1. Avastada demokraatlik voorus - tsiviilkuraaz

Mida rohkem on riigis tsiviilkuraazseid kodanikke, seda vähem läheb seal kord vaja sangareid.
Franca Magnani

Mina olen antipoliitilise poliitika poolt. Poliitika poolt, mis tähendaks praktilist kõlblust, tõe teenimist, ligimeste eest hoolitsemist tõeliselt inimliku mõõdupuu järgi. " Antipoliitiline poliitika" on võimalik. Poliitika "altpoolt". Inimese poliitika, mitte aga aparaadi oma. Südamest tulev poliitika.
Vaclav Havel

Väljendada ennast avalikult-poliitilis-moraalne protest

Julge kodanikusekkumine on "südamest tulev poliitika". Inimesed saavad "altpoolt" midagi muuta, kui sekkuvad oma eluliste soovide ajel. Demokraatlik liikumine SDV-s ja Ida-Euroopa maades on eriti selgelt näidanud järgnevat: algul tunnistasid oma veendumusi üksikud kodanikud ja väikesed grupid. Nii mõnedki jätkasid vastupanu ka siis, kui olid selle eest põlu alla pandud, pokri pistetud või saanud kutsekeelu. Selline käitumine on põhjustanud nendel maadel põhjapanevaid muudatusi. - Kuueteistkümne aastase inimese moraalne protest seisneb näiteks julgetes katsetes kehtestada demokraatiat. Üks noor inimene SDV-s keeldus koolis sõjaväelisest kasvatusest. Ta kirjutas direktrissile:

"Sõjaväeline kasvatus on kohustuslik aine ja selles mitteosalemist peetakse põhjuseta puudumiseks. Sellest hoolimata olen otsustanud nendes tundides mitte osaleda. Olen püüdnud oma põhjusi sõnastada ja palun korraldada klassis avalik arutelu. Arvan, et tänapäeval ei saa enam relvade abil rahu kindlustada. Jätkuv relvastumine ohustab seda veel enam. Iga päevaga lähendab see inimkonda hukkumisele, kui keegi ei söanda läbimurret teha ega näidata oma tõelist tugevust, astudes esimesena samm desarmeerimise suunas.
Sõjaväelist kasvatust ei saa ma ühitada rahualase kasvatusega. Niisugune kasvatus tekitab mõtlemise "sõpradest ja vaenlastest" ja ühtlasi inimvihkamise. Selle asemel, et raisata aega marssimise harjutamisele ja käskluste andmisele, peaksime tegelema sellega, mida meil on võimalik teha sõja ärahoidmiseks: näiteks niisuguse õppeaine nagu rahualase kasvatuse sisseviimisega koolis. Õpilaste ülesandeks peaks olema oma vaimsete võimete rakendamine teiste valgustamiseks. Me suudame lugeda ja mõista Wolfgang Borcherti, Dietrich Bonhoefferi, Berta v. Suttneri, Thomas Manni, Carl v. Ossietzky, Erich Kästneri, õdede Schollide teoseid. - Me peaksime andma märku. Seepärast kannan ka mina märki "Mõõgad atradeks!"..." 1

Oma sõbrale kirjutas ta: "Olles nüüd meie direktrissile adresseeritud kirjaga vabastanud end senise pika vaikimise ja mugavamate teede otsimisega kaasnenud arguse tundest, olen eneseaustust jälle juurde saanud. Nüüd olen selle "EI" lõpuks õigesti välja öelnud. - Tütarlaps pidi koolist lahkuma. Raskustele vaatamata tundis ta end vabanenuna, sest oli jäänud oma veendumustele ustavaks. - Selle neiu sarnased tsiviilkuraazsed inimesed vallandasid SDV-s liikumise, mis andis allasurutud kodanikele uue shansi eluks. Igatahes kaotasid niisugused jõud Saksamaade taasühinemisprotsessis suure osa oma mõjujõust, sest domineerisid majanduslikud küsimused. Julgete kodanike moraalsele vastutusele ei antud poliitilise moraali kujundamisel tegutsemisruumi.
Tsiviilkuraaz on üks vapruse vorm: üksikisik heitleb julgelt ja vastupanuvõimeliselt ohtude ja raskustega. Juba vanast ajast alates on vaprust peetud nelja vooruse: tarkuse, õigluse, vapruse ja mõõdukuse hulgast kolmandaks. Need voorused kuuluvad tihedalt kokku:
"Tarkus ja õiglus on ettenägelikkuse varal hoolikalt kooskõlastatud vaprusega. Vapper aga saab olla ainult see, kes on tark ja õiglane. Vaprust iseloomustab ka õige mõõt, nimelt selle, millega riskitakse, täpne kaalumine sellega, mida loodetakse saavutada. Vaprus juhindub moraalsetest väärtustest. Sellal, kui tarkus ja õiglus on pigem vaimne jõud, on vapruse puhul eelkõige tegu hinge voorusega - "vapra südamega"." (Artur Kaufmann 2)

Kuueteistkümne-aastase noore vastupanujulguse juures võib märgata tsiviilkuraazi tunnuseid:

• Neiu väljendas oma arvamust avalikult - ka kooli juhtkonna ees.
• Seda ei teinud ta mitte ainult eraviisil, vaid ka avalikult. Ta avaldas oma tundeid ja mõtteid; sellega tahtis ta kaaskodanikke üles kutsuda.
• Veendunult astus ta välja moraalselt õigena tunnetatu eest ja toimis südametunnistuse järgi. Ta avaldas moraalselt-poliitilist protesti.
• Neiu kasutas mõistust, muutis end kompetentseks, julges mõelda ja põhjendada.
• Oma südameasja nimel välja astudes ei püüdnud ta lahendada mitte ainult isiklikku, vaid ka avalikku probleemi, sest see puudutas kõikide inimeste hüvangut. Neiu praktiseeris üht demokraatlikku kodanikuvoorust.
• Ta riskis teadlikult oma isiku ebapopulaarseks muutumisega.
• Ta tunnistas hirmu ja söandas selle ajel riigivõimule vastupanu osutada. Sealjuures leidis ta tuge humaansetelt väärtushinnangutelt.
• Ta toimis vägivallatult. Direktoriga vaieldes tõi ta välja oma põhjendused ja isiklikud motiivid.
• Neiu jäi iseenda vastu ausaks. Ta toimis oma sisemiste veendumuste kohaselt ja arvestas teadlikult eneseaustust.

Ehkki demokraatlikult valitsetavates riikideski jälitatakse vahetevahel kriitilisi kodanikke ähvarduste, karistuste ja põlu alla panemisega, on seal oma arvamust avaldada suhteliselt kerge. Kuid kas me kasutame oma demokraatlikke võimalusi? Kas me tajume oma shanssi iseseisvaks mõtlemiseks? Kas me isegi sõltumatuna ei vaiki, selleks et mingit eelisseisundit mitte kaotada? Kas ei loovuta me märkamatult oma veendumusi, selleks et mitte ohustada oma karjääri? Kas me ei kuuluta moraalipõhimõtteid kehtetuiks, sest tahaksime hoiduda konfliktidest? Kas me ei keeldu riskimast, sest kardame sattuda häbisse? Kas ei püüa me olla julged vaid siis, kui meie edu on kindel? Kas me ei mugandu meelsamini, selleks et teiste poolehoidu mitte kaotada? Kas me ei otsi liiga varmalt põhjusi selleks, et hoiduda sekkumast?

Põhjused 3

Sest siin ei aita enam midagi
Nad teevad ikkagi oma tahtmist

Sest ma ei taha enam
oma näppe kõrvetada

Sest mind naerdakse välja:
nad on oodanud sind

Ja miks peaksin see alati olema mina?
Selle eest ei tänaks mind keegi

Sest seda ei kontrolli enam keegi
selle võib vaid veelgi rohkem ära rikkuda

Sest igal halval asjal
on küllap ka hea külg

Sest kõik oleneb sellest, millise pilguga seda vaadata
ja üleüldse, keda saab siin uskuda?

Sest teistelgi
on vesi ahjus

Sest meelsamini jätaksin selle
asjatundjamate hooleks

Sest keegi ei näe ette,
kuidas võiks see kedagi kahjustada

Sest see ei tasu vaeva
Sest ükski neist pole seda väärt!

