Kahlil Gibran - Prohvet
Siis ütles õpetaja: Kõnele meile Õpetamisest. Ning ta vastas: Mitte keegi ei või teile ilmutada midagi peale selle, mis on juba aegamisi virgumas teie teadmise aovalges hämaras. Õpetaja, kes templi varjus oma järgijate keskel kõnnib, ei jaga mitte oma tarkust, vaid oma usku ja armastavust. Kui ta on tõepoolest tark, ei palu ta teil siseneda mitte tarkuse majja, vaid talutab teid pigem teie enese meele lävele. Astronoom võib teile kõnelda maailmaruumi mõistmisest, aga oma mõistmist ei saa ta teile mitte anda. Muusik võib teile laulda rütmist, mis valitseb kogu universumis, kuid ta ei saa anda teile ei kõrva, mis selle kinni püüaks, ega ka häält, mis seda kajana kordaks. Ja see, kes on kodus arvudeteaduses, võib teile rääkida raskuste ja mõõtude maailmust, aga sinna juhtida ta teid siiski ei saa. Sest ühe inimese nägemus ei laena teisele oma tiibu. Ja just nagu igaüks teist seisab üksipäini Jumala teadmuses, nii peab igaüks teist olema üksi ka oma teadmuses Jumalast ja mõistmises maast.
Üks nooruk palus: Kõnele meile Sõprusest. Ning ta vastas: Sõber on vastatud vajadus. Tema on see põld, mida te külvate armastuses ja lõikate tänumeeles. Ja tema on teie toidulaud ja tulease. Sest tema juurde tulete te oma näljas ja teda otsite oma meelerahuks.
Kui sõber kõneleb sellest, mis tal mõttes, siis ei karda te eid omaenda meeles ega hoia ka tagasi jaad. Ja kui ta on vait, ei lakka teie süda kuulatamast tema südame lööke; Sest sõnadetagi sünnivad sõpruses kõik mõtted, kõik ihad, kõik lootused jagatuna rõõmus, millest ei kõnelda. Kui lahkud sõbrast, siis sa ju ei kurvasta; Sest see, mida armastad temas enim, võib tema äraolekul selgida just niisamuti nagu mäetipp ronijale tasandikult kõige selgemini kätte paistab. Ja ärgu olgu teie sõprusel muud otstarvet kui hinge sügavnemine. Sest armastus, mis ei otsi muud kui oma müsteeriumi avanemist, ei ole mitte armastus, vaid väljaheidetud võrk; ja sinna kinni jääb vaid tühine.
Ning las kuuluda parim sinus su sõbrale. Kui tal tuleb tunda su mõõnaaega, siis saagu ta tuttavaks ka tõusuga. Sest kes on su sõber sulle, kui otsid teda tundidel, mida surnuks lüüa? Otsi teda alati eluküllastel tundidel. Sest tema osa on vastata su vajadusele, mitte aga täita su tühjust. Ja jagugu teie sõpruse magususes naeru lustiks teistelegi. Sest just pisiasjade kastepiiskadest leiab süda oma koiduvärskuse.
Ja siis lausus õpetlane: Kõnele meile Kõnest. Ning ta vastas: Te hakkate rääkima siis, kui te ei ole oma mõtetega enam rahujalal; Ja kui te ei saa enam elada oma südame üksilduses, siis kolite üle oma huulile ning sõnakõlast saab teie meelelahutus ja ajaviide. Ja paljuski teie jutust on mõte pooleldi mõrvatud. Sest mõte on taevaavaruse lind, kes sõnade puuris võib oma tiibu küll sirutada, aga mitte lendu tõusta.
Neidki on teie seas, kes sõnaohtraid otsivad üksildushirmust. Üksioleku vaikus avab nende silmile nende alasti olemuse, nii et nad tahaksid põgeneda. Ja on neidki, kes kõneldes teadmata või mõtlemata ilmsiks teevad selle, mida nad isegi ei mõista. Ja neidki on veel, kelles on tõde, aga mitte sõnades ei väljenda nad seda. Nemad on need, kelle rinnus voogab vaim rütmilises vaikuses.
