X. Tunnetamise ehk kognitiivse tegevuse tähtsus lapse sotsiaalses arengus

1. Sotsiaalsus ja tunnetusoskused

Lapse psüühilist arengut jälgides on võtmesõnaks terviklikkus, s.t. et kõik mõjutab kõike. Kui lapsel puudub eneseväärikustunne, kui ta on kartlik ja hirmunud, siis pole tema õpivalmidus koolis selline, nagu võimaldaks tema arukus. Kui lapsel on märgatav motoorne rahutus, siis on tal suurem kalduvus hakata vahekordi jõuga klaarima kui rahulikul lapsel, ilma et oleks tegemist lausa agressiivsusekalduvusega. Terviklikkuse rõhutamisest hoolimata on siiski tavaks lapse eri arengutahke jälgida üksteisest lahus. Räägitakse intellektuaalsest arengust, tundeelu arengust, ühiskonnaga kohanemisest jms., ehkki praktikas on neid võimatu üksteisest lahutada.
Lapse sotsiaalse käitumise hälvete tagapõhja on tavaliselt otsitud tema tundeelust. Tunnetusoskusi, näiteks olukorra olulise tähendusega külgede leidmist, olukorra õiget analüüsimist ja hindamist, varasemate kogemuste meeldetuletamist ja kasutamist, oma käitumisviisi valimist ja käitumise tagajärgede põhjal tehtud järeldusi ei ole käitumishälvetega seoses kuni viimaste aastateni kuigi palju uuritud. Ometi võib mõne mainitud võime puudumine seada lapse niisugusesse olukorda, mis ilmneb sotsiaalse käitumise hälbena.
Kui laps jätab aina olukorra seisukohalt olulised seigad tähele panemata ja langetab otsuseid ebaoluliste põhjal, näiteks ei märka, et õpetaja on jutu katkestanud ja vaatab teda vihaselt, kuid selle asemel paneb tähele midagi huvitavat naaberpingil ja keskendub sellele, siis pole ta enam võimeline tagajärgi vältima. Või kui iga olukord on lapsele uus ning ta ei suuda meenutada mingi analoogilise varasema käitumise tagajärgi, siis ilmselt ei ole tegemist sotsiaalse õppimisega, vaid laps teeb ühtsoodu samu vigu.
Kui lapsel tekib probleemide lahendamisel järjest raskusi, siis kajastuvad need pettumustes, eneseväärikusprobleemides, hirmus ja koguni agressiivsetes kaitsereaktsioonides. Niisiis väga paljude probleemide puhul, mida on seostatud emotsionaalse arengu hälvetega, võib tegemist olla tunnetuslikult väära õppimisega.