Need on surmapõhjused,
mis tuleks kirjutada meie haudadele,

et nendel põhjustel
neid enam ei kaevataks

Erich Fried

Kaitsta oma veendumusi ülemuste ees

Tsiviilkuraazne protest ei taga alati edu ega mõju otsekohe. Sellele vaatamata on inimesed tänu kodanikujulgusele üht-teist saavutanud. Nad ütlesid valjult seda, mida teised ei saanud või ei julgenud välja öelda - ja andsid sellega lootuse muudatusteks. - Liikumine "altpoolt" oli tulemusrikas tülis aatomienergia pärast: "Just tänu paljude aktiivselt tegutsenud inimeste kompetentsusele purunesid suurel osal elanikkonnast valed lootused "aatomienergia peale". Ränkades ühiskondlikes vaidlustes paljastasid nad tegeliku huvitatuse aatomienergiast."4 Aatomienergia vastane liikumine osutus edukaks seetõttu, et kodanikud muutsid end kompetentseks. Paljud inimesed protesteerisid, demonstreerisid ning fantaasiarikkalt ja valgustavalt blokeerisid aastaid eluohustavat energiat.
Meie ühiskonnas tohivad kodanikud oma arvamusi avaldada suhteliselt vabalt, see on tagatud neile põhiseadusega. Seadusega aga ei saa anda neile julgust demokraatlike põhiõiguste käsutamiseks. Niisugust julgus ilmutas kolmekümne kuue aastane gümnaasiumiõpetaja Heribert A. Ta oli veendunud selles, et töö keskkonna ja rahu heaks peab algama igas ühiskonna vallas, seega ka koolis. Õpetaja kannatas teadlikult ära noomituse haridus- ja kultuuriministeeriumilt ja jäi oma veendumuse juurde, et sõja vältimiseks peaksid inimesed midagi ette võtma.
Heribert A. kavatses rahupedagoogilise õppeteemana käsitleda SDI (Strategic Defence Initiative) poolt kosmosesse kavandatud kaitseprojekti paigaldamist. Muuseas tahtis ta õpilastes teadvustada seda, et füüsika-alane teadmine ja suutmine nõuavad teadlastelt vastutusteadlikku suhtumist. Noored peaksid õppima poliitiliselt põhjendama ja mõtlema rahupsühholoogia põhjal. - Õpetajate kolleegiumil rääkis ta oma kavatsusest ja püüdis oma idee suhtes teisteski vaimustust äratada. Ülemused laitsid tema kavatsuse maha: tema aktiivne võitlus rahu eest tooks talle vaid sekeldusi; õppeplaan olevat liiga poliitiline ja poliitikaga tegelda oleks koolis liiga riskantne, eriti kaasaegsete võimusuhete puhul.
Õpetaja-metoodik ei lasknud end heidutada, vaid tutvustas õppetundides projekti, mis neelaks maksudena laekunud miljardeid. Sealjuures tugines ta kompetentsete astrofüüsikute kirjatöödele ja näitas füüsika-alaste arusaamade selgitamiseks diapositiive. Ta informeeris sellestki, mida on kirjutanud astrofüüsik Carl Friedrich von Weizsäcker: "Niisugune maailmaruumikaitse projekt ei taga totaalset kaitset ja tõenäoliselt saab seda ründeeesmärgil paremini rakendada kui kaitseeesmärgil." 5
Õpilastele sai nende kompetentsuse kasvades selgeks, et kuitahes perfektse kaitsesüsteemi saab vastaspool hävitada. Nad küsisid endalt, kas poleks mõistlikum lõpetada rakettide ehitamine. - Vesteldes suurusehullusest sündinud projektidest tulid kõne alla ka poliitikute fantaasiarikkad kõikvõimsuse ambitsioonid ja nende jumalastumiskompleks. Kaalutleti konfliktide vägivallatu reguleerimise mudeleid ja seda, kuidas üksteise ohustamise asemel teha koostööd.
Noored arutlesid selle üle, miks pannakse tuhandeid miljardeid dollareid relvastumisprogrammidesse, selle asemel et sama rahaga leevendada puuduse all kannatajate viletsust. Õpilased olid nördinud sellest, et väga paljud teadlased peavad kontsentreerima oma loovat energiat hävingu nimel, selle asemel et kasutada seda looduse päästmiseks. Sealjuures tuli juttu sellestki, kui suured relvatööstuse kasumiintressid on seotud miljardeid nõudva SDI projektiga. - Õpetaja Heribert A. lootis, et omandatav teadmine aitab tema õpilastes välja arendada südametunnistust, mille varal noored tunnetaksid kõrgemaid väärtusi.
Oli tegu õppetundidega, mis füüsikalise informatsiooniga, psühholoogilise argumentatsiooniga, diskussiooniga väärtuste üle ja poliitilise mõtlemisega taotlesid tähtsat demokraatlikku eesmärki: muuta noored kaasarääkimisvõimelisteks. - Haridus- ja kultuuriministeerium ei kiitnud õpetajat tema demokraatliku algatuse eest, vaid tegi talle ametialase noomituse poliitilise ühekülgsuse eest. Selle peale esitas õpetaja ametivõimudele oma argumendid - ja astus sellel tasandil välja oma veendumuste eest.
Formaalselt ei saanud õpetaja noomitust selle eest, et oli informeerinud õpilasi maailmaruumi kavandatud kaitsesüsteemist ja virgutanud neid mõtlema kriitiliselt. Tema õppetunnid olid kooliseaduste ja õppeplaanidega kooskõlas. Noomituse sai ta hoopis selle eest, et oli kasutanud ühe sõjaväeteenistuse vastase ühingu poolt välja antud diapositiive. Seda ühingut ei pea kaitseamet põhiseadusele ustavaks. - Ehkki niisugused fotod, mida võib ajakirjades ja -lehtedes kohata kõikjal, vaid näitlikustasid asjakohast informatsiooni, karistati õpetaja-metoodikut distsiplinaarkorras. Ilmselt peeti tema ja teiste hirmutamist vajalikuks. Niimoodi varjatud ülemustepoolse kriitiliste arvamuste allasurumise vastu on eriti raske välja astuda.
Riigiametnikele tuletatakse pidevalt meelde seda, et nad on kohustatud jääma neutraalseks. Aga kas ei pea nad avaldama oma arvamust siis, kui on otsustamisel inimliku moraali põhiküsimused? Niisugused probleemid, mida oli õpilastega analüüsinud õpetaja-metoodik Heribert A., seondusid ka nende noorte tulevikuga. Õpetajad, kes poliitilis-moraalse hoiakuga näitavad oma suhtumist eksistentsiküsimustesse, ei käi välja "poliitilisi õppelauseid", vaid virgutavad avalikku vaimset mõttevahetust. Seal, kus on oluline inimväärikus ja aukartus looduse ees, ei tohi me jääda neutraalseks, juhul kui ei taha hukkuda "neutraalselt".
Noomitusega karistatud õpetaja nägi, et ta korralekutsumine oli tema tsiviilkuraazi tagajärg. Noomituse pärast ta ei nurisenud, kurtnud ega kaeblenud. Niisuguste laitustega pidi ta arvestama valitsevat poliitikat kritiseerides, ehkki ei rikkunud sealjuures põhiseadust. - Mis hakkaks küll liikuma siis, kui haridus- ja kultuuriministeeriumil tuleks teha kümme niisugust noomitust? Või isegi sada või tuhat?
Miks rakendavad kodanikujulgust nii vähesed inimesed? - Sageli pole puberteedieast ammugi välja kasvanud noortel enesemääramiseks ainsatki võimalust. Seepärast saavad nad iseteadlikkust endas vähe arendada. Neid õpetatakse küll käituma nii, et nad enda eest vastutaksid, aga kõik shansid enda eest vastutavaks tegutsemiseks röövitakse nendelt loendamatute käskude ja eeskirjadega. Paljudele vanematele ja kasvatajatele on eelkõige tähtis see, et lapsed kuulaksid sõna. Nii luuakse lapsi kasvatades neile juba algusest peale kõik tingimused jääda eluks ajaks alaealiseks.
Rohkem kui kümme aastat kannavad koolid hoolt selle eest, et lastes ei tärkaks selget iseteadlikkust; sellega pärsivad nad tsiviilkuraazi tähtsaima eelduse. Õpilasi ei aktsepteerita sellistena, nagu nad on, vaid võrreldakse mallidega, millele nad peaksid vastama. Kuna nende individuaalsust arvestatakse vähe, ei õpi nad käituma iseseisvalt, vaid muganduvad. Tavaliselt ei arendata oma kodanikujulgust mitte tänu koolile, vaid hoopis kooli kiuste.
Paljudele inimestele on nende varasest vermimisest alates jäänud kalduvus "ülemuslikkusele ja alluvusele: harjumus funktsioneerida. Autoriteetide pimesi usaldamine, kohanemispüüd, eelkõige aga hirm vasturääkimise, vastupanu ja konfliktide ees enamusega ning grupist väljaheitmise ees. Meil on olnud raske saada täiskasvanuks, võita kätte iseseisvus ja sotsiaalne hoiak selle sõna õiges tähenduses." 6