Kui kohtad sõpra teeveerel või turuplatsil, las liigutada sinus elav vaim su huuli ja juhtida keelt. Las hääl sinu hääles kõnelda kõrvale tema kõrvas; Sest tema hing jääb hoidma sinu südame saladust just niisamuti, nagu meeles säilib veini maik. Veel ka siis, kui selle värv on mälus tuhmunud ja kannu pole enam olemaski.
Ja astronoom küsis: Kuidas on lood Ajaga, Õpetaja? Ning ta vastas: Te tahaksite mõõta aega, seda mõõtmatut ja mõõdetamatut. Te tahaksite kohandada oma käitumist ja koguni suunata oma vaimu kulgu vastavalt tundidele ja aastaaegadele. Ajast tahaksite te teha oja, mille kaldal võiksite istuda ja vaadelda tema voolamist.
Ometi on ajatu teis teadlik elu enese ajatusest, Teades hästi, et eile pole muud kui tänase mälestus ja homme tänase unistus. Ja see, mis teis laulab või vaikselt mõtiskleb, elab ikka veel sama esmahetke piires, mis paiskas tähed maailmaruumi laiali. Kes teie seast ei tunneks, et tema armastusvõime on piiritu? Ja ometi, kes ei tunneks, et seesama armastus, olgugi piiritu, on haaratud tema enese olemise keskmest, ja ei liigu mitte armastuse mõttest armastuse mõtteni ega ka mitte armastuse tegudest teise armastuse tegudeni? Ja kas pole mitte aeg niisama ühtne kui armastus, niisama jagamatu ja sammudeks jaotamatu? Aga kui te oma mõttes peate mõõtma aega aastaaegade kaupa, siis hõlmaku igaüks neist kõiki teisi, Ja emmaku tänane minevikku mälestusega ja tulevikku igatsusega.
Ning üks linna vanematest lausus: Kõnele meile Heast ja Kurjast. Ja ta vastas: Heast teis võin ma kõnelda, kuid mitte kurjast. Sest mis on kuri muud kui omaenese näljast ja janust piinatud hea? Tõesti, tõesti, näljaga otsib hea toitu isegi pimedaimaist koobastest ja janusena joob isegi surnud vetest.
Hea olete siis, kui olete endaga üks. Ometi pole te siis, kui te endaga üks pole, veel kuri. Sest jagatud maja pole veel röövlikoobas; see on ainult jagatud maja. Ja tüürita jäänud laev võib sihitult triivida ohtlike karide vahel, ometi põhja vajumata. Hea olete siis, kui püüate enesest teistele jagada. Ometi pole te siis, kui püüate midagi endale võita, veel kuri. Sest püüdes endale saada olete vaid juur, mis klammerdub maapinna külge ja imeb ta rinda. Ei saa ju vili öelda juurele: "Ole nagu mina, küps ja külluslik ja aina enesest andev". Sest viljale on andmine just samasugune vajadus, nagu seda saamine on juurele.
Hea olete siis, kui kõnelete oma ärkvelolus, Ometi pole te siis, kui magate, samal ajal kui teie keel sihitult vaarub, veel kuri. Ja isegi takerduv kõne võib nõrgale keelele tugevust anda.
Hea olete siis, kui kõnnite oma sihi poole kindlalt ja kõhklematul sammul. Ometi pole te siis, kui sinnapoole komberdate, veel kuri. Isegi lonkurid ei liigu tagasisuunas. Aga vaadaku tugevad ja kiired teie seast, et nad ei lonkaks vigase ees, seda headuseks nimetades.
Hea olete lugematutel viisidel, ja kui te ka hea ei ole, pole te siiski veel kuri, Vaid ainult logard ja laiskvorst. Kui kahju, et hirved ei või kilpkonnadele õpetada väledust.
Teie igatsuses oma hiidmina järele ilmnebki teie headus - ja see igatsus elab teis kõigis. Aga mõnedes teie seast on see igatsus mägioja, mis võimsa jõuga merre sööstab, kandes endas mägiaasade saladusi ja metsade laulu. Ja teistes on see tasandikujõgi, mis kaotab end käänakutes, mis lookleb ja viivitleb, enne kui kaldale jõuab. Aga ärgu öelgu see, kes palju igatseb, sellele, kes igatseb hilju: "Mispärast oled sina nii aeglane ja vankuv?". Sest tõeliselt hea ei küsi sellelt, kes alasti: "Kus on sinu rüü?", ega sellelt, kes koduta: "Mis on juhtunud sinu majaga?".
