesed paneksid
vastu julgemini, kui ei oleks veel liiga kartlikud. Oma veendumuste
avaldamise asemel vaikides mugandumine haavab igatahes nende
eneseaustust. Neil aitab see raamat arusaamise ja harjutamise
teel lõpetada autoriteetidele kuuletumise - perekonnas,
töökohal, avalikus elus, poliitilises tegevuses. Kodanikujulguse
õppimine tähendab omaenda elu avardamist. Tsiviilkuraaz
muudab eneseteadlikumaks, elavamaks ja viib isikuvabadusele.
Avalikes probleemsetes olukordades ei tohi mitte jääda
vaikijaks, vaid muuta end kompetentseks ning avaldada oma mõtteid
ja tundeid. Liigagi paljud kodanikud on kaasajooksikud. Ettevalmistused
hukkumiseks teevad nad vaikides kaasa, ilma et kriitikaga sekkuksid.
Kõik näevad endapõhjustatud ohtusid, ent tormavad
siiski edasi ettepaistvasse katastroofi: kuulekaina lasevad nad
end talutada ökoloogilistesse ohtudesse, sotsiaalsesse kitsikusse,
tabada end aatomi- ja sõjakatastroofidel.
Mulle on saanud südameasjaks arendada endas kodanikujulgust
ja sellepärast kirjutangi tsiviilkuraazist. Sealjuures ei
väida ma "teadvat", kuidas saada julgemaks. Ma
ei saa mitte lugejatele "õpetada" seda, kuidas
saada tsiviilkuraazsemaks, vaid üksnes julgustada neid sisenema
protsessidesse, kus julgus kasvab. Selleks jagan teadmisi, räägin
kogemustest, osutan vastuoludele meis enestes ja vihjan võimalikele
ohtudele väljastpoolt.
Põhiküsimused: Kuidas õpime oma isiklikke
arvamusi väljendama avalikult ja kompetentselt? Kuidas saame
endas alistada hirmu autoriteetide ees? Kuidas saavutame kaasarääkimiseks
vajaliku kompetentsuse? Kuidas väldime nakatumise valitsejate
agressiivsusse? Kuidas analüüsime hirmu, mis ei luba
meil vastu rääkida "vanematele ja ülemustele"?
Kuidas alistame kuulekus valmiduse? Kuidas hakkame vastu südametunnistuse
pärssimisele? Kuidas talume üksildust, kuhu vajume
olukordades, mis nõuavad julgust? Kuidas jõuame
tsiviilkuraazi juurest poliitilisse tegevusse?
Olen rääkinud paljude tsiviilkuraazsete kodanikega.
Sealjuures püüdsin avastada seda, mis oli ajendanud
neid inimlike põhiväärtuste eest otsustavalt
välja astuma ja mis oli neid toetanud avalikul sekkumisel.
Seminaridel ja gruppides olen töötanud inimestega,
kes ei leppinud oma kartlikkusega ja seetõttu tahtsid
harjutamise teel omandada rohkem kodanikujulgust. Tänan
neid kõiki selle eest, et nad nõustusid koos minuga
demokraatlikult nõnda õppima.
Eriliselt tänan abikaasat, kes vestluste, kriitiliste vastuväidete
ja ettepanekute varal ning julgustades on aidanud palju kaasa
käesoleva raamatu valmimisele.
On võimalik, et maakera hukkub kodanike kuulekuse tõttu.
Aga on võimalik seegi, et julged inimesed käivitavad
teadvuse muutumise. See ajendaks valitsejaid muutuma arukamaks
ja käituma inimeste ja loodusega rahuarmastavamalt. Et see
õnnestuks, ei tohi me lasta isiklikku südametunnistust
riigistada, vaid peame julgema protesteerida poliitilis-moraalselt
ja sekkuma vastutusrikkalt. Niisugune kodanikujulgus on äraõpitav. |