Selle raamatu eesmärk on rääkida lapse sotsiaalsest arengust ja arenguhälvetest, ennekõike agressiivsusest ning sellega kaasnevast nartsissistlikust iseloomuhälbest. Raamatu autori soov on pakkuda kasvatajale nii psühholoogiaalaseid teadmisi lapse sotsiaalse arengu ja selle suunamise kohta kui ka tuge argiste kasvatusprobleemide lahendamiseks, kindlust ja eneseusaldust.

Lugejale
I. Saateks
II. Nartsissistlik iseloomuhälve

1. Nartsissistliku hälbe tunnused
1.1 Nõrk eneseväärikustunne ja minakeskesus
1.2 Vajadus imetluse ja tähelepanu äratamise järele
1.3 Vajadus mõju avaldada
1.4 Vajadus teisi inimesi ära kasutada ja panna neid oma huvides tegutsema
1.5 Võimetus hoida tundmustel põhinevaid inimsuhteid
1.6 Puudulikult arenenud tundeelu
1.7 Seesmine tühjus ja võimetus taluda masendust
1.8 Vaoshoitud käitumine ja selgete psüühiliste hälvete puudumine
2. Psühhopaatia
3. Terve ja hälbelise nartsissismi erinevus
4. Nartsissistlik hälve kui inimeseks kasvamise takistus

III. Lapse varajane psüühiline areng - psühholoogiline sünd

1. Lähtekoht nullpunktist
2. Üksolemise elik sümbiootiline järk
2.1. Põhiturvalisuse tekkimine ja eneseusalduse juured
2.2. Kujutlus oma kohast
2.3. Kujutlus oma kõikvõimsusest
2.4. Sümbioosi püsimine hälbena
2.5. Sümbioosist vabanemine
2.6. Sümbiootiline järk ja nartsissistlik hälve
3. Separatsioon ehk eraldumine ja individualiseerumise ehk isikupärastumise algus
3.1. Eraldumisjärk
3.2. Varajane eneseväärikustunde kujunemise järk
3.3. Psüühiline eneseregulatsioon teise inimese abil
3.4. Varajane spontaanse eneseregulatsiooni järk
3.5. Hoidjast kujutluse tekkimine
3.6. Kujutlused ja psüühiline eneseregulatsioon
3.7. Kujutlused ja empaatia ehk teise inimese olukorda sisseelamine
3.8. Kujutluste puudumine kui psüühiline hälve
4. Individualiseerumine ehk isikupära kindlustumine
4.1. Minakuvand
4.2. Objekti püsivus ehk nähtuse seostamine sama objektiga
4.3. Tundmuse objektide püsivus ja püsiv minakuvand
4.4. Tundmuse objektide püsivus ja vastuoluliste tundmuste talumine
4.5. Tundmuse objektide püsivus ja tähelepanekud teiste inimeste kohta
4.6. Tundmuse objektide püsivus ja välismaailma tajumine
4.7. Heameelepõhimõte
4.8. Järeleandmine ja kompromisside tegemise võime
4.9. Iseotsustamisvajadus
4.10. Minakuvandi ehk minapildi tekkimine
Peeglisuhe
Samastumine
5. Oidipuse järk
5.1. Ülimina ja moraal
5.2. Ülimina kujunemine
5.3. Ideaalmina

IV. Tasakaaluka psüühilise arengu põhieeldusi

1. Arengu hierarhilisus
2. Varajase psüühilise arengu tagamine
2.1. Esimeste inimsuhete tähtsus
2.2. Kiindumuse objekti kättesaadavus
2.3. Muutuste astmelisus
2.4. Vaistliku kasvu võimalikkus

V. Lapse psüühika hilisemaid arengujärke

l. Varajane lapsepõlv kui isiksuse alus
2 Sotsiaalsete käitumismallide püsivaks muutumine
3. Keeleline valmidus
4. Moraalimõistete kujunemine
4.1. Moraalimõisted kui isiksuse jooned
4.2. Kuidas saab lapse moraali kujunemist mõjutada
5. Minakuvandi tekkimine
5.1. Usk endasse
5.2. Kordaminekuelamused
6. Liitumine kollektiiviga
7. Maailmapildi kujunemine
7.1. Vanemad kui lapse maailmapildi loojad
7.2. Lootusetus ja agressiivsus
7.3. Kuidas lapsele hävinguohust rääkida
7.4. Rahukasvatus ja sotsiaalseks inimeseks kasvamine

