7. Maailmapildi kujunemine

7.1. Vanemad kui lapse maailmapildi loojad

Eespool on räägitud, et üks psühholoogilise sünni eeldusi on põhiturvalisuse tekkimine, s.t. et lapsel kujuneb kindlustunne, et tema kantakse hoolt, ning vähehaaval muutub see kindlustunne eneseusalduseks. Teadmine, et tema eest hoolitsetakse, loob ühtaegu tunde, et maailm on turvaline. Turvatunne on hiljemgi tasakaaluka psüühilise arengu ja sellise elutahte eeldus, mida hoiab alal usk tulevikku.
Mõnikord on vanemad küsinud, kui suurele lapsele võib "rääkida tõtt", et maailm on halb. Mõte "halvast" maailmast või praegusest "halvast ajast" ei ole vist realistlikum ega mõistusepärasem kui mõte heast maailmast, vaid on juba iseenesest näide eelmainitud jaotusmehhanismi toimimisest ja sellest, et omaenda seesmist ebakindlust .peetakse kogu maailma halvaks olukorraks.
Maailm näib koosnevat headest ja halbadest asjadest ja vaevalt saab osutada, et on toimunud põhjalik muutus ebakindla ja halva tuleviku poole. Samal ajal kui uusi probleeme on juurde tulnud, on mitmes asjas liigutud parema poole. Suurim muutus on võib-olla see, et kõik probleemid on jõudnud elutuppa, inimeste eraellu, ning neid tuleb õppida uut moodi hindama ja nende üle aru pidama. See, missugune maailmapilt inimesel viimaks nende teadmiste varal kujuneb, on ta oma subjektiivse hinnangu tulemus.
Inimene elab kogu aeg kahes maailmas: mikrotasandil, oma kõige lähedasemates inimsuhetes, ja makrotasandil, suurema ühiskonna osana. Kuigi need tasandid on teineteisest loomulikult sõltuvad ja ühes asetleidnud muutus peegeldub ka teise muutusena, ei ole nende õnnelikkus alati vastavuses. Ühiskonna heaolu ei taga inimese psüühilist heaolu; teiselt poolt võib mikrotasandil taluda palju, kui lähikeskkond annab vajalikul määral tuge.
Lapsele vahendavad keskkonda tema vanemad. Tema turvalisus kujuneb lähedastes inimsuhetes, selle najal, et tal on inimesi, kes temast hoolivad ja ta eest hoolt kannavad. Nii on turvalisuse andmine vanemate võimuses. Seda tuleb mõista nõnda, et kasvamine üksihooldaja või töötu perekonnas või mõne perekonnaliikme joomatõbi iseenesest veel ei tee lapse arengut kindlusetuks, kui siiski on inimesi, kes temast lugu peavad ja teda hooldavad. Lihtsustatud järelduste tegemise oht on olemas, sest probleemid esinevad koos. Alkoholism ei põhjusta ükskõiksust lapse vastu (ei ole põhjuse ja tagajärje seost), vaid mõlemal on tõenäoliselt sama tekkepõhjus.
Teisest küljest ei saa ka "head kodu" kindlaks teha väljastpoolt, sest on raske leida väljastpoolt mõõdetavaid tunnuseid.
Lapse psüühilise arengu eest hoolitsemine ei tähenda, et teda tuleks otsekui vati sees hoida, nagu mõnikord on arvatud, ja vaevalt see tänapäeva maailmas katsetest hoolimata õnnestukski. Arengu tagamine ei tähenda maailmast väära pildi loomist ega ohtude eitamist.
Psüühilise arengu tagamine tähendab lapse eripära mõistmiste tema sisemaailma sisseelamist. Teiste sõnadega, tuleb arvesse võtta, et laps ei ole väike täiskasvanu, vaid täiesti erisugune ja. et ta kasvab suureks vähehaaval. Tema arenguks tuleb luua soodsad olud, et sirguks tasakaalukas inimene, kes on võimeline ühiskonnas vastutust enda peale võtma.
See tähendab, et maailmapilti kujundavaid teadmisi tuleb jagada lapse arengujärgule vastaval viisil, nii et ta oleks võimeline neid kasutama. Nii nagu lugema ja arvutama õpitakse teataval arengutasemel, peaks lugu olema ka muude teadmistega. Ons väär mõelda, et kui inimest tahetakse panna midagi taipama, siis tuleb talle seda juba lapsest peale sisendada. Kui täiskasvanu saab aru näiteks teda ohustavast looduse saastamisest, siis on ta võimeline selle takistamiseks samme astuma, kuigi ta pole lapsepõlves selle pärast muret tundnud.
Turvalisuse andmine tähendab ennekõike seda, et täiskasvanu ei tohi oma ahistust edasi anda lapsele, kui mõistusepäraselt ta seda ka ei teeks. Lapse turvalisusesse kuulub tunne, et täiskasvanu peale võib loota, et täiskasvanud püüavad oma maailma kuuluvate asjadega toime tulla.

