VII. Lapse kasvatamine

1. Mis on kasvatamine

Kui räägitakse lapse kasvatamisest, siis harilikult mõeldakse selle all probleemolukordade lahendamist, vanemate õpetussõnu, käske ja keelde, piiranguid, mida nad seavad, mingi eesmärgi nimel tegutsemist.
Esmatähtis on kasvatuses siiski täiskasvanu ja lapse vastastikune mõju. Kui ema hoiab last, räägib temaga, näitab, et ta on temasse kiindunud ja imetleb teda, siis ta ühtaegu kasvatab last, ilma et ta teadlikult midagi taotleks. Selles vastastikuses mõjus kujunevad põhilised sotsiaalse käitumise oskused. Väliste käskude ja järelevalve all kasvanud inimene on sotsiaalne üksnes mingi kindla piirini. Psüühiline enesemääramine, eetiliste väärtusta omaksvõtt ja teise inimese austamine nõuavad kasvupinnaseks kiindumusel põhinevat vastastikust mõju. Vastastikuse mõju tulemusena on ühed koolilapsed otsekohesed, sõnakuulelikud ja kohanemisvõimelised, teisi seevastu ei saa mingite vahenditega mõjutada.
Vastastikune mõjutus on tervenisti kasvatus. Seda ei saa jaotada osadeks, näiteks ei saa sellest lahutada sotsiaalset kasvatust, et see siis kooli hooleks jätta. Sotsiaalses kasvatuses kool toetab kodu, ent sotsiaalsuse eeldused kujunevad lapse ja vanemate vahelises vastastikuses mõjutuses, olenemata sellest, kas vanemad on kavatsenud selle eest vastutada või mitte.
Kodu tähtsuse rõhutamine ei tähenda kutseliste kasvatajate tähtsuse alahindamist. Mida vähem eeldusi on kodul oma ülesannete täitmiseks, seda suurem on muude kasvatajate tähtsus, kuid nende roll ja vastutus on erinevad. Kui lapse hoidja ei ole pere konnaliige ega sedakaudu tema varajase kiindumuse objekt, on tema kutseoskus eriti vajalik. Kodu tähtsuse rõhutamine ei tähenda ka seda, et last tuleks päeval ilmtingimata kodus hoida, kui mitte omas, siis võõras, kui mitte oma ema, siis vähemalt teise ema hoole all ja et nimme tema tarvis ehitatud lasteaed oleks kasvatusasutus selle sõna halvimas tähenduses.
Seega ei tarvitse halvad sotsiaalsed olud paratamatult isiksuse arengut ohustada ega head olud igal juhul seda parimana tagada. Nartsissistlik hälve võib tekkida ka väljastpoolt headena tunduvate vastastikuste mõjutussuhete puhul.
Pealtnäha heades oludes on ebaõnnestumise tagapõhjaks harilikult vanemate mõnesugune nartsissistlik hälve. Esmajoonel avaldub see selles, et ei tunta end vähimalgi määral süüdi, kui lapse kasvatamisel on midagi ebaõnnestunud. Sellised vanemad kiidavad lapse ebasotsiaalse käitumise vähemalt kaudselt heaks ja hakkavad teda kaitsma: "Poisid on poisid", "Alati on olnud õpetajaid, kes ei tule korrahoidmisega toime". Nende enda ükskõiksus normide suhtes avaldub laste kaudu, lapsed teevad teoks neid alateadlikke soove, mida vanemad oma sotsiaalse häbitunde pärast täide ei vii.
Ka liialdatud hoolitsus, nagu see väljast paistab, võib põhjustada lapse nartsissistliku hälbe. Tavaliselt on hoolitsuse taga võimukas mamma, kes ei oska oma kõikvõimsuskujutluses elavat last juhtida tõelusesse ega julgustada teda iseseisvuma, nõnda takistades terve eneseväärikustunde kujunemist. Võimukas mamma soovib last enda külge siduda, ta tahab ise olla lapse maailma absoluutne keskpunkt, sest kõik lapse iseseisvumiskatsed ohustavad tema eneseväärikustunnet. (3)
Laps võib jätta vägagi iseseisva inimese mulje, sest ema nõuab temalt kogu aeg toimetulekut, aga tegelikult on laps omalaadne ema täiendus, kes teeb teoks ema auahneid kavatsusi ja kelle eest ema kõik otsustab.

2. Lapse psüühilise arengu tundmine

Laps satub liiga suure psüühilise koormuse alla, kui ei osata mõista tema eri arengujärke ja arvatakse, et kõik sõltub üksnes erisuguste oludega kohanemisest, harjumisest ja muganemisest. Lapse kohanemisvõime on suur ja teda saab harjutada peaaegu kõigega, aga kui see ei ole kooskõlas käsil oleva arengujärguga, toimub see alati millegi kulul.
Lapse arengu tundmine aitab katkestada ahelreaktsiooni, milles kasvataja kordab oma vanemate tehtud vigu. Kasvatajal on eriti raske mõista last niisuguses olukorras, kus tal endal tekib vastuolusid. Emal, kes ise on inimsuhetes ebakindel ja kes on liiga varases eas kogetud lahusoleku pärast kartnud hülgamist, on raske taluda, et laps isiksuseks kujunemise järgus temast kramplikult kinni hoiab või pärast lahuselu jonnib. See äratab temas ahastust ja kartust, et laps on liiga sõltuv. Kui ema teab, et niisugune käitumine on loomulik ja arengujärgule omane, saab ta lapsele anda kaitset, millest ta ise on võib-olla ilma jäänud.
Teadmised aitavad, kuid pole õnnestunud kiindumussuhte kujunemiseks tingimata vajalikud. Last tähelepanelikult jälgides ja talle kaasa elades saavutatakse õnnelik lõpptulemus. Laps ise osutab, millist arengujärku ta parajasti läbi teeb, millal on tal on vaja ema, millal on ta valmis iseseisvuma.
Iga laps on arengu poolest ainukordne olend ning arengu kiirus on ka samal lapsel eri arengujärkudes suuresti erinev. Kõik arenguteoorias esitatud vanusepiirid on keskmised, millest kõrvalekaldumisi tuleb ette kogu aeg. Tähtsaim on, et vanemad laseksid lapsel areneda oma rütmis ega kohkuks, kui ta ei tee kõike samas vanuses kui mõni teine laps, et nad teda toetaksid ja suunaksid, kuid ei püüaks arengut oma soovi kohaselt vägisi muuta. Lapsele eesmärke seades tuleks meeles pidada, et pettumused ja agressiivsus käivad käsikäes.
Eri arengujärkude erinõuete teadvustamine ja vanemate tähtsuse mõistmine võivad tekitada tunde, et oht varitseb igal pool. Siiski ei tohi unustada, et kasvatus ei seisne teadmistes, trikkides ega õigetes meetodites, vaid lapse ja vanemate vahelises loomulikus vastastikuses mõjutuses. Kasvataja annab oma kogemustepagasi lapse käsutusse ja elab tema probleemidele kaasa.
Lapse hälbed saavad alguse sellest, et loomulik koosolemine on häiritud ja vanemad on hoolimatud, mitte sellest, et kasvataja mõnikord ei saa lapsest õigesti aru või et tal mõnes olukorras pole võimalik talitada nii, nagu tema arvates oleks lapsele kõige parem.
Vaevalt on võimalik luua täiuslikke olusid, mis tagaksid lapse parima arengu igas arengujärgus, ja vaevalt on sel üldse mõtet. Normaalsesse ellu kuuluvad ka pettumused ja nurjumised. Ükski arengunähtus ei ole ühe sündmuse tagajärg, vaid alati paljude sündmuste summa. Seepärast ongi palju kergem loetleda arengu riskitegureid kui neid tegureid, mis riskitegurite mõju kõrvaldaksid.
Psüühilise arengu riskitegurid, mis tõenäoliselt põhjustavad lapse asotsiaalse ja agressiivse käitumise, on vanemate hoolimatus ja võimetus teadvustada oma vastutust kasvatuse eest. (l)
Ja need tegurid, mis kõrvaldavad ka väga ohtlike riskitegurite, näiteks halbade sotsiaalsete olude mõju inimesele, on kiindumus ja hoolitsus, mida vanemad lapsele osutavad. Laps võib välja tulla ka rasketest oludest, näiteks perekonna alkoholismist, kui tal on keegi, kes tema eest vastutamise enda peale võtab. Nõnda ei sea last ohtu ka poolik, ühe vanemaga perekond, kui sellega ei käi kaasas hoolimatus tema vastu. (2)
Võib-olla lohutab lapsevanemaid see McCordi uurimistulemus, et ükski alaealine kurjategija ei olnud kahe oma last armastava vanema kasvatatud.