VI. Murdeiga

l. Millest tulenevad murdeea raskused
1.1. Murdeea raskused kui sünnipärane paratamatus
1.2. Murdeea raskused kui sotsiaalse võõrandumise tunnus
2. Iseseisvuse suunamine
2.1. Täiskasvanumallide hädavajalikkus
2.2. Täiskasvanu vastutus
2.3. Täiskasvanu rolli säilitamine
2.4. Vestlusega suunamine
3. Iseseisvumise piiramine

VII. Lapse kasvatamine

1. Mis on kasvatamine
2. Lapse psüühilise arengu tundmine
3. Lapse eesmärgikindel suunamine
4. Õppepsühholoogia praktiline rakendamine
4.1. Õppepsühholoogia ärakasutamine
4.2. Õppimise terviklikkus
4.3. Probleemi teadvustamine
4.4. Probleemi lahendamine
4.5. Esmased abinõud
5. Kooli eesmärgid

VIII. Hea käitumise kujundamine

l. Positiivne kinnistamine
1.1. Mis on positiivne kinnistamine
1.2. Positiivse kinnistamise rakendused
1.3. Käitumise kinnisti
Konkreetsed kinnistid
Sotsiaalsed kinnistid
Seesmised kinnistid
1.4. Positiivse kinnistamise astmeline edenemine
Reeglite seletamine
Kinnistamise järjekindlus
Üritamise eest tasu andmine
Õpitud käitumise püsivaks muutmine
1.5. Positiivse kinnistamise probleeme
Lapse isiksus
Lapse eelootused
1.6. Alternatiivse käitumise kujundamine positiivse kinnistamise varal
2. Negatiivne kinnistamine
3. Eristusvõime harjutamine
4. Ärritikontrolli tugevdamine
4.1. Nõrk ärritikontroll
4.2. Ärritikontrolli taasloomine
5. Iseseisev kinnistamine
5.1. Zetoonhüvitus
5.2. Märkide abil esiletõstmine klassis
6. Mallide õppimine
6.1. Malliõppimise rakendamine
6.2. Malli valimine
7. Sotsiaalsete oskuste harjutamine

IX. Soovimatu käitumise lõpetamine

l. Tõrjumine
1.1. Tõrjumine abivahendina
1.2. Tõrjumisega kaasnevaid probleeme
2. Küllastuse tekitamine
3. Keskkonna muutmine
3.1. Ärritiolude muutumine
3.2. Positiivsetest kinnistitest lahutamine
Ajutine kinnistitest lahutamine
Tähtajaline eraldamine
3.3. Õpilase klassist väljasaatmine
4. Karistamine
4.1. Karistamine ja selle mõju
4.2. Karistuse rakendamine
5. Üleparandamine

X. Tunnetamise ehk kognitiivse tegevuse tähtsus lapse sotsiaalses arengus

1. Sotsiaalsus ja tunnetusoskused
2. Sotsiaalsed vastastikuse mõjutamise olukorrad kui probleemide lahendamise olukorrad
3. Tunnetusoskused ja enesevalitsuse omandamine
4. Hirmu analüüsimine tunnetuse abil

XI. Vägivalda sisaldav meelelahutus ja agressiivne käitumine

1. Televisioon kui lapse sotsiaalsuse mõjutaja
2. Vägivalda sisaldava meelelahutuse mõju hoiakutele ja arusaamadele
3. Vägivalda sisaldava meelelahutuse mõju agressiivsele käitumisele
4. Lapse võime vägivallasaateid hinnata
5. Agressiooniärritite psüühiline analüüsimine
6. Vägivalda sisaldav meelelahutus ja neurootiline isiksus
7. Vägivalda sisaldav meelelahutus ja katarsiseteooria

Järelsõna
Kasutatud kirjandus

Lugejale

Sotsiaalse suhtlemise oskus, moraal, vastutustunne, eetilised ja esteetilised ideaalid ei ole inimese genotüübis, vaid kujunevad teiste inimestega suheldes vastastikuse mõju tulemusena. Inimene kasvab iseendaks teiste toel. Seepärast vastutavad lapse sotsiaalse arengu eest need, kes temaga koos elavad: vanemad, õpetajad, kutselised kasvatajad.
Selle raamatu eesmärk on rääkida lapse sotsiaalsest arengust ja arenguhälvetest, ennekõike agressiivsusest ning sellega tihtipeale kaasnevast nartsissistlikust iseloomuhälbest. Raamatu autori soov on pakkuda kasvatajaile nii psühholoogiaalaseid teadmisi lapse sotsiaalse arengu ja selle suunamise kohta kui ka tuge argiste kasvatusprobleemide lahendamiseks, kindlust ja eneseusaldust.
Tänan Soome Kirjanduse Seltsi, kes on seda raamatut kirjanduse edendamise varadest majanduslikult toetanud.