Siis palus preestritar: Kõnele meile Palvest. Ja ta vastas nõnda: Te palvetate oma puuduses ja hädas; oh kui te vaid märkaksite palvetada ka oma rõõmujoovastuses ja küllusepäevil.
Sest mis on palve muud kui enese avardamine elavasse maailmaruumi? Ja kui teie mugavuse huvides on kallata oma pimedus kosmosse, siis on teile rõõmuks valada välja ka oma südame koidik. Ja kui te ei suuda muud kui nutta, kui teie hing sunnib teid palvetama, siis peaks ta teid ka ergutama uuesti ja üha uuesti, kuigi nuttes, kuni lõpuks puhkete naerma. Kui palvetate, tõusete kõrgusesse, kohates kõiki, kes on palvetamas just selsamal tunnil ja keda te muidu kui palves ehk ei kohtakski. Seepärast ärge sisenege sellesse nähtamatusse templisse muu kui vaid ekstaasi ja sulni osaduse pärast. Sest kui peaksite astuma templisse ainuüksi selleks, et midagi küsida, te ei saa seda mitte; Ja kui peaksite sisenema selleks, et end alandada, siis ei tõsteta teid mitte maast üles; Või isegi kui peaksite sisse astuma palumaks midagi teiste heaks, ka siis ei võeta teid kuulda. Piisab sellest, et te nähtamatusse templisse sisenete.
Mina ei saa teile õpetada sõnu, milles palvetada. Jumal ei kuula mitte teie sõnu, kui Ta Ise just neid läbi teie huulte ei lausu. Ja mina ei saa teile õpetada merede ja metsade ja mägede palvet. Aga teie, kes te olete sündinud mägedest ja metsadest ja meredest, leiate nende palve oma südamepõhjast, Ja kui te vaid kuulatate öövaikuses, siis kuulete neid sõnatult lausumas: "Meie Jumal, kes sa oled meie tiivuline mina, Sinu tahe on see, mis meis tahab. Sinu iha on see, mis meis ihaleb. Sinu tung on see, mis muudab meie ööd, mis on Sinu, päevadeks, mis on niisamuti sinu. Mitte midagi ei või me Sinult küsida, sest Sina tead meie vajadustest enne, kui nad meis sünnivad: Sina oled meie vajadus; ja andes meile endast üha rohkem, annad Sa meile kõik."
Siis astus ette erak, kes kord aastas linna külastas, ja küsis: Kõnele meile Naudingust. Ning ta vastas: Nauding on vabaduslaul, Aga mitte vabadus. See on ihade õitselepuhkemine, Aga mitte nende vili. See on sügavus hüüdmas kõrgust, Aga mitte sügavus ega kõrgus. See on puurilinnu tiivalöök, Aga mitte piiratud maailmaruum. Oo jaa, tõsi mis tõsi, nauding on laul vabadusest. Ja meelsasti näeksin ma, et te seda laulaksite kõigest südamest; ometi ei tahaks ma, et te sellesse laulu oma südame kaotaksite.
Mõned noorukid teie seast otsivad naudingut, nagu oleks see kõik, ja nende üle mõistetakse kohut ja neid noomitakse. Mina ei mõistaks nende üle kohut ega noomiks neid. Mina laseksin neil otsida. Sest nad leiavad naudingu, aga mitte ainult; Seitse õde on temal ja vähimgi neist on kaunim kui nauding. Kas te pole siis kuulnud mehest, kes kaevas maa seest juurikaid ja leidis varanduse? Ja mõned teie vanematest mäletavad naudinguid kahetsusega otsekui purjuspäi sooritatud süütegusid. Aga kahetsus ähmastab meelt ja mitte ei puhasta teda. Oma naudinguid peaksid nad mäletama tänutundes nagu lõikuskuud. Ometi, kui kahetsus neile lohutust pakub, siis olgu nad lohutatud.