3. Lapse eesmärgikindel suunamine

Laps veedab tähtsaima kasvuaja vanematega koos elades ja nende käitumist jälgides, ilma et vanemad teadlikult ja järjekindlalt püüaksid mingeid kasvatuspõhimõtteid järgida. See ei tähenda, et lapse teadlik suunamine, talle nõu andmine ja laituse jagamine, keeldude ja piirangute seadmine poleks hädavajalik. Ilma vanemate õpetussõnade ja korraldusteta, ilma neiule väljendatud ootusteta on lapsel raske leida sotsiaalse käitumise vorme ja piire.
Mõnikord on lapse eesmärgikindlat suunamist, talle käskude jagamist ja nõu andmist ning tema keelamist võõristatud. Lapse sünnipärasesse sotsiaalsesse valmidusse ja headusesse uskuvad koolkonnad on seda otse peljanud, nad on alahinnanud omapead jätmise ja hälbelise käitumise vahelist seost ega tunnista, et isiksuse areng vajab välist tuge. See ei tähenda sugugi lapse arengu autoritaarset piiramist. See, et lapsele esitatud liiga suured nõuded, tema isiksust arvestamata jätvad korraldused ja ülemäärased piirangud ohustavad tema psüühilist arengut, ei tähenda, et juhatust ei tohiks üldse jagada.
Unustanud suunamise vajalikkuse, lükkavad vanemad vastutuse liiga kergel käel kutselistele kasvatajatele ja otsivad psüühilisi hälbeid sealt, kus on tegemist ainuüksi piirangute puudumisega.
Võib vist väita, et meie eluviis suurendab vajadust eesmärgikindla kasvatuse järele. Lapse ja vanemate koosveedetud aeg ja selle kaudu mallide õppimine on vähenenud, lapsed ei saa enam nii palju kui varem matkida oma vanemate käitumist ega õppida soovitavaid käitumismalle.
Koosoluaja vähesuse pärast tunnevad vanemad mõnikord oma lapsi üllatavalt halvasti. Nad näevad üksnes mõningaid, kodus esile tulevaid iseloomujooni, ega suuda uskuda, et sama laps võiks olla nii agressiivne, kui õpetaja räägib. Kooli astub üha enam lapsi, kelle sobimatut käitumist ei põhjusta sotsiaalse arengu hälve ega iseloomuhälve, vaid vähene suunamine. Võibolla just seepärast, et ühist aega on nii vähe, ei ole vanemad raatsinud "last kurvastada" või pole tööst väsinuna jaksanud tungida lapse probleemidesse, vaid on talle kõike lubanud. Lapse piiripidamatu käitumine ei ole kahjustanud perekonna igapäevaelu. Nii on eespool kirjeldatud energiasidumisprobleem jäänud lahendamata, vanemad pole seadnud lapsele piiranguid, ei ole teda suunanud otsima oma energiale sotsiaalseid vorme ega niiviisi tugevdanud lapse mina. Laps elab kooli astudes selles arengujärgus, mis oleks pidanud seljataha jääma juba aastate eest.
Kui laps peab koolis suure hilinemisega omandama sotsiaalseid oskusi, siis on õpetaja roll väga tähtis. Päris iseloomuhälbega lapsi on klassis paljudel juhtudel raske mõjutada, kuid suunamiseta jäänud laste puhul on kooli ühiskonnastav mõju ilmne.

4. Õppepsühholoogia praktiline rakendamine

4.1. Õppepsühholoogia ärakasutamine

Suunates last soovitud sihis ning lahendades argiseid kasvatuse probleeme, võtavad kasvatajad tavaliselt kogemuste põhjal appi õppepsühholoogia seaduspärasusi, mõtlemata sellele, et tegemist on mingi kindla teooria sobitamisega. Nad suunavad lapse käitumist tasu, laituse, tänu ja karistusega. Nad seletavad lapsele põhjusi ja tagajärgi, räägivad, mida ei tohi teha ja miks ning ootavad, et laps õpiks oma käitumist sisendatud eetikareeglite varal vähehaaval ise suunama.
Neist õppepsühholoogia seaduspärasustest võib kasvatajale koostada omamoodi soovituste varamu, mis aitab tekkinud probleemolukordi lahendada. Iga kasvatusjuhtum on ainukordne, iga otsust on vaja kaaluda, iga olukord nõuab temale omast lahendust. Kasvatusalastest nõuannetest ei saa iialgi kokku panna niisugust käsiraamatut, mis aitaks iga elujuhtumi puhul. Ometi satuvad nii vanemad kui ka kutselised kasvatajad järjepanu olukorda, et peale tunnetel põhineva vastastikuse mõju on vaja toeks konkreetseid juhtnööre, mida öelda jonnivale lapsele just siin ja praegu. Neist juhtnööridest saab kasvataja abi, kui ta mõistab, et ükskõik mida vanemad või õpetaja lapsele ka ei pakuks, lõpuks otsustab siiski laps, mida ta omaks võtab ja mida mitte.
Eriti vajab juhtnööre ja asjatundlikku tuge kutseline kasvataja. Vanemate lastekasvatus põhineb mõlemapoolsel kiindumusel ja kodu emotsionaalsetel inimsuhetel. Kuigi laps kiindub hoidjasse ja õpilane imetleb oma õpetajat, ei ole kutselisel kasvatajal ometi toeks seda positiivsete tundesidemete võrku, mis on vanematel. Koolis pole neid sidemeid võimalik luua ja see polegi eesmärk, nii et see, mis koduses kasvatuses põhineb kiindumusel, korvatakse väljaspool kodu asjatundlikkuse ja kutseoskusega.
Kutseline kasvataja võib sattuda ka olukorda, et rohkem kui piisavalt kindlate positiivsete tundmuste puudumine takistab vastastikust mõju kasvandiku äratatud negatiivne tundetaust, mille tõttu kasvatajal on raske temasse suhtuda positiivselt ja mõistvalt. Sel juhul muutub kutseoskuste ja asjatundlikkuse tähtsus veelgi suuremaks. Kasvataja peab otsuseid langetades püüdma teadlikult vältida oma tundmuste mõju. Sellekohaste põhimõtete tundmine aitab niisugustel juhtudel probleeme lahendada ja ennekõike vähendab kasvataja ebakindlust.
Teisest küljest, kuigi on kardetud, et õppepsühholoogia rakendamine on liiga mehaaniline, talitavad kasvatajad argiprobleeme lahendades ometigi igal juhul õppepsühholoogia seaduspärasuste kohaselt. Seepärast on põhjust aru pidada, missugustele seikadele tuleks tähelepanu pöörata, et soovitud eesmärki oleks tõepoolest võimalik saavutada ja tõenäolisi vigu vältida.