7.2. Lootusetus ja agressiivsus

Tänapäeval kõigutab lapse usaldust maailma vastu muu hulgas sõjaoht. Uuringud räägivad laste kasvavast sõjahirmust. Üks soome uurimus on osutanud, et murdeealistel oli hirmudest kõige sagedasem sõjahirm, see ilmnes paljudel uuritutel ning selle tagajärjel oli vähenenud õpimotivatsioon ja huvi tulevikuplaane teha. Miks üldse midagi teha, kui kõik niikuinii hävib? Hirm võib muutuda ebanormaalselt suureks, nagu ühel kasvatusnõuandlasse toodud poisil: ta ei julgenud enam välja minna, sest kartis, et aatomipomm kukub talle peale.
Sõjahirm ei ole lapsel tekkinud oma kogemustele tuginedes, vaid see on tulnud väljastpoolt. Sedasorti hirmude eest peavad vanemad püüdma oma last kaitsta. Turvatunne tekib inimsuhete
mõjul, seepärast ei ole ta otseselt võrdeline välismaailma ohtlikkusega. Kuigi täiskasvanu üle on võimust võtnud pessimism, tuleb lapsele siiski anda lootust. Kuigi häving oleks tulemas, hoiab inimese eluinstinkt ikkagi alal usku tulevikku. Eluinstinkti kadumine on hälve, kui ratsionaalselt seda ka ei põhjendataks.
Lapse psüühika ning ühtaegu kogu ühiskonna kaitsmine tähendab seda, et antakse tulevikulootust. Mõnikord on lootusetust nimetatud ühiskonna suurimaks mandumiseks. Tulevikulootuse kaotanud sugupõlv laostab ühiskonna. Kontrolli alt väljunud hirm tuumasõja ees võib ühiskonna hävitada juba enne tuumasõda. Hirm asub väljaspool, kuid elujõud tekib inimese sees ja lõpuks otsustab see, kuidas hirmusse suhtutakse, kas võideldakse selle vastu või käiakse alla. Elujõud tekib hoolitsuse ja armastusega. Lootusetus toob kaasa hävingu ja ühiskonnast võõrandumise, võimetustunde tekitatud pinge ja võõrandumine omakorda toovad kaasa agressiivsuse.
Kuidas saaksid vanemad oma lapsi kaitsta? Esimene viis on kontrollida neid teadmisi ja uudiseid, mis ei ole mõeldud lapsele. Niisugused on näiteks sõjast rääkivad televisiooni- ja ajaleheuudised. Vanemad peavad lapsega vestlema ja ise talle rääkima, milles on asi. Kui last on juba ahastus vaevama hakanud, siis vist ainus võimalus talle kinnitada, et selleski olukorras saab ta igatsetud turvalisust. Tegemist on ju pigemini kaasaelamisega kui jutumärkides aususega.

7.3. Kuidas lapsele hävinguohust rääkida

Kuidas tuleks lapsele sõjast rääkida? Kas tuleks öelda, et sõdu pole olemas, eitada sõja puhkemise võimalust ning tõmbuda perekonnaringi, et armastades ja üksteise eest õrnalt hoolitsedes varjuda, nagu last asjalike teadmiste eest kaitsvat võimalust on mõnikord esitatud. Loomulikult ei tule nii talitada, vaid nagu juba korduvalt on tõdetud, lapse arengujärku ja vastavaid eeldusi arvesse võttes sel teemal siiski rääkida. Arengujärku aitavad kindlaks määrata lapse küsimused, nendes kajastuv hirm ja saadud teadmistele reageerimine.
Koolieeliku tähtsaim küsimus on vist niisugune: "Kas sõda tuleb?" Sellele peaks vastama, et ei tule. Täiskasvanu võime teise inimese sisemaailma mõista peaks aitama tal aru saada, mida laps selle küsimusega silmas peab. Tõenäoliselt mõtleb ta nõnda: "Kas ma võin rahulik olla, kas ma julgen magama minna?", sest tavaliselt esitatakse küsimus enne magamaminekut. Õigest vastusest - võib-olla, oht on suur, aga keegi ei taha sõda, sest see oleks inimkonna kõige suurem õnnetus ja paljud inimesed tegutsevad selle heaks, et sõda ei tuleks - ei saaks koolieelik aru.
Koolieeliku ajataju on puudulik, tema küsimus käib praeguse hetke kohta. Kui keegi tõesti teab, et sõda puhkeb järgmisel ööl, siis öelgu see, muul juhul on sama aus öelda "ei", sest suhtelisus ei mahu lapse mõttemaailma. Lapse maailm on ei-jaa maailm. Kui hävinguoht on olemas, siis on see tema jaoks tema enda häving ja see tuleb kohe. Küllap piisab koolieelikule teadmisest,. et kusagil küll on sõdu, aga meil õnneks ei ole, seepärast saame aidata neid lapsi, kes on pidanud sõja pärast kannatama.
Täiskasvanu abstraktsele mõtlemisele vastavale tasemele jõuab laps alles pärast kümnendat eluaastat.
Kui laps siis pärib sõja kohta, on oluline seletada, et sõda ei tule iseenesest, vaid inimesed päästavad selle valla. Sõda ei ole müstiline nuhtlus, nagu see täiskasvanutelegi mõnikord tundub. See on inimeste võimetus asju ajada, sõda võib nimetada täiskasvanute riiuks.
Sõja puhkemist võib piltlikustada, rääkida huvide kokkupõrgetest. Kui su kõht on tühi, siis ei vaata sa lõpmatuseni rahuliku meelega pealt, kuidas teised söövad; kui sulle midagi ei anta, siis tekib tüli. Lapsele võib seletada, et on õnn olla sündinud Soomes. ja et vaesed riigid ei ole oma vaesuses ise süüdi. Laps saab aru, et kui hästi elavad riigid ei taha kokkuleppe teel millestki loobuda, siis on olemas oht, et nad on sunnitud seda tegema sunniviisil.
Sellise teadmiste jagamisega püütakse väljastpoolt tulev häving, näiteks sõda, teha realistlikuks, kontrollitavaks hirmuallikaks, mille vastu saab midagi ette võtta. Ebamäärane hirm halvab inimese, aga kui hirmu põhjus on konkreetne, siis on võimalik tegutseda. Täiskasvanu ise võib pessimistlik olla, aga lapses peaks ta kujundama tunnet, et ka võimaliku hävingu puhul saab midagi teha. Niisuguses olukorras, kus inimene ohtu nähes tajub, et ta pole võimeline midagi tegema, sünnib agressiivsus.
Igatahes peab laps säilitama tunde, et maailma kaitsmine on esmajoones täiskasvanute asi. Ka algklassiõpilaste puhul peab meeles pidama eakohast abstraktse mõtlemise taset. Laps vajab usku, et on võimalik midagi teha, aga tal ei tohi tekkida tunnet, et maailma rahu sõltub temast.