Julgus valmistab hirmu - varjatus kaob

Tsiviilkuraazsed inimesed tahavad midagi korda saata. Nende energia suundub ühiskonna muutmisele. Sealjuures abistab neid omaenda võimete usaldamine - iseteadlikkus. Tegutsedes juhinduvad nad neile tähtsatest väärtustest ja astuvad oma veendumuste eest avalikult välja. Sealjuures tuleb neil sageli loovutada harjumuspärase miljöö poolt pakutud kaitsest, ja seda nimelt siis, kui neid ümbritsevad inimesed mõtlevad teisiti. Niisugune ohtlik suhete katkemine kolleegide, kaasüürnike, tuttavate ja sugulastega tekitab hirmu.
Nii mõnedki inimesed ei kirjuta resolutsioonidele alla seepärast, et kardavad pahandusi oma ülemustega. Paljud kardavad seda, et oma allkirja andmisega teevad nad endale "märgi külge" ja nad isoleeritakse. Järgnev juhtum näitlikustab seda ja kirjeldab ühtlasi
hirmu alistamise katset. - Seoses massihävituslike aatomirelvade vastase lendleheaktsiooniga kogusin ülikoolis allkirju. Ühe kolleegi kohta teadsin, et ta osales rahuliikumises. Seepärast imestasin, et ta kirjutas mulle: "Teie lendlehe sisuga olen nõus, aga näeksin meelsasti, et vähemalt väike osagi kõnetatud isikuteringist kirjutaks lendlehele alla. Alla kirjutada saan ainult siis, kui lehel on sada nime. Sellel tingimusel ühinen lendlehel kirjutatuga."
Professor kartis seda, et oma mõtlemisega hälbib ta kõrgkooliõpetajate enamusest. See hirm oli samaaegsest enda avaldamise soovist tugevam. Teda kohutas oht, et allkirja andmisega võib ta kolleegidest liiga kaugele eemalduda. Ta aktsepteeris enda kartust ja leidis oma grupis hirmu väljendamiseks julguse. Sealjuures avaldas ta soovi, et allkirjaaktsioonil oleks rohkem toetajaid. Oma hirmu isoleerumise ees vähendas ta sellega, et kindlustus arvuliselt mitte väga väikeses suhtlusgrupis ja päästis nõnda oma tsiviilkuraazi.
Kodanikujulgust esineb harva ka seetõttu, et tuleb riskida harjumuspärases mõjuringkonnas varjatuse ja mõjukate ülemuste poolse kaitse kaotamisega. - Seetõttu võib ametnikel märgata vähe tsiviilset julgust. Riik tasub neile selle eest, et nad täidavad kuulekalt oma kohustusi. Kuna nad on majanduslikult hästi kindlustatud, tuleb neil vältida rahutusi. Paljud ametnikud arvavad, et ülemuste aadressil kriitikat teha ei saa, kandmata kahju. Vaevalt nendega tegelikult juhtub midagi, juhul kui nad on ametisse kinnitatud. Enne seda aga tuleb neil igatahes läbida kohanemisprotsess, mille lõppedes sulavad nii mõnedki süsteemiga kokku nii, et selle puudusi nad enam ei märkagi.
Poliitikute juures on tsiviilkuraaz eriti haruldane. Et parteis karjääri teha, alluvad nad parteidistsipliinile. Sealjuures ohverdavad nad põhimõtted, mida soovitab neile nende poliitiline südametunnistus. Kohanemine parteinormidega võib olla nii jäägitu, et vasturääkimine ei tule mõttessegi. Isegi iseseisvate poliitikute juures kaob julgus kritiseerida ülemusi, kui neid ohustab osaline võimukaotus ja isoleerimine.
Hans Apel - poliitiliselt aastakümneid rahvasaadik, minister ja paljudes ametites aktiivne inimene - näeb seda asja nii: rahvasaadik "õpib tahtma seda, mida temalt oodatakse. Fraktsiooni- ja parteidistsipliini tugevdatakse nii, et need muutuvad omaette väärtusteks.
Tasustamise aluseid õige käitumise ja karistamise aluseid sõnakuulmatuse eest on fraktsioon rakendanud tulemusrikkalt. Fraktsiooni juhatus mõjutab otsustavalt seda, kas üks või teine loomu poolest auahne rahvasaadik teeb poliitilis-parlamentaarset karjääri või mitte." 7 Nõnda jõutakse mõtlemisvõimetu muganemiseni ja "omaenda laagri (partei) poliitiliste manamissõnade ülistamiseni". - Kodanike ja sirguva nooruse demokraatlikule arengule mõjub parlamendiliikmete muganev hoiak kahjulikult, sest vähesed poliitikud annavad vastutustundlikuks poliitilis-moraalseks käitumiseks eeskuju.
Ka valimistega seoses on ülemused südametunnistusevabaduse ja julgete tundeliigutuste suhtes sageli hoolimatud. Ühelt poolt peavad nad kohandama end partei tahtega; teiselt poolt ei tohi nad kaotada valijate soosingut. Seetõttu salgavad nad oma arusaamad ja veendumused maha, kui need ei taga neile "häälteenamust". Sel juhul eelistatakse "häälteenamust" moraalile. - Paljud poliitikud pole sõnakuulelikud mitte ainult fraktsioonile, parteijuhtidele ja parteikaaslastele, vaid ka huviüksustele. Nagu tõendavad korruptsiooniafäärid, on nad mõnikord isegi majandusvõimude poolt äraostetavad. Niisugustest skandaalidest nähtub, kuidas sõltuvused, vaheltkasuvõtmine või altkäemaksu andmine tühistavad ühiskonnas kehtivaid reegleid ja moraalipõhimõtteid siis, kui on kasulikud parteile või üksikpoliitikule. Teatud poliitikute ebaausa käitumise vaatlemine peaks kodanikke suurele üksijäämishirmule vaatamata ajendama sekkuma julgelt nende huvidesse.
Minu isiklik ebakindlus selles, kui kindlameelne suudaksin olla, on aeg-ajalt jälitanud mind unenägudeski. See jälitas mind näiteks siis, kui olin rahugrupis koos naisega osalenud istumisdemonstratsioonil rakettide asupaiga lähistel Mutlangenis. Me olime istunud tänavale, et takistada aatomirakettidega militaarsõidukite edasiliikumist. Ma tegin seda protestiks selle endastmõistetavuse vastu, millega - aatomirelvade varal - valmistatakse ette inimeste massilist hävitamist. - Sellel vägivallatul aktsioonil kaks politseinikku vahistasid mu, fotografeerisid mind mitu korda, sõidutasid trellitatud politseiautos politseijaoskonda, tuvastasid mu isiku ja kuulasid mind üle; see kohutas mind väga.
Öösel nägin unes: seisin vaikse järve ääres. Järsku kerkis võimas laine ja vajus minu peale. Mind valdas hirm ja ma klammerdusin tugiposti külge. Niisugust veemüüri tundsin lapsepõlvest peale Isari ääres. Teinegi kord paiskus laine minu peale ja tundsin ohtu. Suutsin jällegi tugipostist kinni hoida ja ärkasin ehmatusega ning üleni higisena. - See unenägu tundus mulle üleskutsena näha hirmu ja analüüsida seda ning seejärel jälgida, kui palju suudan seda taluda, ilma et see mind maha paiskaks. Ka mõistsin unenägu väljakutsena: kui suurele katsumusele tahan eneseaustuse säilimise nimel vastu pidada?