Liisa Keltikangas-Järvinen

l. Saateks

Raamatus räägitakse lapse sotsiaalsest arengust ja arenguhälvetest, esmajoones aga sellest, kuidas vanemad, kasvatajad ning teised lähikondlased saavad tema arengut suunata. Agressiivsus on raskeim sotsiaalse arengu hälve nii tagajärgede poolest kui ka seepärast, et tavaliselt viitab see mingile suuremale arenguhälbele. Agressiivsus osutab, et sotsiaalsusega seostuvad ideaalid ja eesmärgid on jäänud saavutamata.
Sotsiaalsus ei ole ainuüksi psüühilise arengu valdkond, vaid seda võib pidada nii tasakaaluka psüühilise arengu eesmargiks kui ka selleks aluseks, millelt hinnatakse psüühilise arengu edukust. Sel juhul ei tähenda sotsiaalsus seltskondlikkust, sotsiaalseid harrastusi, soovi pidada suurt sõpruskonda ega psüühika suunatust enam välismaailmale kui iseendale, vaid võimet tundmustel põhinevaid suhteid pikka aega alal hoida, kaasinimesi hinnata ja austada ning nendega arvestada, kokkuleppereeglite kohaselt käituda. Psühhodünaamilises mõttes tähendab sotsiaalsus oskust oma tunge ja vajadusi väljendada kollektiivile vastuvõetaval viisil.
Sotsiaalsus eeldab paljusid omadusi, näiteks tervet eneseusaldust, tasakaalukat tundeelu, kaalutlemisoskust, võimet oma käitumist kontrollida ja hinnata ning teist inimest mõista. See pole lihtsalt üks lüli muu psüühilise arengu, näiteks tundeelu ja vaimse arengu ahelas, vaid võib väita, et inimese sotsiaalses käitumises peegelduvad tema minakuvand ja maailmakäsitus, kogu ta isiksus. Selles heiastuvad tema harjumus teha tähelepanekuid, langetada otsuseid ja otsida lahendusi, tema tundelisus, väärtusorientatsioon ja eetikanormid. Samuti toob igasugune psüühiline hälve alati kaasa sotsiaalse käitumise mõnesuguse halvenemise.
Inimese käitumine on terviknähtus, seepärast ei saa agressiivsustki käsitleda lahus muust käitumisest või sotsiaalsest arengust. Agressiivsus ei ole üksiktunnus, ta on seoses suure hulga psüühiliste omadustega, nende puudumise või liiasusega. Ägedakujuline agressiivsus tõendab, et psüühiline hälve on suur ning et tegemist on kindla isiksusestruktuuriga.
Agressiivsusest rääkimiseks tuleb kõigepealt seletada mõisteid. Mõisted agressioon ja agressiivsus ei ole samased. Agressioon, nii nagu psühhoanalüütikud on seda kasutanud, ei ole toiming, vaid tähendab inimeses peituvat jõudu, energiat. See on instinkt, käitumise motiiv, põhjus. Agressiooniga ei kaasne negatiivseid nähtusi, see ei ole hälve. Agressioon on iseenesest neutraalne energia ja see, kuidas ta inimese käitumist mõjutab, oleneb muust arengust. Psüühiliselt tasakaalukas inimene rakendab oma agressiooni ühiskonnale vastuvõetaval viisil. Agressioon võib avalduda tungiva toimetulekuvajadusena või võistlemissoovina. Niisiis ei tekita agressioonienergia sugugi alati agressiivset käitumist ehk agressiivsust, agressiivne käitumine on aga alati hälve. See on paljude mõjurite koostoime tagajärg. Kergekujuline agressiivsus osutab, et sotsiaalsed õpingud on olnud puudulikud, lapsele ei ole kullalt selgesti öeldud, mis on õige ja mis on väär, tal on lubatud agressiivne olla, ilma et ta oleks pidanud oma käitumise tagajärgede eest vastutama. Raskekujuline agressiivsus osutab, et psüühika areng on olnud häiritud.
Tavalises keelepruugis ei ole sõnade agressioon ja agressiivsus tähenduserinevus oluline. Segadus tekib siis, kui psühhoanalüütilises tähenduses räägitakse inimese sünnipärasest agressioonist. Kui öeldakse, et inimesel on sünnipärane agressioonitung, siis ei tähenda see kaasasündinud vajadust agressiivselt käituda ega ka survet vaimse tasakaalu saavutamiseks aeg-ajalt end agressiivselt välja elada. Agressiivsust ei saa vähendada näiteks jäähokit mängides, otse vastupidi, erutus suurendab agressiivsust. Ainus viis agressiivsust vähendada on kõrvaldada tema tekitaja.