7.4. Rahukasvatus ja sotsiaalseks inimeseks kasvamine

Kui last kasvatatakse teist inimest austama, temast lugu pidama, teise inimese isikupäraseid jooni tunnustama, siis on see peale siinses raamatus räägitud sotsiaalse kasvatuse ühtlasi rahukasvatus. Austus teise inimese vastu saab tekkida üksnes terve eneseväärikuse põhjal, viimane omakorda nõuab kindlaid psüühilise arengu eeldusi. Terve eneseväärikus ei lase ideoloogiat kriitikata omaks võtta, teeb võimatuks psüühilised projektsioonid (nn. patuoinateooriad), nagu "juudid on süüdi majanduslikus allakäigus", "neegrite mõistus ei küüni neid asju ajama", "islam toob kaasa terve maailma hävingu".
Terve eneseväärikustunde korral ei kogeta kõike võõrast ohuna, vaid kokkupuuted võõrapärasega võimaldavad kasvatada rahvusvahelisust.
Sotsiaalne kasvatus, teistsuguste seisukohtade ja eluviiside austamine, võime teha kompromisse ja pidada ka teiste nõudeid õigustatuks ning probleemide lahendamine muude kui agressiivsete käitumismallide varal on seda laadi rahukasvatus, mida saab silmas pidada ka perekonnas.
Vaevalt keegi kujutleb, et sel viisil saaks maailmarahu hoida, kuid selle eeldused peavad siiski olema isiksusse sisestatud.