Ja neidki on teie seas, kes pole küllalt noored, et otsida, ega küllalt vanad, et meenutada; Ning oma hirmus otsimise ja mäletamise ees tõmbuvad nad häbenedes eemale igasugusest naudingust, et mitte vaimu hooletusse jätta või teda solvata. Aga ometi on selleski nende nauding. Ning nii leiavad nemadki varanduse, ehk küll kaevates juurikaid värisevate kätega.
Aga öelge mulle, kes on see, kes suudab solvata vaimu? Kas saab ööbik solvata öövaikust või jaanimardikas tähti? Või võib teie leek või suits koormata tuult? Kas arvate, et vaim on vaikne tiik, mida teie saate oma sauaga segada?
Tihtigi ei tee te endale naudingut keelates muud, kui paigutate iha oma olemuse salaorva. Kes teab, kas see, mis täna tundub kohasem tegemata jätta, homset ülepea ootab? Isegi teie keha teab oma pärandust ja oma õigustatud vajadusi ja teda te juba ei peta. Ning teie keha on teie hinge harf, Ja on teie endi teha, kas kutsute sellest esile sulnist muusikat või helide kaost.
Ja nüüd küsige oma südames: "Kuidas peaksime vahet tegema selle vahel, mis naudingus on head ja selle vahel, mis seda mitte ei ole?" Minge oma põldudele ja aedadesse, ja te mõistate, et mesilase nauding on koguda õielt mett, Aga samuti on lillele naudinguks oma õietolm mesilasele loovutada. Sest mesilasele on lill eluallikas, Ja lillele mesilane armastuse sõnumitooja, Ning mõlemale, nii lillele kui mesilasele, on naudingu andmine ja saamine vajadus ja ekstaas.
Orfaleesi rahvas, olge oma naudinguis otsekui mesilased ja lilled.
Ja luuletaja lausus: Kõnele meile Ilust. Ning ta vastas: Kust peaksite otsima ilu ja kuidas võiksite teda leida, kui tema ise poleks teie tee ja teejuht? Ja kuidas võiksite temast kõnelda, kui ta ise ei kooks teie kõnet?
Alandatud ja solvatud ütlevad: "Ilu on lahke ja õrn. Just nagu noor ema, häbelik oma hiilguses, kõnnib ta meie hulgas." Ja kirglikud lausuvad: "Ei, ilu on ülev ja hirmus. Nagu torm vapustab ta maad meie jalge all ja taevalaotust meie pea kohal."
Väsinud ja vaevatud ütlevad: "Ilu koosneb vaikseist sosinaist. Ta kõneleb meie vaimus. Tema hääl vastab meie vaikustele otsekui nõrk valgus, mis võbeleb varjupelguses." Ja rahutud ütlevad: "Meie oleme teda kuulnud kisendamas mägede vahel. Ja tema karjes kõlas koos kapjade plagin, tiibade vuhin ja lõvide möirgamine."
Öiti ütlevad linna vahimehed: "Ilu tõuseb koos koidikuga idast." Ja keskpäeval lausuvad töölised ja teekäijad: "Meie oleme näinud teda loojangu akendest üle maa kummardumas."
Talvel ütlevad lumevangid: "Ta tuleb koos kevadega hüpeldes üle mägede." Ja südasuve leitses ütlevad viljakoristajad: "Oleme näinud teda tantsimas sügislehtede seas ja lumeviirgu ta juustes." Kõike seda olete öelnud ilust. Ometi ei kõnelnud te tõeliselt mitte temast, vaid oma täitumatutest tahtmistest, Ja ilu ei ole mitte vajadus, vaid vaimustus. Mitte janune suu ega väljasirutatud käsi, Vaid pigem leekvele puhkenud süda ja rõõmus ülenenud hing. Mitte kuju, mida tahaksite näha, või laul, mida sooviksite kuulda, Vaid pigem see, mida näete, kui ka sulgete silmad, ja see, mida kuulete, kui ka katate kõrvad. Mitte mahl krobelises puukoores ega küünise külge kinnitunud tiib, Vaid pigem igiõitsev aed ja igilendlev ingliparv. Orfaleesi rahvas, ilu on elu, kui elu paljastab looride alt oma püha näo. Aga teie olete elu ja teie olete ka loor. Ilu on peeglisse vaatav igavik. Aga teie olete igavik ja teie olete ka peegel.