Hirm on vajalik selleks, et märgata ohtusid ja oma liigseid nõudmisi. Aga hirm võib ahvatleda ka poliitilis-moraalsest protestist enneaegsele loobumisele. See, kes kinnitab: "mina ei suuda ju midagi teha", ei taipa, et ta on süsteemi osa. Ta esitab küll mõttes tingimusi "valitsevatele oludele", kuid kardab samal ajal kaotada nendega seonduvaid mugavusi ja mõnusid. Salatakse maha see, et omaenda passiivsus aitab kaasa pahede ja ebakohtade tugevnemisele ühiskonnas. Kodanike niisugune passiivne hoiak muudab süsteemi pealtvaatamisdemokraatiaks.
Kaasajooksmise kui eluhoiaku minetamine ei nõua mitte ainult julgust, vaid ka kompetentsust. Kompetentsus on avaliku kaasarääkimise eeltingimus. Ühelt poolt tuleb informatsioon teha kodanikele arusaadaval kujul avalikult kättesaadavaks. Teiselt poolt peaksid kodanikud niisugust informatsiooni nõudma ja endale hankima. Oma hoiakut muuta, päevast-päeva muutuda ja otsustamisel osaleda saab ainult see, kes on informeeritud. Võime kompetentseks osalemiseks vähendab ühtlasi hirmu sekkumise ees. Uutvalt saab sekkuda ainult see, kes pealtvaataja rollist lahkub. Omapoolse sekkumisega ei aita ta kaasa mitte ainult ühiskondlike protsesside kulgemisele ja demokraatliku õigusriigi jätkuvale uuenemisele, vaid ka omaenda elavakssaamisele, sest ühiskondlik aktiivne tegutsemine nõrgestab resignatsiooni ja mõttetusetunnet. Aga kuidas sukelduda niisugusesse aktiivsesse tegevusse?

Kindlameelsus tänu toetavatele väärtushinnangutele

Kodanikujulged inimesed ei juhindu mitte ainult tegutsemisest saadavast otsesest kasust, vaid ka oma aktiivse tegevuse mõtestamisest. Niisugune mõtestamine on vajalik, talumaks tsiviilkuraaziga kaasnevat üksildust. Ainult see, kes suudab tahtlikult taluda pisutki üksildust, ei lase end pidevalt vangistada eetiliselt madalal muganemissundusel. Need toed, mis hirmuolukordades hoiavad üksikisikut püsti, on individuaalselt erinevad. Tugi võib seisneda ideaalides ja eeskujudes, inimlikes suhetes, humaansetes väärtushinnangutes, religioossetes sidemetes.
Tsiviilse julguse uuringuteks viidi kuraazsete inimestega läbi süvapsühholoogilise suunitlusega vestlusi. Selgus, et küsitletud olid tulvil kõlbelisi väärtushinnanguid: soovisid väga "teha õigeid tegusid". Neil olid ideaalid, mille varal nad väitlesid ja millele tahtsid läheneda praktilises tegutsemises. Neile olid olulised voorused, nagu näiteks õiglus, solidaarsus, rahu, tõearmastus, vabadus ja sõltumatus. Niisugused omadused ei olnud neile voorusteks mitte ainult teoreetiliselt, vaid juhtisid nende praktilist tegutsemist. Paljudel nendest oli võime kaasa tunda ja siseneda tunde teel hädasolijatesse ja abivajajatesse. Ühed, ja neid oli palju, väitsid tundvat, et on ühiskondlikes pahedes ja ebakohtades kaassüüdlased, ja tahtsid seepärast nende kaotamiseks midagi ette võtta. - Teiste juures oli hirm reaalsete ohtude ees juhtmotiiviks: andis nendele jõudu selleks, et tahta midagi muuta. Osa usutletud julgetest isikutest olid pigem pessimistid ja nägid tulevikku süngena. Aga just niisuguse pessimismi ajel käitusid nad vastutusteadlikult ja huvitusid poliitikast aktiivselt. Tänu kartusele on inimene valmis tegutsema aktiivselt ja konstruktiivselt.
Vesteldes nendega huvitas mind see, kas neil oli lapsepõlves südametunnistuse vabadus, millele võis tugineda nende hilisem julgus. Siinjuures ilmnes, et arengud olid kulgenud väga erinevalt. Sellal kui ühed identifitseerisid end tugevasti oma vanematega, said teised tugevaks vanemate vastu protesteerides - ja sageli oli tegu kahe nähtuse seguga. Paljud, ent sugugi mitte kõik, kes hiljem ilmutasid tsiviilkuraazi, olid lastena kogenud kaitstust ja usaldust. Neid julgustati käituma iseseisvalt, midagi ka ise järele proovima ja nad tohtisid sealjuures teha ka vigu. Nõnda said sirguvad noored muutuda iseenda peale kindlaks. Nad said mänguruumi ja virgutusi spontaanseks aktiivsuseks. Aktsepteeriti nende uudishimust ajendatud küsimusi, omaenda mõtlemist ja arusaamist. Lapsed kogesid: mind kuulatakse ära ja võetakse tõsiselt.
Selgelt ilmnes üks kooskõla: paljudes tsiviilkuraazsete inimeste peredes oli eriline osa väärtustel. Seal oli kõigi jaoks ühiselt tähtsaid eesmärke ja voorusi, nagu näiteks ligimesearmastus, kaastunne, armastus looduse vastu, teiste eest hoolitsemine, ausus. Sealjuures polnud tähtsad käitumisreeglid, nagu näiteks "Ei tohi valetada!" - Perekond pigem tegi endale teadlikult selgeks selle, mida enda isiku jaoks ja suhetes teistega tähendab tõearmastus.
Proua Hannelore Kraus näiteks takistas kodanikujulguse varal Frankfurdis Euroopa kõrgeima pilvelõhkuja ehitamist. Ta ei lubanud oma linnakvartali lagastamist. Selle nimel algatas ta kodanikualgatuse ja naabrina kampaania 264 m kõrguse hoone ehitise vastu. Ka siis, kui talle algul kolm ja hiljem kaheksa miljonit marka allkirja eest pakuti ja nii ametivõimud kui ka ehituse ettevõtjad ja finantseerijad talle pidevalt peale käisid ja teda ähvardasid, ei andnud ta järele. Kas pole niisugune inimene meie ühiskonnas veidrik? Või on sel proual juba nii palju miljoneid, et ta neid rohkem ei vajagi? Kas tahab ta vaid äratada tähelepanu enda vastu? Või on tal väärkujutlus õiglusest? Kas ei lükka ta kaheksamiljonilist kingitust tagasi sellepärast, et on psüühiliselt haige?
Mitte midagi niisugust! Kohtan vilgast keskealist naist, kes on kõrgesti haritud, käinud kaugetel reisidel, sooritanud ülikooliõpingud ja saanud teadusliku kraadi politoloogias, tegelnud aktiivselt majandusabi andmisega arengumaadele ja valdab nüüd pansioni, mida külatavad huvitavad külalised kogu maailmast. - Hiiglaslikule ehitisele keeldumisel oli talle tähtis vaid Frankfurti vana tööstuskvartali säilimine. Ta tunneb end seal elunevate inimestega seotud olevat. Ta osutas vastupanu kommertslikule mõtlemisele, mis on orienteeritud rahale, mitte aga inimlikele elulistele väärtustele. - Palusin proua Krausil jutustada oma lapsepõlvest ja sellestki, kas tema meelekindel hoiak seostub kuidagi ta elusündmustega. Ta ütles, et tema kodus olevat kehtinud juhtlause: teha alati seda, mis on õige; ja ta jutustas ühe paljudest lugudest, mis olid ta perekonnas tavalised.
Tema vanaisa oli ühes suures ettevõttes tsehhi meister. Üks klient tahtis kord firmaga protsessida, sest see oli kütteseadme ehitamisel eksinud. Direktor tegi vanaisale ülesandeks uurida seda kütteseadet. Vanaisa avastas, et tõepoolest oli tehtud mingi valearvestus, mille eest tulnuks vastutada firmal. Kui ta teatas oma avastusest tööandajale, palus too töö puudusi mitte paljastada, vaid need maha vaikida. Vanaisa aga keeldus, sest see ei olevat "sünnis". Selle peale ähvardati teda vallandada. See oli seitsmelapselise perekonna olemasolu ohustamine. Sellega aga ei lasknud end vanaisa tõe eest seismisel heidutada. - Perekonnas võeti sellest eeskuju; selle vanaisa üle oli ta uhke.
On olukordi, milles sageli öeldakse: "sa oleksid väga rumal, kui sa..." või "seal kõrvetad küll oma näppe" või "parem ära sekku!" või "miks peaksid just nimelt sina end ohverdama?" või "seal ei saavuta sa midagi". - Proua Kraus jutustas teistestki samalaadsetest kogemustest, mis olid lapsepõlvest saadik andnud talle jõudu väärtustest johtuvaks käitumiseks. Seepärast ei lasknudki ta kaheksamiljonilise pakkumisega oma väärtushinnanguid kõigutada - ja kogu perekond toetas teda.
Julgetele inimestele olid ikka ja jälle avaliku sekkumise motiivideks kõlbelised väärtused. Väärtushinnangud perekonnas võisid seonduda erinevate eluvaldkondadega. Greenpeace'i kuraazikal kaastöölisel kahekümne nelja aastasel Annemarie P.-l oli juhtmotiiviks austav suhtumine loodusesse. Ta vanemad virgutasid teda juba maast-madalast vaatlema taimi ja loomi tähelepanelikult ning käituma nendega hoolivalt. Tänu sellele ei tärganud temas mitte ainult huvi, vaid ka "aukartus looduse ees". Ta tegeles Albert Schweitzeri kirjatöödega. Nähes üha enam elukeskkonna hävitamist, sai tema ainsaks püüdluseks looduse kaitsmine. Ehkki ta on pigem tagasihoidlik inimene, pühendub ta oma sisemisest veendumusest hoolides keskkonnakaitse alasele algatusele tsiviilkuraazselt.
Mõlemad kodanikud astusid oma väärtushinnangute privaatsusest avalikku poliitikasse. Oma väärtushinnanguid püüdsid nad tulemusrikkalt argiellu rakendada. Samal ajal ei kaotanud nad silmist ühiskondlikke olusid ja sekkusid poliitiliselt. Nad ühendasid oma isikliku suunitluse ühiskondlikult aktiivse tegutsemisega; isiklik muutus poliitiliseks.
Shveitslasest pastor ja lüürik Kurt Marti, kellele ta poliitilise sekkumise tõttu keelduti Berni Ülikool audoktori tiitlit andmast, loeb tsiviilkuraazi imede hulka. Oma luuletuses "Vastuvoolu" ütleb ta:

Kaasatunne moraalse jõuna - lapsepõlvekogemus ja poliitiliselt aktiivne tegutsemine

Sellele, et kaastunne on meie tugevaim moraalne jõud 9, leidsin ikka ja jälle tõendust, kui uurisin küsimust: Kuidas saavad küll inimesed silmitsi ühiskondlike ebakohtadega ja ülemaailmsete ohtudega mitte langeda rusuvasse resignatsiooni? - Elementaarne kaastunne on see, mis julgustab inimesi astuma välja humaansete ja ökoloogiliste väärtuste eest. Võimet kaasa tunda loetakse meie kõige inimlikumate omaduste hulka. See mobiliseerib abistamiseks ja vastupanuks vajalikke jõudusid.
See, millises ulatuses arendab keegi kaastunnet ja julgeb ilmutada tsiviilkuraazi, see seostub ka antud inimese lapsepõlvekogemustega.

Julgeks ja kaastundlikuks saab muutuda see,

• kes oli lapsepõlves kogu oma isikupäraga vastuvõetav,
• keda aktsepteeriti koos tema tunnetega - ka viha-, tusa-, hirmu-, kadeduse-, ja raevutundmusega,
• kes sai arendada isemeelsust ja omaalgatuslikku tegutsemist,
• kes koges, et elusündmuste kujundamisel saab osaleda oma aktiivsuse varal,
• keda takistuste ületamisel toetati,
• kes ei õppinud mitte ainult kuuletuma, vaid ka olema sõnakuulmatu,
• kes ei saanud kõlbelisi väärtusi mitte ainult suusõnal, vaid võis neid läbi elada ja endas süvendada.

Kuid negatiivsedki kogemused võivad virgutada inimest saama julgeks ja astuma avalikult välja vabaduse eest. Kahekümne üheksa aastane Bernhard A. töötas aktiivselt kaasa vangide abistamise organisatsiooni Amnesty International juures. Soov poliitiliselt sekkuda tärkas rõhutute ja vangistatute olukorda tunde teel sisse elades. Ebaõiglaselt süüdimõistetud poliitiliste karistusekandjate heaks osavõtlikus ja aktiivses tegevuses suutis noormees uuesti läbi elada tundmusi, mis seostusid tema suhetes isaga. Isa oli olnud range ja võimukas. Tühiseimagi eksimuse eest oli poiss pandud koduaresti. Isa oli valvanud tema järele ja allutanud ta oma autoriteedile.
Isegi siis, kui poeg oli saanud täisealiseks, oli isa püüdnud teda oma tahtele allutada ja muuta endast sõltuvaks. Ometi ei purunenud sirguva nooruki oma tahe. Seda tingis seegi, et nooruk leidis matkimisväärseid eeskujusid ja tuge ühelt noortegrupilt. Algatuse juures Amnesty Intemational'i heaks koges ta õnnelikuna, et võis osaledes välja astuda poliitiliselt jälitatute eest. Töös rõhutute heaks võis ta ühtaegu vabaneda vägivaldse isa autoriteedist; ta harjutas vastupanu osutamist võimsatele.
Poliitilis-moraalse protesti vorm oleneb väga antud inimese iseloomust tulenevatest motiividest ja isiklikest probleemidest. Lapseea ja varase lapsepõlve konfliktide aktiviseerumine poliitiliselt aktiivse tegevuse tõttu on tervete inimeste puhul loomulik protsess ja otsustab, kas antud inimene suudab tunde ajel osaleda avalikes asjades, poliitilises tegevuses. Seal, kus normaalsed isiksused on kõige enam keskkonna saatuse osanikud, seal, kus nad on kõige vähem egoistlikud, seal, kus nad on vabaduse ja sõltumatuse eest hirmul, loodavad ja võitlevad, toimuvad nende hinges põhikonfliktid kõige ägedamalt ja seal nad kordavad oma isiklikku individuaalset saatust."10
Kaasatundmist kui moraalset jõudu arendada pole meie ühiskonnas kerge, sest me ühiskonda vermib võimu, mitte aga sümpaatse ühenduse printsiip. Paljude kodanike mõtetes domineerivad üleolek või alluvus, edu või ebaedu. Tsiviilkuraazi olemusse kuulub see, et ehkki tema varal tuleb midagi muuta, ei nõua ta kohe alguses edu. Julguse ilmutamine on orienteeritud ainult nendele väärtustele, mille eest tasub välja astuda. Sellega, et sekkumine võib "valitseva" tegelikkuse tõttu äparduda, arvestatakse teadlikult.
Dorothee Sölle kirjutab selle kohta: "On olukordi, kus me ei tohi nõuda edu, sest seal see nõue purustab meid. Kui kuulutame edunõude peamiseks, siis olemegi end süsteemile reetnud. Loomulikult on ka võimetuse kogemus, aga see ei tohi inimest halvata. Tsiviilkuraazi puhul on tegu eneseaustusega ja inimväärikuse enese maksmapanekuga. Need aga eelnevad edule." 11
Tänu sellele, et tsiviilkuraazi abil jääme kindlalt oma väärtushinnangute juurde, kogeme isiklikku vabadust. Selleks peaksime riskima läbi teha õppeprotsessi, mis muudab meid üha julgemaks. Seda, mida niisugune õppeprotsess hõlmab, tutvustavad põhjalikult järgnevad lõigud ja peatükid.

Harjutada sekkuma - vastupanujõud hirmule

Iga voorust saame harjutada - ka julgust avalikuks sekkumiseks. Kui anname oma hirmudele järele, muudame end tummaks. Võtame aga seevastu nõuks mitte vaikida, saame täisealiseks.