VI. Murdeiga

l. Millest tulenevad murdeea raskused

1.1. Murdeea raskused kui sünnipärane paratamatus

Eespool on öeldud, et murdeiga on tähtis kui iseseisvumise, minakuvandi loomise ja eneseväärikuse arenemise aeg, aga ka kui moraalireeglite ja eetiliste väärtushinnangute kujunemise aeg.
Need arengunähtused omandavad üha selgemaid jooni ja kasvataja saab neid suunata, kohandades põhimõtteid, mis on toodud seoses lapse varasemate vanuseastmele arengunähtustega. Tuleb üksnes arvesse võtta, et murdeealise vajadus ise otsustada muutub järjest tugevamaks.
Tavapäraselt on murdeiga vaadeldud kui tugeva kehalise ja psüühilise arengu ajajärku, millal vanemate ja laste või laste ja keskkonna suhetes ilmnevad vastuolud on vältimatud. Murdeea kasvuraskusi on peetud sel ajal toimuva kiire kehalise arengu tagajärjeks. Bioloogilised muutused olevat nii suured, et need põhjustavat möödapääsmatult ka psüühilise käärimise.
Ka paljud psühholoogiateooriad on valmis murdeeaga seostuma vältimatuid raskusi. Bioloogilisi muudatusi pikemalt rõhutamata lähtuvad nad sellest, et murdeiga on juba iseenesest nii suurte psüühiliste muutuste nagu oma identiteedi kujunemise ja iseseisvumise aeg, et areng ei saa kogu aeg ühtlaselt kulgeda. Just vastuolud vanematega on lapse iseseisvumise vältimatu tagajärg.
Raskuste paratamatus on näiteks nende uurijate ja terapeutide kirjutiste lähtekoht, kelle tööd põhinevad psühhiaater Laingi mõtteil. Nende arvates on probleemid, millega iga murdeealine kokku puutub, otse ülirasked. Oma niigi agressiivsete tungide kontrollimine valmistab murdeealisele nende arvates erilisi raskusi, nii et agressiivse käitumise ilmingud on selles eas pigemini reegel kus erand. (l) Tavaliselt viitavad nad Anna Freudile, kes on väitnud: "Murdeiga toob kaasa omad psüühilised tundemärgid, mis raskematel juhtudel näivad asotsiaalsetena, psühhootilistena või haigusliku ja normaalse piiril olevama." (2)
Mõlemast, nii bioloogilisest kui ka psühholoogilisest murdeea raskuste seletusest järeldub, et vanemad ei saa oma murdeealist last kuigi palju suunata ega aidata. Bioloogilised muutused leiavad aset omasoodu. Ka suurte psüühiliste muutuste ja seesmise käärimise rõhutamine ei jäta vanematele mainimisväärselt võimalusi, sest käärimise üks põhjusi on just soov vabaneda vanemate mõju alt ja iseseisvuda.
Eisen on kirjutanud: "Murdeealised vajavad enda ümber salapära ja hakkavad oma prohvetite vastu mässama. Tavapäraselt on harjutud mõtlema, et eelmine sugupõlv juhib lapse kriisist üle, toetab ja annab nõu. Siiski teevad sugupõlvedevaheline lõhe, ühtaegu nii vastastikune armastus kui ka vanemate kadedus nooruse peale selle raskeks. Lapse ja tema vanemate kaugenemine on sel juhul iga lapse saatus. Ükskõik kuidas vanemad ka ei püüaks silda ehitada, muutub lõhe järjest suuremaks." (3)
Vanemad saavad lapsele anda õigupoolest ainult rahu, sest ta vajab rohkesti aega, et oma muutuva sisemaailma suhtes selgusele jõuda. Protsess, mis murdeealisel tuleb läbi teha, on Eiseni arvates nii kindlalt isikupärane ja toimub täiesti lapses endas, et vanemad saavad lapse mässu ja raevu üksnes kõrvalt jälgida. Laps peab uusi ideaale ja ebajumalaid paratamatult otsima väljastpoolt. Neile ebajumalaile, näiteks filmitähtedele, rokkmuusikutele jms., antakse murdeealise arengu seisukohalt silmapaistvalt suur tähtsus.
Eisen märgib küll kõige selle peale, et "murdeiga on kordumatu arengujärk. Ehkki siis leiab aset võitlus ühiskonna normide ja seaduste vastu, tuleb seda arengujärku pidada konstruktiivseks"; lugejal on ometi raske tõrjuda tärkavat pessimismi.