4.2. Õppimise terviklikkus

Õppepsühholoogia meetodite kasutamist piirab see, et need seostuvad alati mingi käitumismalliga, selle tugevdamise või nõrgendamisega. Nendega seoses ei saa rääkida isiksuse arengust samal moel, nagu räägitakse tundmustel põhinevate vastastikuse mõjutuse suhete puhul. Seepärast ongi ühenduses õppepsühholoogia meetodite rakendamisega õigem rääkida oskus- või kombekasvatusest kui isiksuse arendamisest. Kombekasvatuse all mõeldakse siis muudki kui head käitumist, silmas on peetud kogu seda viisi, kuidas laps inimsuhetes käitub.
Õppepsühholoogia meetodite puhul tuleb meeles pidada, et harjutada saab igasuguseid oskusi, ka sotsiaalseid. Harjutamise varal tuleb oskusi juurde, aga sel pole suuremat tähtsust, kui see ühtlasi ei õpeta asju mõistma ega muuda sedakaudu psüühikat.
Agressiivset käitumist saab vähendada, kui last selle eest karistada, aga tuleb võtta arvesse, et agressiivsus on harva lihtsalt halb komme, tavaliselt osutab see häirele ja mingile psüühilisele vajadusele. Seepärast ei lahenda agressiivsuse näiline vähendamine probleemi, vaid üksnes lükkab selle lahendamist edasi.
Teisest küljest, kuigi rõhutatakse, et lapse psüühiline areng on terviknähtus, ei tohi ühe käitumismalli muutumisi siiski alahinnata. Soovimatu käitumise vähenemise või lakkamisega kaasneb rohkesti positiivseid kõrvalmõjusid. Laps ei saa korraga säilitada kahte võistlevat käitumist, ta ei saa olla ühtaegu agressiivne ja sõbralik, seepärast peab üks käitumisviis taganema, kui teine võidab rohkem ruumi. Olukord kodus või koolis muutub rahulikumaks, teised inimesed saavad lapse käitumisele reageerida positiivselt. Et kõik on omavahel seoses, võib ühe käitumismalli muutumine tuua kaasa vägagi suuri muutusi.

4.3. Probleemi teadvustamine

Kui esilekerkinud probleemidele hakatakse lahendust otsima, siis tuleb esmalt kindlaks teha, milles on asi. Lapse käitumishäired väljenduvad kas normaalse käitumise vähesuses või liiasuses. Need on kõikidele lastele tüüpilise käitumise liialdatud või puudulikud vormid või erisuguste, muudes olukordades vastuvõetavate käitumisvormide väärühendused.
Elus pole siiski alati kerge otsustada, kas tegemist on esmajoones mingi oskuse puudumise või mingi käitumise liiaga, sest need on omavahel seoses. Millegi liiasus on ühtlasi millegi puudus. Liigne agressiivsus näitab enesevalitsemise või alternatiivsete sotsiaalse käitumise mallide puudumist.
Nii ei olegi iseenesest selge, kas just tugevamini avalduv hälve on see, mida tuleb esmajoones hakata kõrvaldama. Agressiivsuse vähendamiseks on alternatiivse käitumismalli andmine mõjusam kui lapse karistamine.
Käitumishälvete kindlakstegemine võib mõnikord olla raske ka seepärast, et vastuvõetava käitumise kriteeriumid on kokkuleppelised ja seetõttu alati mingil määral suhtelised. Pere, naabrid ja lapse sotsiaalne kollektiiv määravad sotsiaalse vastuvõetavuse piirid. Seesama agressiivsus, mis ühes keskkonnas on kõrvalekalle, on teises toimetuleku eeldus.
Probleemi raskusaste selgub põhiliselt selle järgi, mis on käitumise mõte, mida laps tahab oma käitumisega teada anda. See, mis on käitumise tõeline mõte, jääb tavaliselt erialainimeste otsustada. Kasvatajal on siiski kasulik meeles pidada, et probleem ei piirdu ainuüksi lapse käitumisega, vaid see on olemas ka tema mõtteis ja tundmusis.