Mitte vaikida argisituatsioonides:

• kui levitatakse negatiivseid eelarvamusi kaasinimeste kohta,
• kui ülemus alandab kolleegi,
• kui möödujaid tülitatakse,
• kui nõrkadele tehakse liiga,
• kui autojuht ei lülita langetatud raudteetõkkepuu ees oodates mootorit välja,
• kui täiskasvanu alandab last,
• kui grupis räägitakse puudujatest neid alandades,
• kui looma piinatakse,
• kui kedagi pilgatakse tema välimuse pärast,
• kui õpetaja häbistab õpilast,
• kui haavatakse teisitimõtlejat,
• kui kellegagi toimitakse ebaõiglaselt,
• kui ilmnevad puudused ja vead
• kui keegi avaldab vastupidise poliitilise arvamuse.

See, kes avaldab ennast julgelt, peab igatahes arvestama tagajärgedega, mis võivad riivata ta isikut, ja seda isegi küllaltki ohutuna
tunduvates olukordades.
Ta ei suuda mõnikord säilitada endas rahu,
ta paneb erialagrupis kaalule oma hea kuulsuse,
ta riskib oma endiste sõprade sümpaatia kaotamisega,
ta tõmbab enda peale teatud inimeste nördimuse,
teisitimõtlevad kodanikud ei pruugi teda enam edasi austada,
ta ohustab oma karjääri,
talle hakatakse ehk ülekohut tegema.

Inimesel on vaja teha endale selgeks see, kui palju suudab ta taluda, ilma et nõuaks endalt liigset ja laseks nii röövida endalt julguse. Järgneva näite puhul ei oleks avaliku sekkumisega tulnud objektiivselt liiga palju riskida. Ometi ei julgenud viiekümne ühe aastane koduperenaine Elisabeth O. isiklikult vastu hakata, olgugi et oleks meelsasti avaldanud oma arvamust. Vestlusseminaril esitas ta järgneva hirmusituatsiooni:

"Astusin oma linnakvartali toiduainete kauplusse; teen seal sageli sisseoste ja mind tuntakse kui klienti. Minu ees seisid mõned naised. Selgelt äratuntava välismaalasena ootas pisut eemal seistes türgi naine, tema taga seisis välismaalasest tööline, kes tahtis tööpausi ajal osta toidupalukest. Siis hakkas üks naistest välismaalastega valjult tõrelema: millised jätised nad olevat, kui räpased olevat need harimatud inimesed, kui palju kurja nad tegevat sellega, et hõivavad meie töökohti ja kortereid. Ta saavutas vaikiva, osaliselt ka valju nõusoleku, vastuvaidlust ei järgnenud. Kumbki välismaalane ei lausunud sõnagi. - Olin solvangust nördinud, pealegi oli mul välismaalastega terve rida häid kogemusi. Sisemiselt raevutsesin ja olin jahmunud. Aga ma ei söandanud midagi öelda, olgugi et oleksin meelsasti midagi vastu väitnud. Suure hirmu tõttu ei saanud ma sõnagi suust. Praegu häbenen oma käitumist ja tahaksin meelsasti toimida järgneval korral julgemalt."

Grupiviisilises vestluses kaalutleme:

Kuidas läheb minul analoogilistes situatsioonides?
Mis takistab mind avaldamast oma arvamust?
Millised kartused tärkavad minus?
Mis aitaks mind vaadata hirmudele silma, kuid mitte anda end nende võimusse?
Kuidas saaksin järgida oma sisemist soovi - väljendada avalikult oma arvamust?

Vestlusgrupp tegi ühiselt kokkuvõtte hirmudest, mis välismaalaste suhtes vaenulikus stseenis takistasid avalikku vastuväitlust:

Kardan, et mu märkused ei jõua kohale...
Mul tuleb ehk poest välja hiilida kaotajana...
Kardan, et ei või enam poodi minna, sest olen teinud ennast naeruväärseks....
Mul on ehk liiga vähe asjalikke argumente esitada...
Teised ei tahaks mind enam...
Kardan, et argumentatiivse reageerimise asemel reageerin emotsionaalselt...
Kardan, et teisitimõtlejate bloki vastu tuleb mul minna üksi ja saada isoleerituks...
Võiksin sattuda afekti: tõrelda, raevutseda, kärkida, lüüa...
Võib puhkeda võimuvõitlus, mille puhul igaüks tahab, et tal oleks õigus ja ta oleks tugevam...
Kardan, et tegelikult ei erineks mu käitumine välismaalaste vastu vaenulike inimeste omast, oleks vaid vastupidise taotlusega...
Kardan avalikku vaidlust, kus kõikide pilgud suunduksid minule...

Me kaalutlesime grupis, milliseid vastupanujõudusid saaksime arendada, pidamaks vastu niisugustele kartustele. Sealjuures avastasime, kui tugevasti panid mõned end pinge alla sellega, et tahtsid tingimata midagi saavutada. Neile tõi kergenduse arusaam, et proua O. oleks pruukinud algul öelda vaid lause, mis oligi tal juba "keele peal": "minul on olnud välismaalastega häid kogemusi" - või: "mina olen õppinud tundma sõbralikke ja tublisid välismaalasi" - või: "mina arvan, et ei ole õiglane välismaalasi nõnda alavääristada".
Pinget alandavalt mõjub arusaam: me ei peagi alati põhjendama ümberlükkamatult, vaid võime väljendada seda, mida arvame või tunneme. Kirjeldatud hirmusituatsioonis ei oleks läinud vaja mitte mingeid asjalikke põhjendeid. Seal aga, kus me neid küll vajame, vähendame oma kartusi sellega, et muudame end kompetentseks.
Hirmu puhul alavääristamise ees aitab teadlikolemine sellest, et mina ei vastuta selle eest, et teised minu ütlusi laimavad. Minu vastutus lakkab siis, kui olen lähenenud sellele, mida pean niisuguses olukorras enda jaoks õigeks, nimelt öelnud seda, mida mõtlen.
Hirmu vähendab seegi, et ei vaielda teistega kavatsusega neid muuta. Isegi oma suhtumisega saame olukordi muuta ja tuua suhetes pöörde paremusele. Ma ei aja teist inimest laitusega enda juurest minema, vaid püüan mõista, miks ta käitub nõnda. Ehk õnnestub meil oma ütluste ja hoiakutega mõjustada tema mõtlemist.
Üksinda olemise hirmu vastu aitab kontakteerumine. Proua Elisabeth O. oleks võinud toidupoes öelda enda kõrval seisvale kliendile: "Mulle tundub solvav see, et nad kiruvad välismaalasi." Ehk oleks ta leidnud mõne mõttekaaslase ja võinud alustada kellegagi mõttevahetust. - Lõpuks on mul niisugustes olukordades ikka ja jälle tähtis teadvustada endale, millistele väärtustele olen orienteeritud ja sedagi, mille eest astun praegu välja ja milliseid sekeldusi võin sellega valmistada endale.
Hirmu puhul, et märkused ei "jõua kohale" tuleks küsida: "Miks on mulle väga tähtis see, mida mõtlevad minust teised. Miks ei tohiks nad teada seda, et pean välismaalaste põlgamist ebaõiglaseks? Miks ei tohi nad märgata minu muret meie suhete pärast välismaalastega? Hirmu puhul, et kriitilised märkused ei "jõua kohale", aitab meid lootus, et need jõuavad teistele kohale ja et loome uusi kontakte. Pealegi kitsendame end lapsikult, oodates, et meid "armastaksid" need, kelle arvamust me ise ei aktsepteeri.
Hirmu vastu võimaliku afektiseisundi pärast: ma tõrelen või röögin või olen vaenulik - aitab teadmine sellest, et niisugune afektis käitumine, mida ma ei tunnusta, ei pruugi purustada suhteid. Kui mul tuleb tõreleda, siis ma tõrelen - aga mul on ka võimalik toimida edasi nii, nagu mulle tundub mõistlikum: vesteldes, põhjendades, vaieldes mitte haavates. Mittetunnustamisega seonduvaid tundmusi pole mitte vaja alla suruda, vaid muuta viha ülesehitavaks.
Teiste agressiooni kartusele saab kõige paremini vastu panna mitte lastes end teiste agressiivsusel nakatada. Vägivallatu vastus vägivaldsele käitumisele peatab tavaliselt konflikti süvenemise. Kui me ei karju vastu, vaid ütleme vastu, siis suureneb üksteisega rääkimise lootus.
Edasi oleks hea mitte nõuda sekkumiselt kohest edu. On tõenäoline, et teistes mõjub edasi see, mida olen omalt poolt teada andnud, ilma et sellest oleks koheselt aru saadud. See lause, mida unine tahtis öelda - "mul on olnud välismaalastega häid kogemusi" ei oleks mitte pinget suurendanud, vaid alandanud. Võib-olla oleks see lause toonud vestlusse pöörde. - Kas pean vaidlusest alati väljuma "võitjana"? Kui konflikti lõppedes on võitja ja kaotaja, on konflikti reguleerimine igatahes ebaõnnestunud. Võib-olla mõjub see, et mind kuulutatakse "kaotajaks", mulle paremini kui võit, juhul kui jään sisetundele ustavaks?
Proua Elisabeth O. on lasknud end puudutada ühel inimestevahelisel probleemil: vaenulikul suhtumisel välismaalastesse. Ta soovis õppida tulevikus samalaadsetes olukordades solidaarselt käituma.
Igatahes ei tahtnud ta piirduda ebaõigluse vastu välja astumisega individuaalsel tasandil. Talle oli saanud selgeks, et individuaalsest kõrgemalgi tasandil tuleks meil protesteerida välismaalastele tehtava ühiskondliku ülekohtu vastu: astuda välja nende õiguste eest, nende omadega võrdväärse kohtlemise eest ja nende tingimuste parandamise eest, mis põhjustavad vaenulikkust välismaalaste vastu. On tähtis muuta mitte ainult isiklikku eluteostust, vaid teadvustada ühiskondlikud seosed ja sealt lähtudes tegutseda poliitiliselt.