2. Sotsiaalsed vastastikuse mõjutamise olukorrad kui probleemide lahendamise olukorrad

Sotsiaalseid vastastikuse mõjutamise olukordi võib käsitada ka kui probleemide lahendamist, mille puhul läheb vaja ülalnimetatud tunnetusoskusi. Juba ainuüksi nende oskuste harjutamisega on õnnestunud lapse käitumishälbeid vähendada. (2) Kui lapse ebasotsiaalse käitumise põhjuseks on rikutud iseloom, siis ei vähenda see mingil määral tunnetusoskuste tähtsust, vaid lubab oletada, et olukord pole selleski suhtes olnud soodus. Ka nendel lastel kergendab tunnetusoskuste harjutamine kohanemist, tunnetusoskuste puudumine muudab kohanemise võimatuks.
Sotsiaalse suhtlemisega seostuvate probleemide lahendamist võib lapsega harjutada nii kodus kui koolis. Algul arutatakse olukorda lapsega koos, et selguks, kuidas ta sellesse üleüldse suhtub, mõjutatakse tema nn. üldorientatsiooni. Mõni laps valib juba sellel astmel alati jäigalt sama, väära malli. Ta on juba ette umbusklik ja vihane, kindluse mõttes valmis agressiivselt käituma enne, kui ta üldse teab, mis on tulemas. Last õpetatakse olukorda rahulikult jälgima, ilma et ta juba ette võtaks hoiaku: nüüd solvatakse mind jälle. Teda suunatakse väliseid ärriteid võimalikult täpselt tähele panema ning ühtaegu oma tundmusi jälgima, et tema oma psüühikas varitsev hirm neid täiesti ei moonutaks. Teiste sõnadega: aidatakse näha seda, mis tõepoolest juhtub, ja eristama seda, mida ta kartis või oletas juhtuvat.
Järgmisena õpetatakse last tema meelest täiesti kaootilises olukorras nägema tegelikku probleemi. On ta juba midagi teinud või oodatakse, et ta midagi teeks, puudutab see asi üldse teda või oleks targem kõrvale hoida ja keskenduda oma ülesannetele.
Lapsega koos harjutatakse erisuguseid, temale tundmatuid käitumisviise, nii et ta kõigepealt ei hakkaks abi otsima kehalisest vägivallast. Kui lapselt tahetakse agressiivsed vahendid ära võtta, siis tuleb midagi muud asemele anda.
Algul võib lapse õpetada sõnadega asju klaarima, talle tuleb näidata, et ka nii on võimalik hakkama saada. Laps võib vajada vägagi üksikasjalikke nõuandeid - koguni valmis lauseid, mida võib öelda ja mida ei maksa mitte kunagi öelda -, mille paikapidavust ta proovib tegelikes olukordades. Laps võib üllatuse ja rahuldustundega tõdeda, et ta on võimeline sõnaosavusega toime tulema. Oskus asju vägivalla asemel sõnadega klaarida on täiskasvanute maailmas nõutav.
Kui lapse valikuvõimalused hiljem suurenevad ja tema kasutuses on rohkem vahendeid, siis võib teda suunata abi otsima hoopis muudest kui agressiivsetest mallidest. Mõnikord on mõistlik suu pidada või koguni lahkuda. Nendele lastele on harilikult uus kogemus, et probleemi saab lahendada üksnes arupidamise ja kokkulepetega ning seejuures lõplikult, ilma et kakluseseeme idanema jääks või et keegi tunneks kaotusekibedust ja vabadust kätte maksta.
Viimaks õpetatakse last nägema ja õigesti mõistma oma käitumise tagajärgi ning tegema järeldusi selle kohta, kas see, kuidas ta kõnealuses olukorras käitus, oli õige või oleks teisiti käitumise korral olnud tagajärg parem. See suunamisaste pahatihti unustatakse.
Elus vajalikku oskust probleeme lahendada ei omandata katsetamise ja eksimise teel või vähemalt võtab see siis väga palju aega, pealegi ei tarvitse niiviisi omandatud vahendid olla igakord sotsiaalsed.
Vanemad ja õpetajad pärivad tihtipeale, millal tuleb laste riidu sekkuda. Ka riid ja nääklemine on sotsiaalse suhtlemise harjutamine ning alati ei ole vahele astuda vaja. Teiselt poolt pole vaja karta, et täiskasvanud sekkuvad liiga sageli, isegi kui nad ägeda vahekordade klaarimise puhul reageerivad alati, kui satuvad tunnistajaks - suurema osa omavahelistest suhetest teevad lapsed selgeks hoopis sel ajal, kui täiskasvanuid pole juures.
Lapsed õpivad küll omavahel toime tulema ja oma suhteid ilma abita klaarima, kuid mitte alati ei tee nad seda sotsiaalselt mõttekal viisil; kollektiivis võtab võimust dþungliseadus, mille kohaselt võidab tugevam, kuid too tugevam ei pruugi alati olla vaimselt küpseim. Lapsele iseseisvuse õpetamine ei tähenda, et teda tuleks saata kõiki õues või koolis tekkinud arusaamatusi üksinda lahendama selle põhimõtte järgi, et "siis õpib ta toime tulema". Arenev laps vajab täiskasvanut ja tal on õigus temalt kaitset saada. See eeldab, et mõnikord peab täiskasvanu ka laste tülisid klaarima.
Neid lapse elu riiuolukordi saab mõjusalt kasutada tunnetusoskuste harjutamiseks. Sekkuv täiskasvanu aitab lapsel otsustada, kuid ei hakka tema asemel olukorda lahendama. Täiskasvanu ei ütle, mis on õige, kes eksis ja mida nüüd peab tegema, seda peavad otsustama lapsed. Täiskasvanu ülesanne on luua selline olukord, et ägeduse asemel saaksid mõjule pääseda tunnetusoskused. Täiskasvanu lõpetab riiu, annab mõlemale poolele võimaluse rääkida ja nõuab, et üks osapool oleks teise rääkimise ajal vait ja kuulaks. Seejärel arutatakse olukord algusest lõpuni uuesti läbi ja lapsed püüavad selgusele jõuda, milles nad eksisid ja mida oleksid võinud teha.
Kõik see on tunnetusoskuste harjutamine. Keskustelu eesmärk on tekkinud olukorda analüüsides õpetada vaenulikult häälestatud ja agressiivsusele kalduvale lapsele, kuidas viha äratavat olukorda teisiti hinnata, agressiivsuse esilekutsunud ärrititesse rahulikult ja läbimõeldult suhtuda ning uusi võimalikke käitumismalle otsida.