4.4. Probleemi lahendamine

Järgmisena arutleme probleemi lahendamise üle: kas seda saab lahendada kodus või klassis, nii et vanemad või õpetajad suhtuvad lapse raskustesse tavalisest suurema hoolega, kulutavad tema pärast aega ja näevad vaeva, või nõuab olukord asjatundjate abi või psühhiaatrilist ravi.
Probleemide ilmnemine võib vanemates tekitada nii suure süütunde, et nad ei soovi tunnistada, et lapsega on midagi korrast ära. Nende enda teovõime on halvatud ning nad otsivad asjatundjalt abi, et see probleemi täiesti kaotaks. Asjatundja abi kõrgendab ka väikeste probleemide lahendamist ja tema poole pöördumist pole mõtet liiga kaugele lükata, aga ei tohi unustada, et terapeut ainult ravib last, kasvatamine jääb ikkagi vanemate hooleks.
Mõnikord võib kuulda, kuidas agressiivsest lapsest rääkides öeldakse, et "ta on kasvatusnõuandlas käinud", otsekui käimine iseenesest lahendaks probleeme nagu nõiavitsaga.
laheneda väljastpoolt. Kasvatusnõuandlas ravitakse last ning õpetatakse ja juhendatakse vanemaid, et elu läheks õigetesse rööbastesse, aga tegelikke probleemolukordi tuleb läbi elada ja klaarida kodu argipäevas. Neid ei saa arst perekonna asemel lahendada.
Ummikseisust väljapääsemine nõuab aega ja tööd. Vanemad on mõnikord pettunud, kui kuulevad asjatundja suust seda, mida nad tegelikult isegi sisimas teadsid, aga ei tahtnud või ei söandanud tunnistada. Nad võivad olla pettunud, et peavad ise olukorra lahendama ega saa loota mingile imerohule, mis aitaks kiiremini kui nende endi arvatavasti aeganõudvad pingutused.
Kui arutleda, mil määral õpetaja vastutab hälbinud sotsiaalse arenguga lapse õigele teele suunamise eest, tuleb lähtuda sellest, et kuigi koolil ja lasteaial on väga suur tähtsus lapse kasvatamisel ühiskonnaliikmeks, ei ole need siiski raviasutused. Kutselist kasvatajat ei ole koolitatud arstiks ega iseloomuhälvete parandajaks, vaid lapse normaalse sotsiaalse arengu suunajaks ja ettetulevate arenguraskuste ületamise puhul abistajaks.
Klass või lasteaiarühm koosneb lastest, kes kõik õpivad sotsiaalseid oskusi või tööviise täiskasvanuelu jaoks. Seepärast ei tohi üks laps teisi ülearu palju häirida, eriti kui on kahtlane, kas tema sotsiaalne käitumine seeläbi üldse paraneb või on olukord tallegi väsitav. Sellel, kui palju tähelepanu tohib üks laps endale nõuda, on omad piirid, sest ta tõmbab tähelepanu eemale teistelt, seda samuti vajavatelt lastelt.
Rühma kuuluvate argade laste sotsiaalset arengut võib segada teisi häiriva lapse tekitatav kestev hirmutunne. Kuigi last tuleb juba varakult kasvatada paindlikuks ja sallivaks, õpetada töötama koos millegi poolest erisuguste, näiteks vigaste lastega, ei tohi väikeste laste sotsiaalsest harjutusrühmast teha iseloomuhälbega lapse ravirühma.
Teisest küljest tuleb meeles pidada, et päevakodu ja kool on käitumishälbega lapse esimesi ühiskonnaelu harjutamise paiku ning võimaldavad teha seda, millega kodus ei ole toime tuldud. Kui laps juba selles eas jääb oma sotsiaalsest grupist välja, siis on oht, et ta jääb sellest välja kogu eluks ning tema sotsiaalne areng on juba sellel astmel ette määratud. Neid asjaolusid arvestades tuleb klassist väljaarvamist hoolikalt kaaluda. See, et õpetaja väsib ja lapsest tüdineb, ei tohi olla ärasaatmise põhjus.
Kui räägitakse kooli võimalustest parandada sotsiaalse arengu hälbeid, siis tuleb teineteisest lahus hoida kool kui institutsioon ja konkreetne klass. Kui õpetaja püüab klassis järgida ka muid temale seatud eesmärke, on ta võimalused piiratud.
Kool kui institutsioon seevastu saab asjatundjaid kasutades ning vajaduse korral erikohaseid võimalusi luues hoolitseda selle eest, et oleks tagatud mitmesuguste laste sotsiaalne areng. Lapse sotsiaalse arengu eest hoolitsemist ei saa kuulutada kooli eesmärgiks, kui kooliga kohanevad ainuüksi need lapsed, kelle sotsiaalse arengu eest on juba vanemad hoolt kandnud.

4.5. Esmased abinõud

Ükskõik missuguse käitumisprobleemiga ka tegemist on, edeneb lahenduse leidmine ikka astmeti. Enne kui midagi suurejoonelist ette võtta, tuleb kontrollida, kas lapse igapäevases elus on vaja midagi muuta. Näiteks laps, kes otsustab ise, millal ta magama läheb, on alati liiga kaua üleval ning seepärast üleväsinud, rahutu, närviline ja keskendumisvõimetu. Iseloomuhälbeid ei saa muidugi nii lihtsate vahenditega parandada, kuid tekkinud olukord on alati mitme põhjuse summa ja nende kõigiga tuleb tegelda. Avalduv käitumishälve ei ole alati sama suur kui selle põhjus. Äge agressiivsusepurse võib olla reageering mingile erilisele olukorrale, ent mingi vähem häiriv käitumisilming võib osutada raskele psüühilisele probleemile.
Direktiivlahenduste, s.t. otseste õpetuste ja asjalike nõuannete tähtsust ei tule alahinnata, isegi kui need probleemi ei lahenda. Otsesed korraldused ja nõuanded, kuidas mõnda asja argielu olukorras teisiti teha, võivad juba isegi kergendust tuua. "Ära enam kunagi nõnda tee, see on keelatud, sest sellest võib teistele suur õnnetus tulla."
Kui lähtutaksegi sellest, et hälbelise käitumise kaudu saame lapse isiksuse kohta ühtteist teada, tuleb siiski meeles pidada, et laps võib niisuguse käitumise olla õppinud, ta võib halba käitumismalli matkida, kuigi see pole vähemalgi määral vajalik olnud ega ole lapse psüühikale iseloomulik. See on tal jäänud valitsevaks käitumismalliks seepärast, et selle vastu pole midagi ette võetud.

5. Kooli eesmärgid

Et vanemad ja õpetajad näevad last eri olukorras ja neil on erisuguseid tähelepanekuid, on kooli ja kodu koostöö vajalikkus iseenesestmõistetav. Koostööd ja ühist vastutust murendab üldsõnaline, täpselt määratlemata kriitika. Tõsi, lapse eneseväärikustundele väga vajalikud kordaminekuelamused jäävad koolis paljudel saamata ning alati ei ole võimalik lapse isiksust arvesse võtta, ent kooli kohta tehtav kriitika peaks siiski olema realistlik. Kool ei saa lapse eest igas suhtes hoolt kanda, sest paljud lapse elu valdkonnad jäävad kooli mõjupiirkonnast välja. Muidki ebarealistlikke eesmärgiseadeid on vaja selgitada, nagu näiteks lapse loovuse arendamise nõuet. Kui laps saab kasutada kogu oma energiat ja end teostada, siis areneb ta isiksus terviklikult, tõenäoliselt ka loovus. Lapse loovuse arendamist ei saa tingimusteta seada kooli eesmärgiks sel lihtsal põhjusel, et veel ei teata, mis loovus on, rääkimata sellest, et teataks, kuidas seda arendada. Iga eesmärgi puhul tuleks näidata selle saavutamise vahendid. Peale ebarealistlike ootuste on põhjust kontrollida ka mitmesuguseid tõestamata jäänud väiteid, nagu näiteks seda, et kool lämmatab loovuse. Enne kui niisugust arvamust avaldada, peaks olema tõenduseks rühm loovaid lapsi, kes ei ole päevagi koolis käinud ja kes siis mõni aasta hiljem oleksid loovamad kui nende eakaaslased, kelle niisama suur loovus on koolis maha surutud. Loovus ei ole pelgalt "iseenda teostamine", vaid ka raske töö ja oskus teadmisi kasutada!
Mõne aasta eest esitati ühel kongressil uurimus, milles väideti, et paljudel avaliku elu tegelastel oli koolis olnud mingil määral kohanemisraskusi ja käitumishälbeid. Seda uurimust peeti tõestuseks, et kool lämmatab loovust.
Teine võimalik seletus, et kõnealuste avaliku elu tegelaste nartsissism avaldus juba koolipõlves, ei tulnud kellelegi meelde. Nartsissism ja vägivaldsus ei ole ükssama asi, nartsissistlik iseloomuhälve ei ole takistuseks eduka karjääri, nimelt avaliku elu karjääri tegemisel.
Andekas õpilane ei tarvitse kooli vastu huvi tunda, ta võib õppida alla oma võimete ja suunata huvi väljapoole kooli, ent andekuse pärast kõurikuks hakkamine on juba ebatõenäolisem.

