IV. Tasakaaluka psüühilise arengu põhieeldusi

1. Arengu hierarhilisus

Eespool esitatud psüühilise arengu teooria on nn. hierarhiline teooria. See tähendab, et igal vanuseastmel on oma arenguseik, mis just siis on eriti tundlikus kujunemisjärgus. Kui see ei arene õigel ajal soodsalt, siis on tekkinud puuet hiljem väga raske parandada, sest uus arengujärk esitab taas oma nõuded ning eelmise järgu vigade eest tuleb lõivu maksta.
Niiviisi piirdub vara tekkinud arenguhälve harva ühe probleemiga ja sellest võib alguse saada terve sari hälbeid. Kui lapsel ei kujune õigel ajal põhiturvalisust, siis takistavad ebakindlus ja pidev kaitse otsimine eneseusalduse ja püsiva minakuvandi kujunemist ning see omakorda häirib ülimina teket. Isiksus kujuneb aste-astmelt, seepärast vähendab eelmise arengujärgu hälve otsustavalt järgmise õnnestumise võimalusi, mõnikord teeb selle koguni võimatuks.
Igas arengujärgus on peale oma arenguseiga ka oma hälbeoht. See tähendab, et laps ei ole kogu aeg ühtviisi hälbealdis ega ka mitte igas suhtes tundlikum kui täiskasvanu. Näiteks füüsilist valu talub laps tihtipeale paremini kui täiskasvanu, samuti on ta võimeline täiskasvanust paremini kohanema pikaajalise haigusega. Eri vanusejärkudes on hälbekalduvus eri laadi. Lapse psüühika talub näiteks emast lahkumist täiesti erinevalt, olenevalt sellest, kas lahkumine leiab aset aasta varem või hiljem. See, mis ühes vanuseastmes on möödaminev lahusolekukurbus, võib teises paisata lapse psüühilise arengu mõneks ajaks rööpast välja.
Niisiis on lapse psüühiline areng terviknähtus, kus ühtki järku ega ühtki joont ei saa jälgida omaette, vaid alati üheaegselt millegi tagajärjena ja millegi eeldusena. Mida varajasem arengujärk, seda rohkem psüühilisi nähtusi saab sellest alguse. Nii võib väita, et mida raskem psüühiline hälve, seda varasemas arengujärgus on see kujunenud.
Kui hälbe juured ulatuvad koguni sümbiootilisse järku, nagu psühhopaatia puhul väidetakse olevat, siis on selle hälbe tagajärjeks automaatselt ka muude arenguseikade, nagu minakuvandi tekkimise, empaatia, teistesse inimestesse kiindumise, süütunde jms. kujunemise raskenemine.
Lapse psüühilise arengu seikade kirjeldusest selgub ka, et psüühilise hälbe korral ei ole erinevus "normaalsega" võrreldes kvalitatiivne, vaid tegemist on erisuguse astmega. Iga hälve on omaduse normaalse vormi moonutus - omadus on kas ülearu tugev, ülearu nõrk või liiga hilisesse arengujärku ulatuv.
Inimese käitumist ei saa jälgida kõigest eraldi. On olukordi kus erandlik käitumine võib olla normaalne.
Seepärast on nartsissistlikku iseloomukahjustust vahel raske tunnistada hälbeks, sest erinevus tervest inimesest ei ole kindlapiiriline. Haiglaselt ennastimetleva patsiendi käitumises ei ole midagi niisugust, mis psüühiliselt tasakaaluka inimese puhu oleks täiesti võõras ja kummaline.
Kokkuvõttes võib öelda, et pole olemas nartsissistlikke ja mittenartsissistlikke inimesi, vaid on olemas inimesed, kelle terve egoism ei takista neid väljendamast kiindumist teise inimesse, teda hindamast ja austamast, ja on olemas inimesed, kes liiga suure enesekesksuse pärast on selleks astmeti järjest vähem võimelised.