Kas ettenägelikult katastroofi poole?

Tänapäeval vajaksime palju tsiviilse julgusega inimesi. Nemad saaksid globaalsetele ohtudele ja ühiskondlikule ebaõiglusele seada vastu humaansed eluvõimalused. Maakera tundub igatahes hukkuvat oma elanike kuulekuse tõttu. Enamus nõustub vaikides vastutustundetusega, millega hävitatakse maailma: "sinna ei saa ju midagi parata". - Ajaloo vältel on kaasajooksikud olnud sageli ohtlike poliitiliste arengute juures võtmepositsioonidel. Sündmuste tagapõhjast pole nad tahtnud mitte midagi teada, sest reaalsuse tajumine oleks röövinud neilt rahu.
Tänapäeval on selgelt nähtavad ohud keskkonnale, sotsiaalsed katastroofid ja aatomiohud:

• Aatomikatastroofid: ülemaailmselt ohustab praegu inimesi reaktoririketega 428 aatomielektrijaama. Reaktorite järelvalvekomisjonide arvestuste kohaselt toimub statistilise tõenäosusega iga kahekümne kolme aasta jooksul üks õnnetus. Laastavad tagajärjed ilmnevad Tshernobõlis ja Valgevenemaal.
• Saastunud jõed ja mered: "Maailmamered on aatomijäätmete tõttu saastunud 1000 miljoni Bq-le vastava kiirgusega. Radioaktiivne prügi on 50 eri paigus uputatud ookeanidesse, eelkõige Euroopa lääneranniku lähistele." 12
  Tankeriõnnetuste tagajärjel voolab igal aastal merre üle miljardi tonni toornaftat.
• Välja surevad metsad, mürgistatud pinnas ja saastunud õhk: heitgaasid moodustavad maakera kohal otsekui kupli. Need peavad allakiirgunud soojuse kinni ja põhjustavad temperatuuri tõusu, millega kaasnevad kasvuhooneefekti ohtlikud tagajärjed.
• Vaesus ja näljahäda valitsevad maakera paljudes paikades: paljud tuhanded inimesed surevad nälga. Lõunapoolkeral elab rohkem kui üks miljard inimest allpool absoluutset vaesuspiiri - vähem kui 370 dollarist aastas - ja ka tööstusmaades keset heaolu suureneb vaesus.
• Massihävitusrelvade arsenal on arvult kolossaalne. Maailm on täis kuhjatud relvi. 1990.a raisati maailmas nende peale 1640 miljardit marka: umbes neli ja pool miljardit marka päevas.
• Sõdurid harjutavad sõda: ründevalmis lahingulennukid terroriseerivad näiteks madallennul paljude piirkondade inimesi. Vaatamata kogu arukusele ohustavad suurriigid üksteist rohkem kui miljoni hiroshimapommi lõhkejõuga.
• Poliitikud, kes desarmeerimisest lakkamatult räägivad, jätkavad aga relvastumist: nad hävitavad näiteks iganenud keemiarelvi ja toodavad samal ajal veelgi tõhusamaid; nad vähendavad aatomirakettide arvu, aga ehitavad ja katsetavad edasi senistest mudelitest ohtlikumaid ja hävitusjõulisemaid aatomipomme.
• Riigijuhid, kes pole suutelised konfliktide intelligentseks ja vägivallatuks lahendamiseks, peavad jõhkraid sõdu: "ausa" ja "õiglase" Lahesõja arvestatud 150 000 ohvrile lisandub tõenäoliselt ühe aasta jooksul vähemalt 170 000 kuni viieaastast last. Riigi tervishoiusüsteemi purustamise tõttu surevad nad tõbedesse või kurnatusse. - Alates 1945. a on möllanud sada üheksakümmend sõda, milles on tapetud vähemalt kakskümmend miljonit inimest.
• Kasumist huvitatud valitsejad ei hoia tõhusalt ära kliimakatastroofi: osoonikiht hõreneb gaasi - fluorsüsivesiniku - tõttu. Seetõttu tungivad ultraviolettkiired intensiivsemalt maa peale ning põhjustavad inimestel nahavähki ja kasvuhäireid looduses. Olgugi et teadlased hoiatavad juba 20 aastat osoonikihi hävimise eest, on riigid jõudnud kokkuleppele vaid selles, et vähendavad fluorsüsivesiniku õhkupaiskamist üksnes poole võrra.

Niisugust loetelu võiks jätkata kaua. Kõike seda me näeme ja saaksime peatada vastupanu teel. Ometi sööstame ette nähtavasse katastroofi.
Kaasajooksikud tunduvad omakasu peal väljas olevat. Miks luua kriitilise sekkumisega konflikte? Kas me ei ole siis võimetud olude vastu, mida kujundavad poliitikud? Kas pole parem muretseda vaid selle pärast, mis toimub kodus? - Niisuguste ettekäänetega varjame arusaamise sellest, et peagi võib "puutuda" meisse see, mis praegu ei tundu veel üldse meisse puutuvat. Selle asemel, et "tegijana" olukorra kujundamisel osaleda, laseme end langeda võimetu ohvri rolli.
Silmitsi ohustatud maakeraga käitume nii, nagu kannataksime ränga õppimispeetuse all. Me ei kasuta oma intelligentsust ökoloogiliste, aatomiga seonduvate ega sotsiaalsete ohtude kõrvaldamiseks. Kodanikud valivad poliitikuid, kellele on esmatähtsad võimuprintsiip ja majanduskasv. Liiga vähe valivad nad neid inimesi, kes näevad vastastikuse arusaamise printsiipi "pääsemisloogikana" ning võtavad juhtmotiiviks vägivallatu toimimise ja aukartuse looduse ees.
Bertolt Brecht on ühiskondlikku õppimispeetust kirjeldanud ühes oma luuletuses 13 nõnda:

Ühiskondlik intelligentsuse peetus tuleks kõrvaldada arusaamise varal: me peame kas õppima või hukkuma. Uus õppimine hõlmab hukkumiseks ettevalmistumise takistamist kodanikujulguse varal ja vägivallatute teede otsimist, mis tooksid ohtudest välja. Sealjuures ei tohi me jääda lootma üksnes poliitikutele. Rooma Klubi põhjendab seda nõnda: "Väga vähesed poliitikud on piisavalt teadlikud pakiliste probleemide ülemaailmsest iseloomust ja neil pole samahästi kui aimugi probleemide vastastikusest toimest. Poliitiliste parteide tegevus keerleb valimistega seonduvate tähtaegade ja rivaalitsemise ümber nii tugevasti, et demokraatiat, mida nad peaksid soodustama, nad sellega pigem kahjustavad. Pidevate riidude tõttu tundub, et partei huvid on rahvuslikest huvidest tähtsamad. Strateegiad ja taktikad tunduvad eesmärkidest tähtsamad olevat. - Tundub, et bürokraatia tõttu üha enam halvatud maailmas peaks sõltumatutelt gruppidelt tulema rohkem algatusi." 14 Selleks vajame tsiviilkuraazseid kodanikke.