VIII. Hea käitumise kujundamine

Suur osa kasvatusalastest nõuannetest puudutab viise, kuidas lapse soovimatut käitumist vähendada, kuidas tema vigu kõrvaldada, ning seda, kas soovimatu käitumise pärast tuleks karistada ja kuidas seda teha. Palju vähem on pööratud tähelepanu sellele, kuidas õpetada uusi. soovitud käitumismalle, ehkki just see on kasvatuse esmane eesmärk. Kasvatuse tähtsaim taotlus pole last millestki võõrutada, vaid julgustada teda midagi tegema. Niisugune talitusviis on õppepsühholoogia seisukohalt mõjusam ja annab paremaid tulemusi, kuid on ka lapse isiksuse, tema eneseusalduse ja tundekasvatuse seisukohalt hoopis edukam. Karistusele järgneb mõlemapoolne halb enesetunne, kiituse ja julgustuse abil eesmärgile jõudmine loob vanemaid ja last ühendava suhte, millest tunnevad rõõmu mõlemad osapooled.

l. Positiivne kinnistamine

1.1. Mis on positiivne kinnistamine

Positiivse kinnistamise all mõeldakse õppepsühholoogias soovitud käitumise ergutamist tasuga: kui laps on toiminud õigesti, kiidavad vanemad või kasvatajad last, ütlevad talle või osutavad näoilme ja liigutustega, et ta käitus õigesti, et just seda loodeti, mõnikord annavad talle selle eest mingi tasu.
See ongi kasvataja kõige tavalisem viis last suunata, vanemad kasutavad seda enam või vähem eesmärgikindlalt. Argielus on positiivne kinnistamine siiski alati mingil määral juhuslik, sõltub olukorrast ja kasvataja meeleolust. Tõeliselt positiivsest kinnistamisest saab rääkida alles siis, kui tasu antakse otsekohe ja järjekindlalt pärast soovitud käitumist.

1.2. Positiivse kinnistamise rakendused

Positiivset kinnistamist on sobivaks peetud esmajoones järgmistel juhtudel.
Esiteks võib seda teha siis, kui lapsele tahetakse õpetada täiesti uut käitumismalli, midagi niisugust, mida ta varem ei osanud või milles ta ei ole vilunud. See võib olla mingi konkreetne oskus, nagu ilma teiste abita riietumine või söömine või uus tundeavalduse viis. Laps, kes siiamaale on jonni välja valanud kehalise vägivalla kaudu, õpib nüüd oma agressiivsust talitsema ja hakkab rääkima, mis tal viga on.
Teiseks võib positiivselt kinnistada või ergutada niisugust käitumist, mille laps on küll selgeks saanud, aga mida ta õigel ajal ei kasuta. Laps oskab tundi kuulates keskenduda ja aeg-ajalt ta nõnda teebki, kuid nüüd soovitakse, et ta keskenduks püsivalt, igas koolitunnis.
Kolmandaks võidakse seda teha siis, kui soovimatust käitumisest tahetakse lahti saada nii, et tasu antakse positiivse, soovitud käitumise puhul, mis võistleb soovimatu käitumisega. Laps ei saa kaaslaste vastu olla ühtaegu agressiivne ja sõbralik. Need on võistlevad käitumismallid ja ühe kinnistamine lämmatab teise. (l)

1.3. Käitumise kinnistid

Kasvatajal tuleb ühtelugu aru pidada selle üle, missuguseid tasu .andmise viise ja millal saab ta kasutada. Kinnistid võib jaotada konkreetseteks ja sotsiaalseteks. Millal emba-kumba kasutada, sõltub peale olukorra ka lapse vanusest. Kinnisteid annab lapsele kasvataja. Peale selle õpib laps hiljem ise oma käitumist kinnistama ning tasuks on siis kordaminekutundest saadud meelehea.

Konkreetsed kinnistid

Konkreetseteks kinnistiteks on eesõigused, mingist kohustusest vabastamine, kinnominek, lapse lemmiktoit jms.
USA kasvatusraamatuis on tihtipeale soovitatud tasuks anda maiustusi ja raha. Nende kasutamise kinnistina võib siiski kahtluse alla panna. Vaevalt, et hea käitumise eest raha andmine soodustab lapse moraali ja hindamisvõime kujunemist. Ka siis tekib probleeme, kui kasvatusvahendiks on maiustused. Hammaste tervishoid on tõenäoliselt tuttav igale lapsele. Kuivõrd suunamise eesmärgiks on saavutada, et laps hakkaks ise end kontrollima, siis ei tohi teda panna vastuolulisse olukorda, et ta saab hea käitumise eest tasuks midagi sellist, mille ta teab olevat tervisele kahjuliku.
Konkreetsed kinnistid on eriti sobivad väikeste laste puhul ja klassis, kus vastastikune mõju ei tähenda nii tugevail tundmustel põhinevaid inimsuhteid kui kodus. Konkreetsete kinnistite abil saab selgesti ja otseselt teada anda, milles on küsimus, sest nende mõju ei ole kuigi palju seoses tasu andja isikuga ega lapse ja kasvataja vaheliste tunnetega.