3. Tunnetusoskused ja enesevalitsuse omandamine

Viimaseaegsetes uuringutes on tähelepanu pööratud sellele, kui palju on inimese arvates võimalik oma elu mõjutada, s. t. kas tal on nn. väline või seesmine kontroll.
Väline kontroll tähendab seda, et inimese meelest läheb tal kõik nii, et ta ise ei saa kuigi palju midagi mõjutada: tal tekib tööl raskusi, ta satub liiklusõnnetusse ning elus edasijõudmine põhineb tema arvates õnnelikul juhusel, mitte töötegemisel ega eesmärgikindlal vaevanägemisel.
Seesmine kontroll tähendab, et inimene peab enda ja oma elu eest vastutajaks esmajoones ennast: ta ei sattunud liiklusõnnetusse, vaid tegi avarii, töökohas ettetulevates sõnelustes peab ta süüdlaseks ka ennast, tema elusündmused pole juhuslikud, vaid esmajoones tema enda tegevuse tagajärg. (9)
Lapsel on ülekaalus väline kontroll. Tal võib nähtuse põhjuse ja tagajärje seoseid pidada peaaegu maagiliseks.
Esimene samm enesekontrolli poole on see, kui laps hakkab aru saama, et kuigi tal tuleb ette üht ja teist, võib ta ka ise oma käitumist juhtida, ise otsustada ja niiviisi sündmusi mõjutada.
Vanemad saavad õpetada last nägema põhjuse-tagajärje ahelat ja selle üle temaga koos aru pidada. Seepärast on tähtis, et kõigepealt seletataks reegleid ja siis tehtaks kindlaks, kas laps on aru saanud, mida tema käitumine kaasa toob või miks teda karistatakse. Samuti võidakse lapsega koos arutada, kas olukord üldse oligi hirmuäratav ja kallaletungi ohtlik või talle üksnes tundus nii.
Seda, kui laps õpib olukordi uutmoodi nägema ja leiab nende tegelikud põhjuse-tagajärje seosed, nimetatakse tunnetuslikuks rekonstrueerimiseks.
Asjakohase tunnetusstruktuuri loomine on enesevalitsuse ja spontaanse kontrolli eeldus. Enne kui laps saab kogeda, et tema rahulolu oma hea teo pärast võib olla tasu, peab ta olema võimeline oma käitumist õigesti hindama. Ta peab oskama endale seada realistlikke eesmärke ja ootusi ning nende varal oma käitumist hindama. Kui ta käitub teise lapse suhtes agressiivselt, siis peab ta olema võimeline nägema, et see on ühe käitumisreegli rikkumine. Kui ta säilitab kontrolli, siis võib ta tasuks ühe nõude järgimise eest tunda meelehead.
Võime oma käitumist kontrollida eeldab, et laps oskab olukorda õigesti hinnata ja peale selle vähemalt mingil määral tajub oma tundmusi. Taas võivad vanemad lapsega rääkides õpetada talle mõisteid ja aidata tundmustele nimetuse leida, see omakorda aitab lapsel oma sisemaailma jälgida ja analüüsida.

4. Hirmu analüüsimine tunnetuse abil

Lapse käitumist ei saa mõjutada, kui ei ole midagi teada tema käitumise tagapõhjaks olevate tundmuste või käitumisega seostuvate kujutluste kohta. Kui lapse agressiivset käitumist tahetakse vähendada, siis on tähtis teada, missugune tundetaust käitumist suunab: kas käitumise on põhjustanud viha ja jonn või hirm, mis sunnib enda kaitseks ründama. Nii tuleb soovimatu käitumise tõrjumiseks mingil moel kontrolli alla saada ka käitumisega liituvad ja toiminguid halvasti mõjutavad meeleolud.
Lastel on selline käitumist häiriv tunne tavaliselt hirm.
Hirmust rääkides liigutakse süvapsühholoogia valdkonnas ja puututakse kokku probleemidega, mida ei saa käsitleda pelgalt käitumist harjutades. Hirmu juured on tavaliselt sügaval lapse isiksuses, ja see, mida ta näib kartvat, ei ole alati tõeline hirmu põhjus, vaid miskipärast hirmuobjektiks muutunud tõelise hirmu sümboolne kehastus. Lapse koolipelgust ei tekita harilikult mitte kooliminek, vaid võimetus kodunt lahkuda, hirm, et emaga võib sel ajal midagi juhtuda, teiste sõnadega - iseseisvumise mahajäämus. Lasteaias rahutu ja agressiivne laps võib oma hirmu ja kurbust välja valada, tema karistamine agressiivsuse pärast muudaks siis olukorra üksnes halvemaks.
Olgu hirmu põhjus missugune tahes, seda tuleb mingil moel püüda kõrvaldada, kui see takistab asjakohase käitumismalli kujunemist. Hirmud on lapse eri kasvujärkudes sedavõrd üldised, et alati ei saa peapõhjuste leidmisel loota asjatundjate abile, ka vanemad peavad midagi tegema.
Hirmuobjekti tutvustatakse algul kahte moodi, nii konkreetselt olukorraga harjutades kui ka kujutluste varal. Harjutamine tähendab seda, et lapsel lastakse olukorraga vähehaaval harjuda, turvalise täiskasvanu juuresolekul tutvustatakse talle objekti sammsammult.
Kui selline toiming ei anna tulemusi ja lapse hirm püsib, siis on seda põhjustav mõjur liiga tugev ja tuleb hoolega uurida, millega on õigupoolest tegemist. Teisest küljest ootavad vanemad või õpetajad harilikult liiga kiireid tulemusi ja kaotavad kannatuse. Toimimisviis võib olla hea, aga vahel võtab harjutamine väga palju aega ja hirmu kõrvaldamiseks ei piisa sellest, kui täiskasvanu on mõne korra juures.
Tegelikkuses on raske korraldada uue ja hirmuäratava olukorraga tutvumist vähehaaval koos täiskasvanuga. Tavaliselt ei peeta võimalikuks seada asja nii, et ema oleks paar esimest korda lasteaias lapsele seltsiks, seepärast on soovitatud kiiret sundlahkuminekut. Pikaksveniv lahkuminek ei olegi iga lapse puhul õige lahendus, mõnikord võib see siis veel suuremaid üleelamisi põhjustada. Aga kui see näib olevat õige lahendus, ei tohiks tegelikke raskusi liiga suureks pidada. Enamik lapsi harjub kiiresti ja lasteaeda jäämine läheb hõlpsasti, aga siiski tuleks isikupäraseid arenguvõimalusi arvesse võtta.
Hirmuäratava asjaga võib tutvuda ka kujutluste varal, eriti kui täiskasvanul pole võimalik koos lapsega tegelikkuses hirmuobjekti juurde minna ja sellega üheskoos tutvuda. Siis hakatakse hirmuäratavat või ahistust tekitavat olukorda uuesti läbi arutama. Juba pelgalt sündmuste asjalik käsitlemine koos täiskasvanuga võib rahustada sedavõrd, et need ei äratagi lapses enam võõrastust.
Algul tuleb last julgustada hirmuäratavatest kogemustest või olukordadest rääkima. Teda õpetatakse kardetud asju tunnistama ja neid nimetama. Juba seegi võib lapsele algul raske olla. Ta on tegeliku hirmuobjekti teadvusest tõrjunud ega saa isegi aru, mida ta tegelikult kardab.
Seejärel äratatakse lapses järjest enam hirmuobjektiga liituvaid kujutlusi ja analüüsitakse neid, lapsel lastakse neist rääkida ja arutatakse neid temaga koos. Niisuguseid kujutlusi, mille põhjal võiks vestelda, ei ole sugugi kerge luua, väikesed lapsed ei tulegi sellega toime, sest neil puudub vajalik sõnavara.
Samuti nõuab kujutluste analüüsimine, hirmuäratavatest asjadest rääkimine tihtipeale koguni arsti teadmisi, sest väikese lapsega see niisama lihtsalt ei õnnestu. Ta ei oska asja kujutlustes alati vajalikul viisil analüüsida ega selle üle rahulikult mõelda, sest juba mõtleminegi võib olla niisama hirmuäratav kui tegelik sündmus. Seepärast on arvamused kujutluste äratamisest ja kasutamisest vastakad.
Aga kui lapse ahistus on nii suur, et teda ei õnnestu isegi koos turvalise inimesega hirmutavale asjale lähedale saada ja hirm kutsub temas esile muid reageeringuid, siis võib toetuda turvalistele kujutlustele ja hakata koos lapsega otsima kõnealuse nähtusega liituvaid seiku, millest on meeldiv mõelda ja mis teevad lõdvestumise sel puhul võimalikuks.