1.2. Murdeea raskused kui sotsiaalse võõrandumise tunnus

Uurimistulemuste mõjul on siiski saanud rohkesti toetust tavapärasest, raskusi esiletõstvast käsitusest erinev seisukoht, et murdeiga on inimese kogu elu kestva arengu üks järke ning et pole mingit põhjust oletada, nagu peaksid raskused sel ajal olema endastmõistetavad. Inimese kogu elu on bioloogiline muutumine ning ega murdeeas toimuvad muutused erinegi inimese muust arengust nii põhjalikult, et peaksid automaatselt peegelduma psüühikas.
Nii on ka murdeea olulisimate psüühiliste nähtuste, nagu iseseisvumise ja oma identsuse leidmise areng alanud märksa varem. Laps on hakanud vähehaaval iseseisvuma ja emast eralduma juba pärast esimesi eluaastaid. Niisamuti on minakuvandi tekkimine,. moraalireeglite ja eetiliste väärtuste kujunemine kestnud pikka aega. Seepärast ei ole murdeiga äkiline suur muutus, vaid juba mõnda aega kestnud arengu kiirenemine, ühtede muutuste lõpp ja teiste algus.
Raskusi, millega murdeealine peab ühtesoodu kokku puutuma, on peetud lääneliku eluviisi tagajärjeks. Selle mõtteviisi kaitsjad tahavad rõhutada, et ükski psüühika arengunähtus ei ole üksnes indiviidisisene ega toimu pelgalt oma seaduste kohaselt niisugune on suurel määral Eiseni murdeeakäsitus -, vaid kogu arengu aluseks on vastastikune sotsiaalne mõju.
Niisiis peetakse murdeea raskusi võõrandumiseks, võimetuseks leida lapsepõlve seljataha jäädes sujuvalt oma kohta täiskasvanute kollektiivis ja vanemate võimetuseks seda siirdeprotsessi juhtida, sest nemad, kasvatajad, on selle arengujärgu suunamise unarusse jätnud.
Olulisim erinevus eespool toodud käsitustega võrreldes seisneb ilmselt selles, et kahe esimese järgi ei saa vanemad midagi teha,, ehkki sooviksid, nagu Eisen on väitnud. Tähtsaim on, et nad jätaksid lapse rahule ja laseksid tal selle arenguprotsessi iseseisvalt läbi teha.
Vastastikuse sotsiaalse mõju tähtsust rõhutavad uurijad seevastu arvavad, et vanematel on võimalik ja koguni kohustus ka murdeealise lapse sotsiaalset arengut suunata. Lapse rahulejätmine tähendab nende meelest kasvatuskohustuste unarusse jätmist. Vanemad vastutavad kasvatuse eest seni, kuni lapsel on kõik arengujärgud seljataga. Murdeiga on neist arengujärkudest viimane.
Eiseni psühhoanalüütiline mall rõhutab esimesi lapsepõlveaastaid ainumääravana: kõik hilisemad arengunähtused olenevad täiesti varasemaist, on nende peegeldus. Sellest tuleneb, nagu Eisen ongi väitnud, et murdeea probleemide lahendamiseks tuleb paratamatult otsida abi asjatundjatelt. Perekonnas pole võimalik midagi korda saata, sest vanemad ise siplevad neis probleemides.
Kui rõhutatakse kultuuri mõju, s.t. lääneliku eluviisi osatähtsust murdeea raskustes, siis ei taheta sugugi eitada, et need probleemid on suhteliselt üldised, vaid tõrjuda mõtet, nagu sünniksid nad sisemistel arengupõhjustel ja on seepärast vältimatud. Kui peetakse endastmõistetavaks, et murdeeaga seostub probleeme, siis võivad ilmnevad psüühilised hälbed märkamata jääda. Eriti peab nimetama, et avalik agressiivsus ei ole üheski arengujärgus loomulik nähtus, arvestamata võib-olla lühikest aega 1,5-2-aastase lapse elus, mil ta vihahoos ei tee alati vahet asjade ja inimeste vahel, või trotsiealise, s.o. 2,5-aastase lapse temper tantrum hooge.
Peeglisuhe kestab veel murdeeaski, seepärast on tähtis, missugune pilt murdeealisest antakse. Pidev probleemide ja sotsiaalse kohanematuse rõhutamine muutub noorukile ühtlasi malliks: seda minult oodatakse, niisuguseid probleeme peab mul olema.
Kui raskusi peetakse endastmõistetavaks, küsivad mõned vanemad, mis nende peres viltu on, et murdeealine on meeldiv ja tasakaalukas. Kas oleme teda kuidagi maha surunud ja kas selline enesevalitsemine on talle ohtlik?
Arusaam, et murdeea raskused ei ole paratamatud, vaid lääneliku eluviisi põhjustatud, rajaneb kultuuride võrdleval uurimisel. Nimelt on aafriklaste ja Lääne kultuuride erinevusi selgitades tähele pandud, et igas kultuuris ei ole murdeeaks nimetatavat psüühilist käärimisjärku.
Murdeikka jõudnu seisund Aafrika kultuurides erineb põhiliselt selles, et nooruk ei pea ise otsima oma kohta ühiskonnas nii nagu Lääne maailmas; see koht on täisealiseks saavale juba olemas ja näidatakse talle kätte. Selge olukord annab turvatunnet. Kui nooruk on jõudnud teatavasse arengujärku, siis võetakse ta pärast teatud rituaali täiskasvanute kollektiivi. Lapse roll on selgesti määratletud nii nagu täiskasvanu rollgi. Kõik teavad, missugust kohta nad kollektiivis täidavad ja mida neilt oodatakse.
Lääne ühiskonnaga võrrelduna on tähelepanuväärne see, et kui laps on mingi arengujärgu seljataha jätnud, siis on uus kollektiiv kohe valmis teda vastu võtma. Laps kuulub kogu aeg kuhugi ja nimelt mõnda kindla ülesandega kollektiivi, millel on püsivad suhted nii kogu muu ühiskonnaga kui ka kõikide seal mõju avaldavate isikutega. Igal kollektiivil on omad, kindlad täiskasvanud, kelle ülesanne on kanda hoolt selle eest, et lapsest saaks kollektiivi toimekas liige. Murdeealisel ei ole selliseid ekslemise, mitte kuhugi kuulumise ja teadmatuse ajajärke ega niisugust esmajoones kaubaliste väärtustega täidetud aega, mida Lääne ühiskonnas mõnikord nii kenasti nimetatakse noorsookultuuriks.