Sotsiaalsed kinnistid

Konkreetsete kinnistite asemel peaks pearõhu panema nn. sotsiaalsetele kinnistitele. Need on lapse kiitmine, talle tunnustuse osutamine, mõnikord ka ainult naeratamine. Neil on lapse psüühilises arengus oluline tähtsus. Ka konkreetseid kinnisteid peaks kasutama koos sotsiaalsete kinnistitega - last tänatakse, kiidetakse, talle antakse mõista, et täiskasvanu on tema käitumist ja toiminguid rahuldustundega jälginud. Täiskasvanu tähelepanu ja tänu on lapse eneseväärikustundele nii tähtsad, et neid ei tohiks tasu andes kunagi unustada. Nii saab mingit uut oskust õpetades tugevdada ka eneseväärikust.
Ühtaegu tuleb meeles pidada, et kuna täiskasvanu osutatud tähelepanu on nii oluline, siis võib sellest saada ka hälbelise käitumise kinnisti. Kui lapse soovimatule käitumisele püütakse lõppu teha alatiste etteheidete ja torisemisega, siis võib kasvataja halba käitumist koguni süvendada. Võib-olla ei saanud laps algul aru, mida temalt oodati. Sellel, et kasvataja mõistab käitumise hukka, ei ole lapse seisukohalt hiljem enam tähtsust, sest ka etteheidete tegemine on tähelepanuosutus ja võib saada tasu tähenduse.
Igasugusele tasule võib sotsiaalse kinnistina lisada tundeavaldusi: last kallistatakse, patsutatakse, väikelaps võetakse sülle. Niisuguseid kinnisteid on tavaliselt seostatud koduga, kuid paljudel lasteaialastel on tundeelus puudujäägid ja tundeavaldused võivad tasu mõju uskumatult suurendada.
Väike patsutus ei ole ka õpetajale keelatud, ehkki tagajärgi on raske ennustada. - Ühes Espoo koolis tehti järgmine katse. Murdeealise õpilase mõjutamiseks kasutas õpetaja teadlikult ka puudutust: kui ta õpilast tänas, patsutas ta talle ühtlasi õlale, või pani käe õlale tõsise jutuajamise ajal. Esimene niisuguse kohtlemise osaks saanud poiss vaatas õpetajale kohkunult otsa" hüppas eemale ja karjatas: "Ära ... kisu!" ning hakkas vanduma. Kõigest koomilisusest hoolimata annab reageering ainet mõtiskluseks. Kui laps seostab puudutust esmajoones agressiooniga, teeb see muret.
Sotsiaalsete kinnistite väärtust suurendab see, kui neid kuulevad ka teised. Õpetaja võib lapse kuuldes emale rääkida, kui hästi on laps käitunud. Last, kes on tihtipeale tundi seganud, on oluline hea käitumise eest kiita ka klassi kuuldes.
Selles eas, kui vanematelt ja õpetajatelt saadud avalik tänu hakkab sõprade silmis enam häbi ja raskusi tekitama kui heameelt äratama, peab kasvataja otsima oma rahulolu väljendamiseks mingi muu viisi. Igas vanuserühmas on midagi, mida selle liikmed taotlevad ja hindavad, ning seda tuleb kinnistit valides targalt kasutada.
Õpetajad näivad mõnikord teadlikult vältivat tänu või positiivse tähelepanu jagamist, otsekui peituks tänus ebavõrdsuse seeme. Peale tähelepanu endale nõudvate korrarikkujate tuleb ometi arvesse võtta teisigi lapsi. Laps, kes on hästi käitunud, vajab selle kohta tagasisidet.

Seesmised kinnistid

Peale eespool kirjeldatud väliste kinnistite räägitakse ka nn. seesmistest kinnistitest. See tähendab, et laps õpib end premeerima kujuneva enesekriitika ja enesest lugupidamise varal.
Laps võib õppida endale ka käegakatsutavamat tasu andma, näiteks millegi kordasaatmise järel lubab ta endale harrastusteks rohkem vaba aega. See nõuab juba palju küpsemat isiksust ning loomulikult ei õnnestu see väikestel lastel.

1.4. Positiivse kinnistamise astmeline edenemine

Positiivse kinnistamise kulg on järgmine. Esmalt seletatakse lapsele reegleid, nii et ta oleks võimeline olukorda nende varal mõistma ja analüüsima. Seejärel antakse soovitud käitumise korral alati ja kohe tasu, algul ka siis, kui laps on vähemalt üritanud õigesti käituda, hiljem ainuüksi õige käitumise eest. Viimasel astmel, kui soovitud käitumine on korralikult selgeks õpitud, jäetakse tasu vähehaaval ära.(2)

Reeglite seletamine

Algul seletatakse lapsele, mida temalt oodatakse ja missugust käitumist soovitakse. Tuleb hoolt kanda, et reeglid oleksid piisavalt lihtsad ja et laps neist kindlasti õigesti aru saaks. Harilikult annavad kasvatajad liiga üldjoonelisi õpetusi, kontrollimata, kas lapsel on asi selge. Samuti tuleb lapsele seletada, mis ühel või teisel kombel käitumisele järgneb, mille eest ta tasu saab, mille eest teda karistatakse. Tasu andmise ja karistamise üle võib lapsega nõu pidada ja selles suhtes kokku leppida, kuid seda tuleb teha aegsasti. Kui karistamise aeg on juba käes, siis ei tohi enam kaubelda.
Reeglite selguse nõue tähendab sedagi, et kriitika ja kiitus tuleb teineteisest lahus hoida, neid ei tohi esitada koos. Tavaliselt kiidetakse last nõnda: "Selle sa tegid juba üsna hästi, aga teine asi ei tulnud sul veel nii ilusasti välja, püüa sedagi paremini teha." Sel kombel aetakse etteheide ja tänu segi.
Niisamuti tuleb teineteisest lahus hoida laps ja tema käitumine. Kui soovitakse mingit käitumisviisi mõjutada, siis tuleb esile tõsta toimingut, mitte last, ja niisamuti mõistetakse hukka lapse käitumine, aga mitte laps. Talle ei maksa öelda: "Oled tubli poiss", vaid ikka nõnda: "Olid tubli, et sa mänguasjad põrandalt kokku korjasid." Samuti pole mõistlik nõuda: "Ole korralik!", sest tõenäoliselt ei saa laps igas olukorras aru, mida vanemate meelest see korralik olemine tähendab. Kui midagi soovitakse, siis tuleb soov esitada täpselt, et laps saaks olukorrast kujundada nn kognitiivse struktuuri, nii et ta saaks olukorda analüüsida ja tõlgendada ja oleks siis võimeline õigesti talitama.
Et kogu kasvatuse eesmärk on õpetada last ennast kontrollima, asendada väljastpoolt juhitav käitumine tema enda kontrollitava käitumisega, siis tuleb talle reeglid arusaadavaks teha ühetähenduslike põhimõtete varal ning ühtlasi seletada põhjusi, millel need reeglid rajanevad. Nende abil saavad lapsed kujundada käitumisstandardeid oma käitumise hindamiseks.
See omakorda rohkendab lapse teadmisi moraali kohta ja võimaldab moraaliküsimusi iseseisvalt hinnata. Käitumise suunamiseks ei ole siis enam vanemaid vaja, vaid laps käitub oma standardite kohaselt. Tasuks on talle heameel, mida ta kogeb, nähes et ta on võimeline täitma endale seatud nõudeid. Soe tähelepanek tugevdab tema eneseväärikustunnet. Vanemad võivad nüüd konkreetse tasu asemel lapsele öelda, et nad on tema üle uhked ja peavad temast lugu.