XI. Vägivalda sisaldav meelelahutus ja agressiivne käitumine

1. Televisioon kui lapse sotsiaalsuse mõjutaja

Tänapäeva teabevahendid kujundavad kasvava lapse maailmavaadet enam, kui kasvatajad on valmis möönma. Televisioon räägib lastele, missugused nad on ja missugused on teised inimesed, ta õpetab, missugune on elu ja missugused väärtused, seadused ja ootused maailmas domineerivad ning mida on tulevikult oodata, sõltumata sellest, kas kasvatajad tahavad televisioonile seda rolli anda või mitte.
Televisioonisaateid võib kasutada täpselt nii, nagu soovitakse, kas positiivsete või negatiivsete käitumismallide kinnistamiseks. Televisioon võib aidata lapse arengut juhtida soovitud suunas, kuid võib ka psüühilisele arengule kahju tekitada.
Mõnikord on arutelu selle üle, kuidas televisioon ja video mõjutavad lapse psüühilist arengut, muutunud peaaegu mõistusevastaseks. Unustatakse, et mõju oleneb üksnes programmi sisust. Televisioonist ei räägita kui vahendist, mida võib kasutada soovitud viisil ja eesmärgil. Vägivallasaadetest räägitakse nagu mingist nuhtlusest, mis justkui ei allukski inimese kontrollile, justnagu saaks televisioon esitada midagi muud kui seda, mida on otsustanud mõned inimesed. Televisiooni kahjulikust mõjust rääkimine on peaaegu täiesti jätnud varju keskustelu selle üle, kuidas televisiooni lastekasvatuses kasutada.
Kui räägitakse televisiooni mõjust lapsele, siis esitatakse enam arvamusi ja arusaamu kui olemasolevaid teadmisi selle kohta, kuidas erivanused lapsed ärriteid tajuvad ja analüüsivad. Eriti tihti juhtub seda siis, kui käsitletakse agressiivsete televisiooniprogrammide mõju laste käitumisele. Kuigi selle probleemi kohta on olemas samale lõpptulemusele jõudnud uurimusi rohkem kui mitmes muus psühholoogia valdkonnas, usuvad kasvatajad pigemini seda, mida nad uskuda tahavad.