2. Iseseisvumise suunamine

2.1. Täiskasvanumallide hädavajalikkus

Laane ühiskonna suureks probleemiks murdeealise arengu seisukohast on peetud täiskasvanumallide puudumist. Kuigi nooruk iseseisvub, lööb vanematest lahku ja vajab oma eeskujurühma, ei tähenda see, et ta on võimeline üksinda kasvama. Suhteid omaealistega on kindlasti vaja, aga need ei asenda suhteid täiskasvanutega. Murdeealine mässab täiskasvanute vastu, aga täiskasvanumallid on tema arenguks hädavajalikud.
Viimase aja ühiskonnamuutused on vähendanud eri sugupõlvede suhtlemist ja põhjustanud nende võõrandumist. On üsna harilik asi, et lapsed veedavad kogu aja üksnes oma eakaaslaste seltsis, algul lasteaias, siis koolis, ning lävivad üksnes selle täiskasvanuga, kes parajasti on nende kasvataja.
Mõne aasta eest oli kirjalikul küpsuseksamil vanadust puudutav psühholoogiaküsimus. Abiturientide vastustest nähtus, et vanureid võõristati nagu mingeid kummitusi. Isegi eelajaloolised koletised ja nende järkjärguline kurb hävimine said osaks enam kaasaelamist ja mõistmist.
Kirjutajail polnud vanadusest vähimatki realistlikku kujutlust. Vanadus algas nende meelest juba 40. eluaasta paiku, mõni paigutas koguni vanaduskurtuse alguse sellesse ikka. Vananemisega kaasneb paratamatult üksindus, kaovad kõrvakuulmine ja silmanägemine. Vanurite elu on üksainus hädaorg, ent suurim probleem on siiski see, et nõrgeneva kuulmise pärast ei kuule vanur enam heinaritsika siristamist ja kogeb seepärast oma elu, eriti suvel, väga tühjana. Mõni arvas, et vanurid muutuvad seda puudust märgates agressiivseks. Noorte suhtumist iseloomustab kõige paremini ühe linnatüdruku vastus, kes vanuri viletsa elu kirjelduse lõpetas nõnda: "Seal ta istub üksi ja hüljatuna oma kiiktoolis, kurt ja pime, ent varsti pääseb ta vanadekodusse, omasuguste hulka."
Ühiskonnasisest võõrandumist näitab see, et mingi teise rühma elu tuntakse esmajoones teabevahendite loodud pildi varal, kuid see pilt rõhutab pahatihti ebakohti. Need vähesed kontaktid, mis noorukitel on oma vanavanematega pidupäevil, ei ole küllaldased, et seda pilti muuta. Agressiivsust on kerge siduda võõra kummalise olevusega, kes niikuinii ei ole enam võimeline oma hädisuse pärast elu nautima.
Täiskasvanumallide puudumine põhjustab ka muid kollektiivisse liitumise raskusi. Kui noortel on liiga vähe kokkupuuteid täiskasvanute maailmaga, siis on neil raske endale elukutset valida. Noorel pole võimalik saada piisavalt kogemusi, mille põhjal otsuseid langetada, ent siiski peetakse teda teatavas eas küpseks otsustama ja oma otsuste eest vastutama.

2.2. Täiskasvanu vastutus

Noored on liiga vara üksinda jäetud. Liiga vara saavutatud iseseisvus on tihtipeale sama kui üksindus. Nende igatsus vanemate järele aga ei paista alati välja.
Teisest küljest on laste ja vanemate vastutuse piirid viimasel ajal hämardunud. Pereterapeudid kohtavad järjest enam perekondi, kus rollid on sassis: lapsed kannavad vastutust ja täidavad vanematele kuuluvaid ülesandeid ning perekond toimib seepärast abitult.
On unustatud, et vanemate ülesanne on oma lapsi kaitsta, lapsed ei pea vanemate pingeid leevendama, vanemad ei peaks lapsi oma probleemidega koormama.
Eespool on räägitud lapse õigusest kasvada turvaliselt ja sellest, et on asju, mille eest täiskasvanud peavad ise hoolt kandma. Lapsele peab jääma mulje, et täiskasvanu on suuteline oma asjadega toime tulema või vähemalt üritab seda teha. Iga laps kogeb kord, et vanemad ei ole kõikvõimsad, see tuleb kõigil läbi elada. Kuigi murdeealine teab ja näeb oma vanemate raskusi, ei ole ta selles vanuses veel võimeline vanemate probleemidele kuigivõrd kaasa elama. Ta ootab endiselt, et vanemad oma probleemid ise lahendaksid. Noorele võib asjadest rääkida, seletada nende põhjusi, kuid teda ei tohi koormata probleemidega, mis täiskasvanu peab korda ajama teise täiskasvanuga. Lastele ei tohi edasi anda alkoholismi, lahutuse vms. põhjustatud süütunnet.
Alles hiljem, varases täiskasvanueas, on lapse ja vanema suhted niisugused, et vanem võib lapselt oodata tuge ja mõistmist.