Kinnistamise järjekindlus

Uue käitumismalli õpetamise põhireegel on, et soovikohast käitumist tuleb kinnistada otsekohe ja alati. Argielus on raske vahetult ja kogu aeg kinnistada, ometi on see uue õppimise seisukohalt hädavajalik. Niisugust käitumismalli, mida kinnistatakse aegajalt, juhusliku ajavahemiku tagant, õpitakse aeglaselt, aga kui see on kord selgeks saanud, siis püsib see kindlalt.
Seda tuleb eriti arvesse võtta, kui kõne all on soovimatu käitumine. On üsna harilik, et vanemad kinnistavad mõnda halba kommet osaliselt või aeg-ajalt: nad annavad järele lapse jonnile, kui nad on väsinud, või löövad käega, kui laps on piisavalt kaua oma jonni ajanud. Nii saab too selgesti kinnitust, et jonnimisega võib jõuda eesmärgile, ja kui ta on aeg-ajalt oma tahtmise saanud, siis jätkab ta väga visalt proovimist, kas nüüd on jälle see kord, kui jonnimine viib eesmärgile.
Osaline kinnistamine annab väga püsivaid käitumismalle, mida on hiljem raske maha jätta või juurida. Kui soovimatu käitumismalli lubamine on vanemate või kasvatajate meelest aeg-ajalt põhjendatud, peab laps olema sellest ka aru saanud.
Kui koolis püütakse muuta mingit võimutsema pääsenud käitumismalli, näiteks tahetakse vähendada kehalist vägivalda - peksmist, löömist, kiusamist - siis tuleb sekkuda alati, kui seda ilmneb, muidu on tulemusi raske saavutada. Agressiivne käitumine ei tohi saada osalist kinnistust, nii et otse õpetaja või vanemate silma all on see keelatud, aga hetk hiljem veidi eemal jõuab sel moel tegutsev laps soovitud eesmärgile.
Suunamine peaks ulatuma ka lapse muusse argiellu. See tähendab, et koolis peaks järelevalve olema pidev, ka vahetunnis, ning: et kus tahes ilmset vägivalla tarvitamist nähes peaksid sekkuma ka need täiskasvanud, kes otseselt nende laste kasvatamise eest ei vastuta.
Kuigi tegelikus argielus kinnistatakse käitumist juhuslikult, aeg-ajalt ja hilinemisega, on järjekindlus ja korrapärasus hädavajalikud, kui tegemist on uue oskuse eesmärgikindla õpetamisega. Valmistumine tõeliseks eluks, kannatlikkuseks, järelemõtlikkuseks ja visaduseks muutub alles siis võimalikuks, kui põhioskused on. selgeks saanud.

Üritamise eest tasu andmine

Kui soovitakse, et laps õpiks selgeks mingi uue, raske ja võib-olla keeruka käitumise, on õige algul anda tasu ka iga õiges suunas tehtud katse eest. Kui lapsel hakkab juba hästi minema, ei ole enam põhjust tasu anda pelgalt sõnakuulelikkuse või õigesuunalise katsetuse eest, vaid ainult õige soorituse eest. Järjest kindlamini tuleb nõuda, et laps käituks õigesti ja viiks toimingu lõpule.

Õpitud käitumise püsivaks muutmine

Kui uus käitumine on põhireegli, s.o. kestva ja vahetu kinnistamise varal omandatud, tuleb edaspidi kanda hoolt selle eest, et käitumine säiliks ka pärast seda, kui kinnistamine on lõpetatud. Selle saavutamiseks vähendatakse kinnistamist astmeti. Lapsele antakse järjest tühisemat tasu ja enam mitte korrapäraselt, vaid harva, esmajoones meeldetuletuseks, et nii on õige, kuni kinnistamine lõpetatakse hoopis.

1.5. Positiivse kinnistamise probleeme

Lapse käitumise suunamine positiivse kinnistamise varal ei ole sugugi nii hõlbus, nagu eespool toodu põhjal võib tunduda. Ükski kasvatustoiming ei ole ühesuunaline mõjutus. Mõju ei suunda. ainult täiskasvanult lapsele, vaid tasu andmine on vastastikune, laps kinnistab ka täiskasvanu käitumist. Kasvataja peab selles vastastikuses mõjutuses kõrvu lapse reageeringutega jälgima ka oma reageeringuid.

Lapse isiksus

Iga laps on isiksus. Seepärast ei tohi kunagi kinnistada mehaaniliselt. Iga olukorra jaoks sobivaid nõuandeid pole võimalik anda, iga olukorda on vaja kaaluda, lapse isiksust peab tundma ja arvesse võtma.
Lapse isiksust tuleb kinnistit valides arvestada. Eri lapsed tunnetavad tasuna erisuguseid asju. Kinnisti valikut mõjutab eriti see, mille eest ja kuidas on laps harjunud tasu saama. Üht last on kiidetud iga kordaläinud toimingu eest, teisele on kiitmine täiesti uus asi. Seepärast pole võimalik esitada mõjusate kinnistite loendit; kasvataja peab last tundma ja teda jälgima, et näha, mis talle mõju avaldab. Tasu ei tule valida selle järgi, kuidas arvatakse seda toimivat, vaid selle järgi, kuidas laps seda tegelikult kogeb. Ühele lapsele on teleri vaatamise piiramine karistus, teisel pole sellest sooja ega külma, ta läheb oma tuppa ja loeb seal põnevat raamatut.
Õpetaja kiitus tõstab algklassiõpilase tähtsust kaaslaste silmis, aga mõne aasta pärast on üsna tõenäoline, et sage avalik kiitus seab õpilase sõprade hulgas raskesse olukorda. Järelikult peab õpetaja leidma mingi muu kanali, kui ta tahab õpilasele positiivset tähelepanu osutada.
Klassis ei avalda positiivne kinnistamine tihtipeale mõju seepärast, et lapse isiksust ei saa piisavalt arvesse võtta. Pealegi ei julge õpetajad alati asju isikukohaselt lahendada ning õpilasedki ootavad tavaliselt, et kõikide laste puhul reageeritaks ühtmoodi. Ometi võib mehaaniline ühesugune kinnistamine, mis ei arvesta lapse varasemaid kogemusi, olla tühja tuule tallamine.
Kui ühesugune kinnistamine kestab pikka aega, tüdineb laps sellest. Siis tuleb kinnisteid vahetada või nad mõjusamaks teha. Samuti tuleb meeles pidada, et seda, mis on lapsele mingi käitumise eest tasuks valitud, ei tohi talle pakkuda muus seoses sel ajal, kui uut asja õpetatakse, muidu kaob tasu mõju. Kui laps võib tasuks lugeda huvitavat raamatut, ei tohi talle sedasama raamatut anda siis, kui vanemad on väsinud ja tahavad puhata. Kui laps on kinnistist tüdinud, peab kasvataja olema väga tähelepanelik, et tasu ei antaks pelgalt üritamise, vaid üksnes soovikohase toimingu eest. Tüdinemist saab vältida ka nii, et nõudmisi suurendatakse.