2. Vägivalda sisaldava meelelahutuse mõju hoiakutele ja arusaamadele

Kui räägitakse televisiooni mõjust, siis tavaliselt piirdutakse otseste käitumistagajärgedega. Nii saab kergesti tõestada, et vägivallasaated avaldavad mõju üksnes teatud gruppidele ja põhjustavad käitumise muutumist näiteks väikestel või psüühilise hälbega lastel. Täiskasvanud, psüühiliselt tasakaalukas inimene ei tapa teist, kuigi näeb seda telerist ühtelugu. Kui ta otsib endale käitumismalle, siis seda, mida ta näeb, tema psüühika ka analüüsib.
Inimese seisukohtade ja arvamuste tasandil ei ole asi sugugi nii lihtne. Et inimene ja keskkond mõjutavad teineteist järjekindlalt, siis mõjutab inimest kõik. Miks ei peaks seda siis tegema televisioon, mis on just mõeldud mõju avaldama. Nii kaua kui inimene on võimeline muutuma, uusi asju õppima, oma elusisu avardama, nii kaua avaldab talle mõju kõik, mis väljastpoolt tuleb!
Inimese psüühiline mehhanism kohaneb väga hästi. Kui ta saab ühtesoodu teatud tüüpi ärriteid, siis ta ärrituslävi kõrgeneb. Inimene ei reageeri enam sama kergesti, reaktsiooni tekitamiseks peavad ärritid järjest tugevamaks muutuma.
1960. aastate keskpaiku pani Ameerika kihama nn. Kitty Genovesi juhtum. Noor naine pussitati surnuks ühel New Yorgi tänaval, kui ligi 40 inimest jälgis oma kodu aknast pussitaja ja ohvri ligi tund aega kestnud võitlust, mille kestel ohvril õnnestus paaril korral põgeneda ja hetkeks peitu minna. Inimesed ei teinud ühtki liigutust, et ohvrit päästa. Sellele hoolimatusele ei olnud vähimatki õigustust ega mõistlikku seletust. Ainsaks seletuseks jäi tundlikkuse vähenemine (nn. desensitisatsioon) vägivalla suhtes. See on psüühiline protsess: kui inimesel lastakse järjekindlalt taluda sada, mis äratab hirmu, on vastumeelne või erutab, siis muutub ta emotsionaalselt järjest vähem vastuvõtlikuks ning ükskõikseks. (l)
Tavaline inimene ei näe igapäevaelus nii palju vägivalda, et. ta selle suhtes tundetuks muutuks. Tundetuks võib ta muutuda üksnes teabevahendites, ennekõike televisioonis esitatava vägivalla tagajärjel.
Vägivallaga harjumine ilmneb muulgi moel kui emotsionaalse hoolimatusena. Inimesed, kes on kuriteofilme harva vaadanud, reageerivad vägivallastseene vaadates tugevasti ka füsioloogiliselt. Palju vägivalda vaadanutel ei ole vastavaid füsioloogilisi reageeringuid täheldatud. (2)
Vägivallaga harjumist on tõdetud ka lastega tehtud katsete puhul. Paljud teadlased on tähele pannud, et kui laps, kes on vaadanud palju vägivallasaateid, näeb kahte kaklevat last, ei reageeri ta vähemalgi määral. Vähe vägivallasaateid jälginud laps seevastu kohkub ja kui ta ei julge ise sekkuda, siis kutsub täiskasvanud appi. (3)
Niisiis vanemad, kes lasevad lapsel vaadata palju vägivallasaateid, aitavad vägivalla üldisele levikule kaasa, ehkki nende enda lapse käitumine ei muutugi.
Vägivallasaadete vaatamist on tavaliselt õigustatud sellega, et küllap laps tajub, mis on tõeline ja mis ei ole. Lapsel siiski ei ole selget kujutlust tõelisusest, tema kujutlus tekib selle põhjal, mida ta enda ümber näeb. Televisioon on tähtis maailmakäsituse kujundaja.
Nõnda ongi täheldatud, et vägivalda esitavate telesaadete vaatamine moonutab lapse arusaama tõelisest elust. Palju vägivallasaateid vaadanud lapsed ja noorukid ülehindavad vägivalla suurust igapäevaelus. Nad hindavad vägivaldselt käituvate inimeste hulka, vägivalla ohvriks sattumise võimalikkust ja politsei vägivalda tegelikust suuremaks. Vastavalt alahindavad nad teiste inimeste usaldusväärsust ja abivalmidust. Nõnda on nende tegelikkusekäsitus muutunud järjest lähedasemaks "tõelusele", mida pakub televisioon, kus mõrvatakse mitu korda päevas. Vägivald ei tekita. neis enam ahistust ja nad arvavad, et vägivald üha lisandub, et see on elus loomulik ja paratamatu. (4)
Käsituse ebareaalsus ilmneb näiteks nii, et laps ei taju, kui palju on inimene võimeline taluma. Ta ei saa aru, et jalalöök pähe võib tappa ning et pärast mitme rusikahoobi saamisi inimene ei pruugigi enam tõusta, et ennast kaitsta.