Agressioonitungi olemasolu ei tähenda sünnipärast vajadust tapelda, kuigi mõnikord on seda nõnda tõlgendatud. Agressiivsus on millegi saavutamise vahend. Kui tema abil on õnnestunud hälbe põhjus kõrvaldada, saabub psüühiline tasakaal. Kui põhjuseks on teine inimene, siis annab tema solvamine hetkeks tasakaalu. Agressiivsusest abi otsimine näitab alati psüühilist allakäiku. Agressiivsus tuleb mängu siis, kui muid vahendeid enam ei ole. See ei too psüühilist tasakaalu, ehkki annab natukeseks, ajaks kergendust. See ei ole vältimatu lahendus ega ka inimesele endale soodne, sest toob kaasa uusi probleeme. Agressiivsuse ohjeldamine ei tekita psüühilist pinget, ehkki mõnikord on seda väidetud, vaid võimaldab probleeme lahendada muude, inimesele suuremat rahuldust pakkuvate konstruktiivsete vahenditega, Freud on öelnud: "See, kes jättis mõõga tupest tõmbamata ja külvas oma vaenlase selle asemel üle sõimusõnadega, leiutas kultuuri" (l), kuigi ega vist ka "sõimusõnadega ülekülvamine" see kõige konstruktiivsem vahend ole.
Agressiivset käitumist ja selle põhjusi uurides on mõnikord jõutud erinevate tõlgendusteni. On vaieldud selle üle, kas inimese agressiivse käitumise põhjus peitub tema isiksuses või väljaspool teda.
Inimene ise on oma käitumises alati ja kõikjal tegutseja, asjaajaja ning tema käitumine tuleneb tema otsustustest. Tema toiminguid ei juhi keskkond, vaid tema ise - tema reageerib, langetab otsuseid, mõtleb oma mõtteid ja loob kujutlusi. Mõtted ei tule tema pähe, vaid ta ise mõtleb, tema käed ei liigu iseenesest, vaid ta liigutab neid.
Käitumine on alati reaktsioon konkreetsele olukorrale ja sõltub sellest, kuidas inimene olukorda üldjoontes kujutleb ja hindab, missuguse otsuse ta langetab. See kehtib kogu käitumise kohta ning agressiivsus ei ole erand. Ühe inimese üksiku teo sotsiaalsete ja psüühiliste motiivide lahutamine on kunstlik. Agressiivne käitumine ei kujune pelgalt sisemise sunni survel, seesmisest vajadusest kedagi tappa; ka seesmiste vastuolude ja agressiivse valmiduse olemasolu korral on vaja ärritajat, millele inimene reageerib. Kui aga vägivaldne käitumine on inimese isiksusele ja tema sisemistele moraalinormidele täiesti võõras, siis ei tõuka ka välised raskused, näiteks töötus või maalt linna asumine, teda kuriteole.
Humanistlikku inimesekäsitusse kuulub inimese vastutus oma tegude eest. Sellele põhimõttele on rajatud meie kohtukorraldus. Kui lähtuda mõttest, et mõnikord põhjustavad inimese käitumist tema enda otsustused, teinekord aga välised mõjud, tekiks väga eriskummalisi olukordi: inimest ei võiks nagu süüdi mõista selle eest, milles ta süüdi ei ole. Põhjuse leidmine aitab küll käitumist mõista, kuid ei õigusta seda. Mingi põhjus on igal käitumisel, kuid käitumisviis võib sellest hoolimata olla moraalselt taunitav. Mõjuv põhjus võib mõrva teha mõistetavaks, kuid ei õigusta seda.
Väärkäsitus, et käitumist juhitakse väljastpoolt, tuleneb inimese psüühilisi toiminguid piiravaist asjaoludest, sellest, et ta tegutseb olemasolevate eelduste varal. Seda nimetatakse psüühiliseks võimeks. Inimesed on selles suhtes väga erinevad. Üks leiab konstruktiivsed, kõigile vastuvõetavad lahendused, teise käitumise tagajärjed on alati hukatuslikud kas talle endale või keskkonnale.