2. Varajase psüühilise arengu tagamine

2.1. Esimeste inimsuhete tähtsus

Sümbiootilise järgu sisuks on luua lapsele põhiturvalisus ja kindlustunne, et tema eest kantakse hoolt. Lapse suhtumine enesesse sõltub sellest, missugusena ta sel ajal ema tunnetab. Kui laps peab ema heaks ja turvaliseks, siis on hea eneseväärikustunde alus olemas. Kui varajane ema-lapsesuhe sisaldab esmajoones negatiivseid kogemusi, kahjustab see eneseväärikustunde kujunemist.
Sümbiootilise järgu ajal ning teise eluaasta alguses vajab laps vähemalt üht püsivat hoidjat.
Selle sümbiootilise suhte teine asjaosaline võib olla kes tahes last piisavalt sageli hoidev inimene. Lapse seisukohalt pole oluline, kas see on tema bioloogiline ema või mitte. On siiski loomulik, et esimesena kiindub laps emasse, kes sobib niisuguseks suhteks kõige paremini. Rasedus on talle selleks andnud ainulaadsed eeldused. Psüühilist kogemust, et laps on olnud osa temast endast, on väga raske mingite muude kogemustega asendada.
Ema erilist asendit rõhutab seegi, et sümbiootilises järgus on lapse parim hoidja see, kes talle kõige suurema rahulduse annab. Imemine on lapsele muudki kui toidu saamine, see on esimene kontakt teise inimesega, mis annab talle peale puudutuse ka igatsetud hellust ja turvalisust. Usaldustunnet lisab ka see, et sama isik annab algul lapsele igasugust rahuldust, hoolitsedes nii füsioloogiliste kui ka emotsionaalsete vajaduste eest. Ometi ei põhjusta ka lapse toitmine lutipudelist mingeid hälbeid. Kummaski suunas ei ole põhjust liialdada.
Ema olemine ei ole pelgalt ühiskondlik roll, see on ka bioloogiliselt loomulik. Seda tõsiasja ei lükka ümber ka fakt, et bioloogiline ema ei ole mitte alati oma lapse parim hoidja. Ema osa imiku peamise hoidjana on nii bioloogiliselt põhjendatud kui ka psühholoogiliselt otstarbekohane. Väide, et ema ja lapse vastastikusel mõjul ei ole otsustavat tähtsust lapse hilisemale arengule, tugineb rohkem igapäevaarvamustele kui uuringutele. Arvamuste avaldamise asemel tuleks arutleda, kuidas saaks nüüdisühiskonnas tagada niisugused lapse arenguks vältimatult vajalikud ema lapse suhted, et mõlemad oleksid rahul.
Rõhutagem siiski veel kord, et lapsel võivad kujuneda lähedased suhted ka inimesega, kes ei ole tema bioloogiline ema. Lapsele on ema see, kes tema eest hoolt kannab ja temast hoolib. Eespool öeldu tähendab, et kuna bioloogiline lähteolukord loob ema ja lapse heade suhete kujunemiseks eeldused, siis peaks ühiskond tegema nende suhete kujunemise võimalikuks.
Ühe sümbiootilises järgus hädavajaliku inimsuhte tähtsuse rõhutamine ei tähenda, et laps oleks siis võimeline suhtlema ainult ühe inimesega. Juba selles eas on laps võimeline kiinduma ka teistesse inimestesse. Ta vajab nii isa kui ka ema ning ta peaks isassegi kiinduma juba sümbiootilises järgus.
Isa ja ema on siiski kohe algusest peale lapsele kaks eri inimest ning ta sõlmib nendega omaette suhted. Nad ei sula lapse silmis üheks hoidjaks. Juba varakult seostab ta nendega erisuguseid ootusi. Kogemused näitavad, et isegi siis, kui isa ja ema hoiavad algusest peale last ühepalju, on tal kalduvus tugevamini kiinduda oma esimesse hoidjasse. Isalt ja emalt võib ta oodata erinevaid teeneid. Isa kõlbab küll päevaseks hoidjaks, kuid teatavas vanuses tohib üksnes ema teda magama viia.
Seepärast ei ole isal ja emal võimalik sümbiootilise ja eraldumisjärgu ajal last niiviisi kordamööda hoida, et ema, kellesse laps on esmajoones kiindunud, oleks liiga kaua ära. Seevastu teisel eluaastal ja hiljem teeb lapse psüühiline areng vaheldumisi hoidmise võimalikuks.
Täpsustagem veel, et laps sõlmib sümbiootilised suhted selle inimesega, kes tema eest on põhiliselt hoolt kandnud. Kui isa on algusest peale olnud lapse tegelik hoidja, siis sõlmib laps sümbiootilised suhted temaga. Vastasel korral tekivad lapsel isaga uued, omaette suhted, milles isa on asümbiootiline tundeobjekt, sest laps ei ela sümbiootilist järku temaga koos läbi samavõrd tihedasti. Suhted isaga on lapse arenguks algusest peale hädavajalikud, ent need on teistsugused kui suhted emaga. Viimasel ajal on rõhutatud, et kui laps kiindub isasse varakult, kergendab see lapse iseseisvumist ja emast eraldumist. Ka hilisemas eneseväärikustunde arengu järgus tuleb see lapsele kasuks, et ta pole üleliia sõltuv ühest inimesest.
Et sümbiootiline järk läbitaks edukalt ja kujuneks põhiturvalisus, peab laps esmatähtsad kiindumissuhted säilitama esimese eraldumisjärguni, see tähendab 2. eluaasta alguseni või vähemalt 10. elukuuni, sest 8.-9. elukuul elab ta lahkuminekuahistuse aega.