2.3. Täiskasvanu rolli säilitamine

Praegusaja kutselistele kasvatajatele tekitavad probleeme üksinda jäetud noored, kelle näiline iseseisvus on vanemaid segadusse ajanud. Noorele liiga suure iseseisvuse andmine ei ole Võib-olla alati hoolimatus, vaid ka hirm esilekerkivate vastuolude pärast. Vanemad on ebakindlad ja kardavad laste viha. Sageli saadakse nii vähe aega koos olla, et sellelt väheselt oodatakse ainult idülli ja kas või näilist harmooniat, isegi, kui see saavutataks teesklusega.
Ometi vajab laps ka iseseisvudes järelevalvet ja piiranguid, seda, et täiskasvanud ütleksid, mida tohib ja mida ei tohi teha. .Piirangud aitavad kaasa lapse mina kujunemisele nii varajases lapsepõlves kui ka hiljem. Piirangute seadmine ei aeglusta iseseisvumist, vaid pigemini soodustab seda, annab isiksusele tuge. Kui mingeid piiranguid ei seata, siis puudub eeskujuskeem, mille najal iseseisvumine võiks teostuda.
Mõnikord äratavad piirangud lapses paratamatult viha. Siis on tähtis, et vanemad oskaksid endast lugu pidada ja lapsega rääkida, hoolimata vastuolude ohust.
Mõnikord on liiga vara iseseisvunud laste vanemad mõelnud üksnes head, kuid nad ei ole osanud täita oma ülesandeid vanemlikult, vaid on võtnud endale sõbra rolli. Toe ja turvalisuse asemel pakuvad nad pelgalt mõistmist. Selline mõistmine ei ole siiski ehtne, see pole tõeline huvi lapse vastu, vaid hirm vastuolude ja lapse viha pärast.
Mõistmine võib olla üks hoolimatuse ilminguid, aga selle taga võib olla ka vanemate lootusetu üritus olla ikka veel noor. Eespool on räägitud lapse samastumisest oma vanematega. Ka vastupidine samastumine on võimalik. Vanem soovib oma nooruspõlve uuesti läbi elada laste kaudu. Mingil määral toimub see alati, eriti sama sugupoolt oleva lapsega. Ema elab oma noorusaega uuesti koolipidude, isa mitmesuguste harrastuste kaudu.
Lapse abil noorusaega naasmine võib võtta ka ebaloomulikke vorme. Sel juhul kaotab laps täiskasvanu kaitse ja tema iseseisvumine muutub raskemaks. Noorust tuleb uuesti läbi elada mälestustes, see ei tohi avalduda ilmse tungimisena noore maailma, lohutatud noorusliku riietumisena, samasuguste harrastustena, samamoelise keelepruugina, noorte uusimate moehulluste tingimusteta mõistmisena ega sellena, et ebasotsiaalne käitumine tunnistatakse noorte maailma kuuluvaks.
Lapsepõlvepärase ema-lapse-suhte katkestamine ning uue suhte sõlmimine on lapsele hädavajalik. Ta ei saa ema, olgu too ükskõik kui moodne, võtta sõbrana kaasa oma noore inimese maailma, ta vajab ema emarollis: kasvatajana, suunajana, toetajana.
Kui vanemad samasugusust liialt rõhutavad, siis võivad nad noores tekitada ägeda vastureaktsiooni: too püüab rõhutada oma erinevust emast või isast järjest tugevamini, sest vahetegemine on iseseisvumise puhul paratamatu, ka siis, kui noorte maailma tungitakse mõistmise nimel.
Seda laadi ebasiirus võib muutuda ka õpetaja probleemiks. õpetaja, kes soovib "poodiumilt alla astuda" ja olla ainult kaaslane, ei ole mõistnud oma rolli lapse elus. Ka see on omamoodi tungimine lapse maailma, mis võib last ajutiselt ka võluda, kuid oma ebasiiruses ei anna talle kaitset ega samastumisvõimalust. Sõpru on tal kooliõu täis, aga täiskasvanud inimese järele tunneb ta karjuvat vajadust.
Niisugust rollist loobumist on mõnikord tahetud tõlgendada julgusena ja eelarvamusevaba suhtlemisena, kuid tegelikult on selle taga õpetaja ebakindlus. See kajastab tema eelarvamust, et õpetaja õpetajana on kauge ja juurdepääsmatu ning et klassi ees seisev autoriteet ei saa olla ühtlasi südamlik ja turvaline.
Nii nagu karistust on hakatud sageli pidama ainult negatiivseks, nii on ka autoriteeti hakatud käsitama millenagi, millest vabanemine tähendab iseseisvust ja mille kummutamine näitab arengut. Unustatakse positiivne külg - see, et autoriteedid annavad kasvuealisele juhtnööre ja samastumisvõimaluse, mõnel juhul ka psüühilist turvalisust. See ei välista, et mingil määral kuulub autoriteedi kahtluse alla seadmine iseseisvumise juurde. Autoriteetide arvustamise võime on üks osa teiste inimeste arvustamise võimest. Autoriteedist sõltumine ja pimesi sõnakuulmine on tõelise autoriteediaustuse hälve.
Eespool on räägitud nartsissistliku iseloomuhälbega liituvast enda kõikvõimsaks pidamisest, mis teeb kellegi autoriteediks tunnistamise ja temast lugupidamise võimatuks, sest iga autoriteet ohustab haiglase eneseimetleja nõrka eneseväärikustunnet. Paari aasta eest käsitleti televisioonis kooliprobleeme. Saates lähtuti ühe murdeealise sõnavõtust, kes halvimaks pidas seda, et "õpetajad on enda meelest kõle targad ja arvavad kogu aeg, et nad on kuidagiviisi paremad kui õpilased ja tahavad olla nendest kõrgemal". Seda probleemi arutati täiesti tõemeeli. Lõpuks jõuti järeldusele, et koolielu muutub palju mõnusamaks ja rahulolematus väheneb, kui sealgi võrdõiguslikkus sisse seatakse. Õpetajatel tuleks unustada oma üleolek ja aru saada, et nad on õpilastega üheväärsed.
Loodetavasti ei saa selline võlts ja vääralt käsitatud võrdõiguslikkus kunagi teoks, sest tegemist pole ilmselt mitte eriväärsusega, vaid asjatundlikkuse austamisega. Terve eneseväärikustunde alla kuulub võime tunnustada, et keegi või paljud on mingil alal asjatundjad. Seepärast on lapse arengule tähtis, et tal oleks peale "võrdväärsussuhete" ka muid inimsuhteid. Paljude erisuguste vastastikmõju suhetega toime tulemine on hädavajalik. Peale selle, ei autoriteedid annavad teatud oludes turvalisust, pakuvad nad hiljem ainet kriitikaks ja oma arvamuse kujundamiseks. Iseseisvumiseks on vaja ka seda, et oleks, mida arvustada.