Lapse eelootused

Tasu mõju oleneb sellestki, kuidas laps loodab oma tööga toime tulla. Laps kannab vastutust ning jälgib ka oma tegevuse tagajärgi. Ta loob endale kujutluse selle kohta, kuidas ta peab käituma, et kõige tõenäolisemalt eesmärgile jõuda. Need ootused suunavad ta hilisemaid toiminguid.
Selle poolest on kooli astuvad lapsed üksteisest väga erinevad. Ühed on valmis n.ö. ennast juhtima, nende ootused on realistlikud, nad on võimelised tulemuste põhjal õigeid järeldusi tegema ning selle järgi oma käitumist juhtima. Teistel pole sellestki selget pilti, missugused on nende käitumise ja sellele järgneva tasu või karistuse seosed.
McCandles (3) on oma uurimuses osutanud, et negatiivne hinnang ja oma toimingute ebaõnnestumine motiveerivad andekat last õppima, kuid võtavad julguse ja üritamise soovi nendelt, kellel ka muidu läheb koolis halvasti. Tasuks saadud hea hinne ei ole andekale lapsele midagi uut. Ta ootab seda, seepärast ei arata see temas hämmastust ega innusta tegutsema, aga ebaõnnestumisega harjunud last ergutab see hästi.
Kriitika mõju on otse vastupidine. Andekas laps ei oota negatiivset kriitikat, seepärast on selle mõju suur. Laps kogeb seda kui karistust ja pingutab kõigest väest, et vältida taas negatiivse hinnangu saamist. Halvasti edasijõudev laps ootab ebaõnnestumist ja kriitikat, selles pole talle midagi uut, see tugevdab veelgi tema negatiivset enesehinnangut ja halvendab edasijõudmist.
Nende järelduste põhjal tegutsemist tuleb klassis siiski kaaluda. Igakord ei tule negatiivne tagasiside andekale lapsele kasuks. Üldjuhul on kordaminekul ja kiitusel alati nii edasijõudmist soodustav kui ka eneseväärikust tugevdav mõju. Pealegi es tohi unustada, et ka andekad lapsed reageerivad tagasisidele erinevalt, igaüks isikupäraselt.
McCandlesi uuringuist selgub, et laps ei reageeri õnnestumisele ja ebaõnnestumisele nii nagu täiskasvanud. Kergem on ennustada lapse kogetud kordamineku mõju kui ebaõnnestumise mõju. Kui lapsel ei lähe ootuspäraselt hästi, aga ta suhtub sellesse realistlikult, lepib ebaõnnestumisega ja peab seda enda süüks, siis võtab ta järgmisena käsile lihtsama ülesande ja on oma ootuses ettevaatlikum.
Kui laps seevastu suhtub oma äpardustesse ebarealistlikult, süüdistades õpetajaid või olukorda, mitte ennast, siis ei takista see tal endale seadmast sama raskeid ülesandeid kui enne; tal võib isegi säilida lootus, et tulevikus läheb tal paremini, ning ta pingutab siis senisest rohkem.
Lapse reageeringut oma ebaõnnestumistesse mõjutavad ka talle tähtsate inimeste ootused. Kui vanemad ootavad oma lapse käitumisest ja toimingutest liiga palju, siis võib too alatasa endale liiga kõrgeid eesmärke seada ning see võib tema tegelikule edasijõudmisele ja ka isiksuse kujunemisele kahjulikult mõjuda. Sellise lapse käitumist on positiivse kinnisti abil raske mõjutada, sest ta on kogu aeg oodanud enamat ja saab harva kordaminekurõõmu kogeda.
Paljud lapsed pole võimelised enda või vanemate seatud kõrget eesmärki saavutama, sest ebaõnnestumise pärast on neid vallanud nii suur hirm, et nad püüavad iga hinna eest vältida olukordi, milles nende toimetulek kaalule pannakse.

1.6. Alternatiivse käitumise kujundamine positiivse kinnistamise varal

Üks positiivse kinnistamise võimalusi oli soovimatu käitumise vähendamine sel moel, et tasu antakse mingi võistleva käitumise eest. Tavaliselt on tegemist lapse agressiivse või üliaktiivse käitumisega, millest tuleb lahti saada, sest see tõrjub soovitud käitumise kõrvale. Laps ei saa käituda õigesti, sest väär käitumine on võtnud kogu elamisruumi.
Positiivne kinnistamine võib siis käia kahel viisil.
Esiteks võib kinnistada mingit võistlevat käitumist. Lapsele antakse tasu alati, kui ta on olnud teise lapse vastu sõbralik. Agressiivse käitumise parandamisel ei saavutata edu ainuüksi agressiivsuse vähendamisega, vaid lapsele tuleb asemele pakkuda muid võimalikke sotsiaalse käitumise malle. Ei tohi oodata, et kui mingist käitumisest on jagu saadud, siis laps ise leiab asemele uue, sotsiaalse käitumise.
Teine viis on kinnistada kõike muud peale soovimatu käitumise. Lapsele antakse tasu alati, kui ta teeb midagi muud, peaasi, et ta ei käitu agressiivselt. Nii on kerge kinnistada. Kui soovimatust käitumisest on vaja kiiresti lahti saada, ei tohi seda mingil moel kinnistada, ent oleks rumalus vähendada igasugust kinnistamist ja näiteks pöörata lapsele vähem tähelepanu, kui ta on oma agressiivse käitumise pärast harjunud saama.
Nüüd võetakse positiivne kinnisti appi alati niisuguse ajavahemiku järel, millal soovimatut käitumist ei ole ette tulnud. Kui endiselt pööratakse tähelepanu agressiivsusele, siis tuleb last kiita kõige muu kui agressiivse käitumise eest. Teda tänatakse iga söögiaja järel, mil ta kedagi ei tõuganud ega jalaga löönud, hoolimata sellest, kas ta sõi oma toidu ära või tekkis muid probleeme. Jälgitakse üksnes agressiivsust.
Kui kinnistatakse kõike muud kui soovimatut käitumist, siis on takistuseks esmajoones see, et laps ei õpi küllalt hästi erisuguste ärritajate vahel vahet tegema ega neile õigesti reageerima;
seda probleemi on käsitletud allpool. Koolitöö tegemata jätnud last ei või kaua kiita pelgalt selle eest, et ta on istunud vaikselt ja teisi segamata, vaid peagi tuleb nõuda ka, et koolitöö oleks tehtud. Kui lapse käitumishälve, näiteks agressiivsus, on siiski nii suur, et see muudab olukorra klassis talumatuks, tuleb mõni aeg piirduda üksnes agressiivsuse vähendamisega.
Sellel moodusel, et kinnistatakse kõike muud kui soovimatut käitumist, on nõrkusi: ühest küljest kaotab laps võime teha eri olukordade ja ärritite vahet ning teisest küljest hakkab mõju avaldama nn. konkreetne käitumine - kui üliaktiivset ja rahutut last karistatakse mingis kindlas olukorras, näiteks alati koolis, kuid kodus mitte ja seal tõmbab ta endale vanemate tähelepanu just rahutu käitumisega, siis selle tagajärjel üliaktiivsus koolis küll väheneb, kuid kodus suureneb.