3. Vägivalda sisaldava meelelahutuse mõju agressiivsele käitumisele

Üheski uurimuses, olgu tegu mis tahes psühholoogiakoolkonnaga või vaatenurgaga, ei ole väidetud, et televisioonis esitatud vägivalla vaatamine oleks lapse psüühilise arengu seisukohalt ohutu või tähtsusetu. Üksmeelt ei ole selles, kui suurt ohtu vägivallaga seotud meelelahutuste jälgimine kaasa toob.
1972. aasta mais tegi suur ameerika uurimisrühm ettekande, milles on öeldud, et nende uuringute põhjal õhutab televisioonis näidatav vägivald inimesi agressiivselt käituma. Hiljem uuringutulemuste kohta kommünikee esitanud komitee nõudis, et lisataks juurde: tõenäoliselt muutub agressiivsus suuremaks nendel noortel, kes juba varem on vägivallaaltid, ja et mõju sõltub ka keskkonnast. Komitee kaheteistkümnest liikmest viis olid seotud mingi kommertstelevisioonistuudioga. (5) Pärast seda toimunud üldises keskustelus on parema meelega mainitud kommünikee lisa kui uurimust ennast.
Hilisemad uurimused on järjekindlalt kinnitanud väidet, et vägivallasaated õhutavad agressiivselt käituma. Uurimusi üksikasjalikumalt loetlemata võib kokku võttes öelda: palju vägivallastseene sisaldavaid sarjafilme vaadanud lapsed käituvad kooliõues oma kaaslastega agressiivselt ning mitte ainult uuringute tegemise ajal, vaid ka palju nädalaid, koguni pool aastat hiljem. Kui nad olid olnud agressiivsed juba varem, siis muutusid nad veelgi agressiivsemaks. (6, 7, 8) Olgu öeldud, et piisavalt agressiivseks osutus laste varasem lemmiksarifilm "Batman". (8)
Teleri vaatamise ja agressiivse käitumise põhjuse-tagajärje seoste kohta ei saa teha usaldusväärseid järeldusi läbilõikeuuringute põhjal, selguse saamiseks on vaja pikaajalisi vaatlusi.
Ühes põhjalikus, vaatluste alusel tehtud uurimuses on Lefkowitz (9) ja tema uuringurühm väitnud, et poisid, kes 8-aastasena vaatasid meelsasti vägivallafilme, olid eakaaslastest agressiivsemad nii uuringute ajal kui ka kümme aastat hiljem. Lapsepõlveaastail ilmnenud huvi vägivallasaadete vastu ennustas tema tulevast agressiivsust kindlamalt kui tema hilisem elukord või perekonna sotsiaalmajanduslik seisund.
Belson (12) jälgis viie aasta jooksul poisse, kes uurimise alguses olid 12-aastased. Kui kõikide muude agressiivset käitumist põhjustavate tegurite mõju oli kontrollitud, siis selgus, et palju vägivallasaateid vaadanud poisid käitusid oma eakaaslaste suhtes vägivaldselt, vahel koguni ohtlikult.
Niisiis selgus vastu üldisi ootusi, et televisioonisaadete agressiivsuse mõju ei piirdu üksnes väikelastega, vaid puudutab samavõrd ka suuremaid lapsi ja murdeealisi. Samuti selgus, et keskkond ei suuda nähtud agressiivsuse tekitatud mõju neutraliseerida sel määral, kui on tahetud uskuda.