Ja vana preester lausus: Kõnele meile Usust. Ning ta vastas: Kas olen ma täna kõnelenud millestki muust? Kas pole usk mitte kõik teod ja mõtted, Ja see, mis pole ei tegu ega mõte, vaid hinges üha tärkav imestus ja üllatus, isegi kui käed samal ajal raiuvad kivi või liigutavad kangastelgi? Kes võiks eraldada oma usu oma tegudest või oma uskumuse oma tegevusest? Kes võiks laotada oma tunnid enese ette, öeldes: "See on Jumala ja see minu jagu; see on mu hinge ja see mu ihu jaoks?" Kõik teie tunnid on tiivad, mis peksavad läbi õhu teist teistesse. See, kes kannab oma kombekust vaid nagu pidurüüd, võiks parem olla alasti. Tuul ja päike ei rebi tema nahka auke. Ja see, kes määratleb oma käitumist eetikareeglite abil, sulgeb oma laululinnu puuri. Vabamgi laul ei kosta läbi trellide ja okastraatide. Ja see, kellele palvelus on aken, mida avada ja sulgeda, pole veel külastanud oma hinge maja, mille aknad ulatuvad koidust koiduni.
Teie igapäevane elu on teie pühakoda ja teie usk. Millal iganes te sinna sisenete, võtke endaga kaasa oma kõik. Võtke aeda ja ääs ja haamer ja flööt, Kõik asjad, mida te olete loonud vajadusest või lusti pärast. Sest uneldes ei saa te tõusta kõrgemale oma saavutustest ega langeda madalamale oma nurjumistest. Ja võtke endaga kaasa kõik inimesed: Sest palveldes ei saa te lennata kõrgemale nende lootustest ega alandada end madalamale nende meeleheitest.
Ja kui tahaksite tunda Jumalat, ärge püüdke sellepärast mõistatusmängu mängida. Parem vaadake enda ümber ja te näete Teda mängimas teie lastega. Ja vaadake maailmaruumi; te näete Teda kõndimas pilves, sirutades käsi välja välguks ja lastes neil alla langeda vihmas. Te näete Teda naermas lillede keskel, siis tõusmas ja lehvitamas käsi puude latvades
Siis avas Almitra suu ja küsis: Nüüd tahaksime teada Surmast. Ning ta vastas: Te tahaksite teada surma saladust. Aga kuidas võiksite seda leida, otsimata elu südamest? Öökull, kelle ööga piiratud silmad on pimedad päeval, ei või paljastada valguse saladust. Kui te tõepoolest tahate silmata surma vaimu, siis avage oma süda pärani elu tuumale. Sest elu ja surm on üks ja seesama, just nii nagu jõgi ja meri on üks ja seesama.
Teie lootuste ja ihade põhjas asub teie vaikne teadmus sellest, mis on kõige taga; Ja just nagu seemned lume all und näevad, nii näeb teie südagi und kevadest. Usaldage unenägusid, sest neis on peidus igaviku värav. Teie hirm surma ees on vaid lamburi värisemine, kui see seisab kuninga ees, kelle käsi teda austuse märgiks puudutab. Kas lambur mitte värisedeski ei rõõmutse oma kuningliku äramärgituse üle? Kas pole ta ometi mitte rohkem teadlik oma värinast? Sest mida tähendab surra muud kui seista alasti tuules ja sulada päikeses? Ja mis on hingamise lakkamine muud kui hinguse vabastamine rahututest tõusudest ja mõõnadest, nii et ta võiks tõusta ja koormast vabana otsida Jumalat?
Ainult siis, kui joote vaikuse jõest, hakkate te tõeliselt laulma. Ja kui olete jõudnud mäetippu, siis alustate ronimist. Ja kui muld võtab omaks teie liikmed, siis alles tantsite tõeliselt. .
Algusse
Sama raamat pdf formaadis