Laps näitab üles kodanikujulgust-kokkuvõtteks: Mis on tsiviilkuraaz?

Lapsed ja noored läbivad arengujärke, milles ilmutavad loomulikul viisil tsiviilkuraazi. Nad ütlevad sageli, mida mõtlevad, ja avaldavad takistamatult kriitikat, nad järgivad ustavalt oma väärtushinnanguid. Sageli püütakse kasvatuse teel nende avalikku julgust pärssida. Nad kogevad, et paljusid asju ei tohi avalikult välja öelda ja et nende spontaanset kriitikat ei aktsepteerita, vaid tõrjutakse tagasi kui kohatut. Seepärast õpivad nad oma spontaansust piirama ja kohanema. - Lüürik Erich Fried ilmutas algkooli esimestes klassides kodanikujulgust. Kuueaastasena elas ta Viinis läbi "verise reede". Tookord ründas politsei töölisdemonstratsiooni. Hukkus üks politseinik ja 86 töölist.

"Sel päeval oli mu ema juhuslikult tulnud koos minuga kesklinna ja oli leidnud ühes poes tuttava juures pelgupaiga, sest võitluse algusest peale polnud tänavad enam käidavad. Läbi vaateakna nägin kanderaame surnute ja haavatutega. - Peagi lasi kirjanik Karl Kraus lüüa linna plakatitulpadele suured plakatid, mis oli suunatud veresauna eest vastutava politseipresidendi dr Schoberi vastu. Tekst kõlas nii: "Ma nõuan Teie tagasiastumist. - Karl Kraus."
Verine reede, nagu seda veresauna päeva Viinis nimetati, sai mõistagi nädalatepikkuseks vestlusteemaks. 1927 oli minu esimene kooliaasta. Oma kooli pidusaalis pidin jõulude puhul ütlema peast ühe jõululuuletuse. Kui seisin juba laval, kuulsin all kedagi ütlemas: "Külaliste hulgas on ka politseipresident." Seejärel astusin ette, kummardasin ja ütlesin kõlava häälega: "Minu daamid ja härrad! Kahjuks ei saa ma oma jõululuuletust deklameerida. Kuulsin äsja, et peokülaliste hulgas on härra politseipresident dr Schober. Ma olin verisel reedel kesklinnas ja nägin kanderaame surnute ja haavatutega, ja härra doktor Schoberi ees ei saa ma mitte mingit luuletust peast öelda." - Kummardasin veel kord ja tõmbusin tagasi. Politseipresident tõusis ja lahkus kohe saalist. Tema või keegi tema saatjaskonnast lükkas ukse prahvatades kinni. Astusin taas ette ja ütlesin: "Nüüd saan oma jõululuuletuse ette kanda."
Deklameerisin luuletuse kogu mulle kätteõpetatud paatosega. Järgnes võimas aplaus, kummardasin mitu korda ja tõmbusin tagasi. Mu õpetaja, vasakpoolne sotsiaaldemokraat Franz Ederer, juba ootas mind. Ta embas mind: "Erich, see on ju suurepärane! Kust sa küll sellise idee said?" Mu isa aga ei olnud kuigi rõõmus. Ta müristas: "Ma ei talu seda! Poiss ujub mul kommunistide sõiduvees!" Mul polnud aimugi, mida see tähendab, aga kuna minu isa, kes oli olnud ka mu näitlemise vastu, ütles seda nii tõrjuvalt, siis järeldasin, et põhimõtteliselt pidi see olema midagi head." 15

Kogu oma elu jooksul ilmutas Erich Fried nii oma kirjanduslikus loomingus kui ka poliitilises sekkumises tsiviilkuraazi:

• Tsiviilkuraaz on demokraatlik voorus. Kodanikud kasutavad neile põhiseadusega tagatud õigust oma arvamuse vabaks avaldamiseks. Nad hülgavad truualamliku kuulekuse ülemuste ees ja sekkuvad avalikult, et muuta midagi. Kodanikujulgus on vaimne vastupanu, liikumapanev jõud, mille varal saab demokraatlikku riiki pidevalt uuendada.
• Tsiviilkuraaz tähendab julgust oma veendumuste avalikuks väljaütlemiseks - olgugi et see käib teiste inimeste vaadetele vastu, ei meeldi võimulolijatele, räägib vastu ülemustele, on vastuolus ametivõimude taotlustega. Üksikisik avaldab oma kriitilisi mõtteid ja väljendab oma tundeid.
• Tsiviilkuraazsed kodanikud julgevad rakendada mõistust. Nad omandavad erialateadmisi, julgevad mõelda, küsida ja põhjendada. Nende protest juhindub praktilisest arukusest.
• Tsiviilkuraaz on kriitiliselt ärgas paljastamine, vastupanu, enda vastandamine, millegi eest väljaastumine. Inimestele, kes vabameelselt ütlevad, mida mõtlevad, võib niisugune ütlemine osutuda kahjulikuks. Isikliku kahjukandmisega niisuguse kuraazse käitumise tõttu riskitakse teadlikult ja lepitakse kahjusaamisega. Kuulekuse ja vastupanu vahelises pinges teostub isiklik vabadus.
• Tsiviilkuraazi sisu ei ole mitte isiklik, vaid avalikult tähtis ja orienteeritud kõikide hüvangule. Siin on tegu kõiki puudutavate, poliitiliste probleemidega. Kodanikujulgus vastab ootustele eriti seal, kus inimesed astuvad välja humaansete väärtuste eest. Eriti siis, kui ülekohtu tegemist nähes tuleb takistada seda kuraazse seisukohavõtuga. Vastupanuga ei taotleta mitte ainult omaenda isiklikku, vaid kõikide hüvangut.
• Kriitilisi vaateid, protesti ühiskondlike ebakohtade vastu ja tahet midagi muuta väljendatakse avalikult. Avalikud üleskutsed on signaaliks kaaskodanikele. Neid kutsutakse üles tegelema mingi teemaga, mis puudutab kõiki ja sunnib poliitiliselt midagi muutma. Asjatundlik vastuvaidlus ja avalik protest on demokraatlikult seaduslikud.
• Tsiviilkuraaz on vägivallatu: julgelt "tsiviilselt" tuleb teistega vaielda. Tähtis pole mitte ainult oma asjalike põhjenduste, vaid ka omaenda tunnete avaldamine. Tsiviilkuraaz pole kartmatu, vaid toimub hirmuga heideldes.
• Tsiviilkuraaz juhindub kõlbelisusest. Ta on orienteeritud inimlikele põhiväärtustele ja isiklikule südametunnistusele: moraalse käitumise kohta kujunenud teadmisele. Isik astub välja millegi niisuguse eest, mis tundub talle moraalse väärtusena kohustav. Seeläbi muutub tsiviilkuraaz poliitilis-moraalseks protestiks.
• Tsiviilse julguse varal ujub üksikisik vastuvoolu. Omaenda arvamusega pareerib ta enamuse oma. See nõuab jõudu - kuid see tekitab ka jõudu. Üksikisik saab seda jõudu arendada igas elueas, kui harjutab julgust. Niisuguses protsessis muudab ta oma isiksuse kindlamaks, tugevdab sisemisi veendumusi, loob rahuldavad suhted kaasinimestega ja kutsub ennast ja teisi üles vaimseks arutluseks ja vaidluseks. Tema tsiviilkuraaz on "südamevaprus" ja isikliku vabaduse väljendus.

 Järgmine osa - 2. Kuulekuses kaotatud inimlikkus - sõnakuulelikkusest kodanikujulguseni

 Tagasi sisukorda