4. Lapse võime vägivallasaateid hinnata

Televisioonisaadete vägivalla nagu kõikide muude lapsele suunatud ärritite mõju üksikasjalikult hinnates tuleb jälgida neid mehhanisme, mille varal laps mingis vanuseastmes teadmisi omandab ja analüüsib. Näiteks tuleb arvesse võtta uurimust, mille kohaselt laps jääb vägivallasaadet huviga vaatama seepärast, et selles on rohkem pinget, dramatismi, mõjusaid valgusefekte ja helivõimendust kui muudes saadetes. Vägivald tuleb pealekauba. Last paeluvat põnevust saaks luua ka ilma vägivallaseikadeta. (11)
Nagu eespool öeldud, on vägivalda esitavate televisioonisaadete vaatamist sageli kaitstud nõnda, et küll laps aru saab, kus on tõe ja kujutluse piir. On siiski tõdetud, et 4-aastanegi ei oska veel tõelisi ja fantaasiaolendeid päriselt eristada.
Lapsel võib tema enda arvates olla koomiksitegelaste omadusi, kui täiskasvanud ei taipa talle selgeks teha, et see on võimatu. On tõdetud, et selleealine laps samastub joonistatud tegelastega samavõrra kui tõelistega. Ta jäljendab nende käitumist seda suurema tõenäosusega, mida rohkem nood tegutsevad päriselus nähtavate inimeste kombel. (12)
Peale selle kinnitavad uurimused, et 7-aastane saab aru agressiooni tagajärgedest, ent alles 11-aastane on võimeline eristama, agressiooni motiive.
Tihtipeale on väidetud, et see, missugused on agressiivse käitumise tagajärjed, mõjutab, kui kergesti niisugust käitumist jäljendatakse. Lihtsustatud laborioludes tehtud katsetega ongi tõestatud, et vägivaldse käitumise põhjused ja tagajärjed, see, kas käitumise eest saadakse kiita või karistada, mõjutavad sellise käitumise matkimise tõenäosust. (13)
Telerit vaadates on asi palju keerukam. Kui agressiivse käitumise põhjust ja tagajärge, näiteks karistust, eraldab pikk ajavahemik, siis ei ole negatiivsetel tagajärgedel soovitud mõju. Kui filmis tuleb kuriteo eest saadud karistus alles tunni aja pärast, siis ei teki lapsel enam tugevaid seoseid ja karistus ei arata eitavat suhtumist agressiivsusesse.
Agressiivse käitumise pärast karistamine iseenesest veel ei vähenda malliõppimise tõenäosust, mõju avaldab hoopis see, kui tõenäoliseks peab vaataja võimalust, et nii võib karistuseks ka tema käsi käia. Lastel on siiski kalduvusi mõelda, et teda küll rängalt ei karistata.
Vägivaldse käitumise jäljendamise tõenäosus väheneb, kui vägivallateo vahetud tagajärjed on teo sooritajale väga ebameeldivad, nii et vaataja ei taha temaga ühelgi juhul samastuda. Vägivalda ei tohi kunagi seostada sangarlikkusega, vaid nii vägivallateo kordasaatja kui ka vägivallategu peavad jätma ebameeldiva mulje.
Huvipakkuv on uurimistulemus (14), mis osutab, et hea ja soovitud malliga ei saavutata malliõppimist niisama kergesti kui agressiivse malliga. Filmides lapsele antud õpetus on üldiselt niisugune, et halvast käitumisest oli kasu, see viis mingile kindlale eesmärgile, aga hea käitumise korral tuli millegagi tasuda, näiteks mingil kombel ennast ohverdada. Kui malliõppimise varal tahetakse õpetada konstruktiivseid, agressiivsuseta käitumismalle, siis ei piisa ainuüksi hea käitumise näitamisest, kuigi selline mall oleks lapsele tähtsaim; laps valib agressiivsuseta käitamise agressiivse asemel üksnes siis, kui esimesega seostub selge ja tähelepanu äratav tasu. Niisiis ei piisa agressiivse käitumise vähendamiseks pelgast soovitud käitumismalli esitamisest, kuid agressiivne käitumismall äratab iseenesest agressiivsust.
Lapse seisukohtade kujunemist ja tema võimet vägivallategusid õigesti hinnata mõjutab mingil määral see, kui vanemad vaatavad vägivallasaateid temaga koos, mõistavad vägivalla kindlalt hukka ja tutvustavad talle moraalireegleid ning väärtushinnanguid. Siiski ei ole selle tähtsus nii suur, kui meelsasti tahetakse uskuda ja väidetakse. (15)

5. Agressiooniärritite psüühiline analüüsimine

Vägivallafilme ja telesaateid on peetud lapse psüühilisele arengule suuremaks ohuks kui vägivalla kirjeldusi, mida ta raamatust loeb. Nii näibki olevat, kuigi seda väidet on raske piisavalt põhjendada.
Nagu kujutluste tekkest rääkides on juba öeldud, avaldavad vaatamise teel saadud muljed teistsugust mõju kui lugemise või kuulamise teel saadud muljed. Viimasel juhul loob laps ise kujutluse ning eriti vägivaldsete stseenide puhul saab ta oma psüühilised kaitsemehhanismid appi võtta ja tõrjuda selle, mis temas ahistust tekitab. Niisamuti saab ta reguleerida kujutluste loomise kiirust. Kujutlused ei mõjusta inimese käitumist väljastpoolt, need ei ole mallid, vaid inimese enda loodud.
Kui ühtsama asja näidati lastele telerist ja loeti ette, siis pöörasid nad tähelepanu eri seikadele ja jätsid meelde eri asju. Jutustuses pöörasid lapsed tähelepanu keelelisele esitusele ja mäletasid, mida jutustuse tegelased olid rääkinud. Telesaatest seevastu mäletasid nad konkreetseid sündmusi ja toiminguid. (16)
Nii ei anna isegi vägivalda sisaldav muinasjutt lapsele käitumismalli nagu joonissari, võib koguni öelda, et muinasjuttude puhul on laps võimeline tegelikkuse ja fantaasia lahus hoidma.
Muinasjutud ergutavad lapse kujutlusvõimet ning ka kõige hirmuäratavamad neist vaevalt et suudavad ületada piiri, mille järel hakkab ilmnema vägivalda õhutav mõju.
Kuigi arvatakse, et "päris elu just vägivaldne ongi" ja "kõige enam vägivalda ühe ajaühiku kohta sisaldavad teleuudised", ei ole siiski põhjust kõrvutada vägivallategudest, näiteks kuriteost või õnnetustest, sõjast ja selle ohvritest rääkivaid uudiseid vägivalda esitavate meelelahutussarjadega. Informatsioon, nii nagu seda esitab televisioon või ajaleht, võib hälvikule anda tegutsemiseks tõuke, kuid ei anna malliõppimiselemente. Uudistes ei näidata vägivalda, vaid vägivalla tagajärgi, mis üldiselt äratavad vaatajas õudust.
Lapses tärganud ahistus ja hirm võivad kasvataja muidugi mõtlema panna, kus on lapse talumisvõime piir ja kas ei tuleks talle antavaid teadmisi kergekaalulisemaks teha. Sündmuste kohta saadud teadmised siiski ei pane käitumist jäljendama. Eesmärk ei ole ju lapse eest salata, et maailmas juhtub õnnetusi, peetakse sõdu ja sooritatakse kuritegusid.
Erinevus on selleski, kas vägivalda esitatakse kui teadet asetleidnud õnnetuse kohta või istutakse seda vaatama, et end hubaselt tunda ja lõdvestuda.