2.4. Vestlusega suunamine

Paljudes eri seostes on rõhutatud vestluse tähtsust lapse suunamisel. See käib ka murdeealise kohta. Vestlemine ei pruugi alati sugugi kerge olla, sest oma asjadest avameelselt rääkiv murdeealine on haruldane, ja see polegi alati eesmärk, sest murdeealisel on vajadus end kaitsta ning ega kõik iseseisvuva noore asjad enam kuulugi vanemate kontrolli alla. Siiski tuleks vestlussidet alal hoida, sest tavaliselt on see ainus lapse suunamise viis. Tuleb meeles pidada, et endassetõmbunud murdeealine võtab kõigest hoolimata rohkem kuulda kui pealtnäha paistab, mõnikord küll eelarvamustevabamalt sõpra kui oma vanemaid.
Vestluse tooni suhtes peavad vanemad olema tähelepanelikud,. sest murdeealine võib kõrgesti kinniseks muutuda. Tema eneseväärikustunne on kõrgesti haavatav, seepärast peab toda kohtlema ettevaatlikult. Tuleb meeles pidada, et peeglisuhe mõjutab murdeealise minakuvandi kujunemist. Kasvataja peab peenetundeline olema, ta ei tohi käitumismotiive üheselt tõlgendada ega viidata niisugustele käitumise põhjustele, mida noor ei soovi teadvustada või ei ole võimeline teadvustama. Ema solvab jämedalt oma murdeealist tütart, kui tõlgendab tema uisutamaminekut nii: "Mis uisutama, lähed sinna poisse jahtima."
Oma murelikkust võib väljendada, kuid tuleb vältida noore solvamist. Vanemad võivad öelda, et nad on tema tuleviku pärast mures ja soovivad, et kõik läheks hästi, aga nad ei tohi öelda, et noorel pole mingit tulevikku, sest ta on sedavõrd lootusetu.
Kasvataja ei tohi jääda noorega lõputult maid jagama ja riidlema. Kui asjast on piisavalt räägitud ja mõlema seisukohti arutatud, siis peab tal olema julgust oma sõnade juurde jääda. Täiskasvanu peab suutma taluda vihapurskeid, kuid teiselt poolt tuleb noorele selgeks teha, et teise inimese solvamine oma halva enesetunde parandamiseks ei ole just parim lahendus.

3. Iseseisvumise piiramine

Eespool on räägitud murdeealise liiga varajasest iseseisvumisest ja vanemate hoolimatusega kaasnevatest ohtudest, sest need on kõnealuse probleemi, s.o. agressiivsuse seisukohalt kõige tähtsamad.
Kasvataja võib loomulikult ka takistada murdeealise iseseisvumist, aga tundub siiski, et ülehooldatud, iseseisvusetud ja vanemaist ülemäära sõltuvad lapsed on tänapäeval palju väiksem probleem kui hooletusse ja ilma täiskasvanute kaitseta jäetud lapsed - viimaseid on võrratult rohkem.
Kasvataja võib lapse valikuid avalikult piirata või ta väga tugevasti enda külge siduda, sisendades temasse juba varakult omaenese ootusi, missugune ta peab olema ja kelleks ta peab saama. Ootused võivad olla nii suured, et lapsele ei jää vähimatki võimalust ise valida ja psüühiliselt areneda. Tema ülesandeks on vanemate unistuste ja luhtunud lootuste täitmine, laps ei ole iseseisev olend, vaid otsekui vanemate jätk.
Niisugust sidet hoitakse eelkõige alal lapses äratatud süütunde varal. Näiliselt lastakse lapsel otsustada, kuid valiku teevad siiski vanemad. Näiteks: "Kuidas sa võid unustada kõik selle mis me oleme sinu heaks teinud", või: "Mine pealegi matkama, aga sa tead ju, kuidas on lood ema tervisega, kes ta eest siis sel ajal hoolt kannab?".
Lapses äratatud süütunne ei muutu avalikuks agressiivsuseks, ent see põhjustab mahasurutud vaenulikkust (hostiliteeti), mis hiljem võib avalduda mitmel moel.
Murdeealisele psüühilise turvalisuse andmine ei seisne tema eest valikute tegemises ega tema eest elamises, vaid sellise ettevalmistuse andmises, et ta oleks ise võimeline otsustama ja valikuid tegema.