See, missuguste võimalike otsuste vahel inimene valib, oleneb tema varasemast elust, kogu läbitud arenguteest. Tema käitumise põhjusi otsides tuleb meeles pidada selle arengu pikaajalisust ja kihilisust. Kui varasemast elust vaadeldakse ainult ühte, näiteks töötuse järku, ning seostatakse seda hiljem asetleidnud sündmusega, siis on asju lihtsustatud. Mõne aasta võrra varasemat järku jälgides oleks võinud tulla päevavalgele isiku otsus lõpetada kooliskäimine; see omakorda soodustas töötuks jäämist. Koolist lahkumise võisid omakorda põhjustada muud probleemid. Nii et see, missugust varasemat elujärku millalgi rõhutatakse, on tavaliselt pigemini ideoloogiliselt kui teaduslikult põhjendatud.
Inimese sotsiaalsed oskused ja otsusevariandid kujunevad tema lähiümbruses, lähedaste inimsuhete mõjul, ning selle lähiümbruse häired peegelduvad tema arenguhälvetena. Nende hälvete tagajärjel on õige valiku tegemiseks vähe võimalusi ja see paneb mõtlema, et inimene ei juhi oma käitumist, vaid seda juhitakse kusagilt mujalt.
Niiviisi olemegi jõudnud järeldusele, et inimene vastutab iga oma teo eest - teisiti mõelda oleks meeletus -, ent inimese psüühilised võimalused ja piirangud, need vahendid, mida kasutada tal on eeldusi, on kujunenud tema varasema elu jooksul ning oma tolle elujärgu eest ei kanna ta vastutust.
Lapse sotsiaalne areng oleneb tema suhetest lähedaste inimestega. Suhetes ilmnevate hälvete raskeimaks tagajärjeks on niinimetatud nartsissism, haiglaslik eneseimetlus. See on eneseväärikustunde ja inimsuhete hälve.
Nartsissismijärk on lapse varajasi psüühilisi arengujärke. Sel ajal hakkab ta hooldajast eemalduma ning tal kujuneb arusaam, et ta erineb teistest. Minakeskesus ja sõltuvus muutuvad kiindumuseks teise inimesse ja võimeks teda hinnata, kujutlus kõikvõimsast minast muutub terveks eneseväärikustundeks, eneseusalduseks ja enesekriitikaks.
Igapäevakeeles kasutatakse sõna nartsissism väga erinevas tähenduses, selle abil seletatakse kõike: uute rõivaste muretsemist ja võõruspidude korraldamist, rääkimata uue peegli ostmisest. Psühholoogias on nartsissismil siiski väga täpne sisu. Täiskasvanu tervet eneseväärikustunnet ei nimetata nartsissismiks; nartsissism on raske psüühiline hälve, sel juhul on väikelapse eneseimetluse muutumine terveks eneseväärikustundeks olnud häiritud, haiglaslik nartsissism on jäänud valitsema. Inimene püüab teiste inimeste abil oma puuduvat eneseväärikustunnet millegagi asendada.
Vägivaldsusena avalduv agressiivsus on üks nartsissistliku hälbe tundemärke. Agressiivseks ei peeta last, kes vahel enesevalitsemise kaotab või osaleb mõnikord sotsiaalse arenguga paratamatult kaasnevates käsikähmlustes, vaid inimest, keda ajendab hävituskirg, kes vajaduse korral on võimeline teist inimest kas või tapma ning kelle agressiivsus on osa haiglasest hingeelust.
Agressiivsus kuulub haiglase eneseimetluse olemusse, aga ta ei pruugi olla avalik. Ta võib avalduda ka vaimse vägivallana, vajadusena teine inimene alla suruda või teda oma huvides tegutsema panna.
Nartsissistlikus iseloomuhälbes on eristatud kolme astet (2), neist raskeim, mille puhul areng kaldub kõrvale kõige varem, sisaldab psühhopaatiat. Mõned uurijad samastavadki nartsissismi raskeima astme psühhopaatiaga. (3)
Tuleks veel kord rõhutada, et agressiivsus ja nartsissistlik arenguhäire ei ole üks ja sama. Agressiivsus on raske nartsissistlik hälve, kuid patoloogiline nartsissism, eriti selle kõrgemad vormid, võib esineda ka ilma agressiivsuseta. Samas ei anna iga agressiivne käitumisviis veel tingimata märku nartsissistlikust hälbest, küsimus võib olla ka vääras õppimisviisis.

 Tagasi sisukorda