6. Vägivalda sisaldav meelelahutus ja neurootiline isiksus

Eespool on rõhutatud agressiivsete kujutluste ja agressiivse käitumise erinevust ning inimese enesekontrolli osa selles, missugusel juhul kujutlused muutuvad käitumiseks. Samuti on räägitud mõningate psüühiliste hälvetega liituvast võimetusest analüüsida psüühilisi sündmusi kujutluste abil. Need ilmselt ongi vägivallameelelahutuse kahjulikkuse hindamise võtmeküsimused.
Vägivalda sisaldav meelelahutus on loomulikult seda kahjulikum, mida nõrgem on inimese analüüsivõime ja madalam tema eneseväärikus, mida altim on ta võtma malle ja mõjutusi väljastpoolt. Eriti tekitavad probleeme need psüühilised hälbed, mille hulka käib puudulik kujutlusvõime. Niisugune on olukord nartsissismi puhul.
Kui inimese võime kujutlusi kasutada on piiratud, siis annavad vägivalda esitavad saated otsese käitumismalli. Agressiooniks valmisolek on nartsissistliku iseloomuhälbe puhul olemas, enesekontroll ei sea käitumisele piiranguid, süütunne käitumist ei reguleeri ning vägivallameelelahutus näitab, kuidas toimida, kui inimese enda kujutlusvõime ei küüni kõike välja mõtlema.
Peale selle, nagu eespool toodud uurimustes on väidetud, vaatavad niisugused inimesed vägivallaga seostatud meelelahutust heameelega. Kui psüühiliselt tasakaalukal inimesel toimivad enesekontroll ja enesekaitseinstinkt ning vägivalda esitav saade äratab temas vastumeelsust, siis vägivallaaltid inimesed püüavad nimelt niisuguseid saateid vaadata. Nii ei saa vägivalda sisaldava meelelahutuse lubamises toetuda isikuvabadusele ega inimese enda otsustusvõimele, nagu väga ilusasti öeldakse, vaid enesekontrolli puudumise korral langeb vastutus teistele.

7. Vägivalda sisaldav meelelahutus ja katarsiseteooria

Vägivallameelelahutuste vaatamist on mõnikord kaitstud psühhoanalüütilise katarsiseteooria varal. Väidetavasti saab inimene negatiivsetest tundmustest vabaneda, kui ta vaatab nendesamade tundmuste väljaelamist, sest ta samastub neid tundeid avaldavate inimestega. Nii võiks olla võimalik agressiivsust maandada, kui vaadata agressiivsust esitavat saadet.
Selle teooria tõestusmaterjal on osutunud algusest peale puudulikuks ning isegi kõik psühhoanalüütikud pole seda üksmeelselt tunnustanud. Hiljem pole seda teooriat toetanud ühegi uurimuse tulemused, kõik nad on tõendanud, et agressiooni ei saa maandada agressiivsust esitavaid saateid vaadates.
Seevastu on uurimistulemused järjekindlalt osutanud, et agressiivsus nakkab, inimene ärritub või muutub koguni agressiivseks juba üksnes sellest, kui tal lastakse agressiivset käitumist kõrvalt vaadata.
Katarsiseteooria põhineb väärkäsitusel, nagu oleks agressiivsus energia, mis inimesse koguneb ning mida aeg-ajalt tuleks. maandada näiteks füüsilises tegevuses. Agressiivsus on millegi saavutamise vahend ja see väheneb üksnes siis, kui selgitatakse põhjused ja lahendatakse vägivalda tekitanud probleemid. Inimese karistamine tema agressiivsust ei vähenda ning ta ei saavuta psüühilist tasakaalu ka oma energiat agressiivselt välja elades.
Lasteravis püüti mõni aeg tagasi agressiivsust vähendada nii, et lastel lubati agressiivsust ravitundides vabalt välja valada ilma et neid kuidagi oleks piiratud. Peagi saadi aru, et selline viis ei anna soovitud tulemusi. Laste agressiivsus ei vähenenud, vaid, vastupidi, nad said oma pahategudest hoogu juurde ja hakkasid agressiivsemalt käituma ka väljaspool ravikuuri, igapäevaelus. Agressioon oli neil muutunud lubatud käitumismalliks.
Samal ajal soovitati täiskasvanutele oma probleemide lahendamiseks mitmesuguseid füüsilise agressiooni väljavalamise viise. Mõnes suures ettevõttes sisustati selleks otstarbeks koguni ruume, kus töötajad võisid käia vahepeal oma viha välja valamas, tagudes vaipu ja ülemusenäolisi topiseid. Nii toimides võib end kehaliselt väsitada ja saavutada hetkeks tasakaalu, aga töökohale naasnut ootavad ees samad probleemid. Alles nende lahendamine annab psüühilise tasakaalu.