2.2. Kiindumuse objekti kättesaadavus

Esimesel eluaastal tekib põhiturvalisus sel moel, et hoidja on kogu aeg käepärast ja laps on kindel, et tema eest kantakse hoolt.
Ka hiljem on täiskasvanu kättesaadavus kordaläinud vastastikuse mõjutamise suhte põhieeldusi. Pärastpoole ei tähenda see enam pidevat lapse juures olemist, vaid käepärastolekutunnet: laps teab, et tema esmased kiindumussuhted on püsivad ja nende peale võib loota.
Teiselt poolt eeldab võimalus lapse ootustele vastata ka seda et täiskasvanu oleks käepärast piisaval määral. Laps vajab kaitset ja nõuandeid just sel hetkel, ta ei saa oma ootusi keskendada õhtutundidele. Lapse sotsiaalse suhtlemise suunamine, näiteks agressiivsuse ohjeldamine, nõuab sekkumist kohe just sellessamas olukorras. Rahuliku käitumise vajalikkusest rääkimist ei saa lükata edasi, kuni aega juhtub olema.
Vanemad petavad end sageli sõnadega, et nad jõuavad lapsega koos olla vaid pool tundi päevas, kuid see-eest - nagu tavatsetakse öelda - kulutatakse see lapse vajaduste ja soovi kohaselt. Loomulikult on pool tundi parem kui üldse mitte, kuid lapse soovide hulka kuulub varajases lapsepõlves ka püsivusetunne. Eraldumis- ja isikupärastumisjärgus ei saa kvantiteeti korvata kvaliteediga, tarvis on neid mõlemat. Laps tahab, et vanem oleks käepärast, ja tavaliselt ei olegi vaja korraga pikka aega koos olla.
Pooletunnine koosolemine, kui mõjus see ka ei ole, ei suude veel säilitada turvatunnet. Vastupidi, laps õpib juba varakult inimsuhetes ettevaatlik olema ja tulevast lahkuminekut ette aimama; pettumuse vältimiseks ei kiindu ta siis vanemaisse eriti sügavalt. Talle saab selgeks, et kindlam on mitte kellegi peale eriti loota. Lühiajalisteks kavandatud koosviibimistelt ootavad mõlemad pooled väga palju, seepärast on pettumise oht suur.
Lapse ja vanemate suhted seisnevad loomulikus koosolemises, millele kumbki osapool ei sea tingimusi ega nõua teiselt eneseohverdust.
Varajase lapseea järel, kui on tekkinud piisavalt sügav kiindumus ja usaldus ning lapse keeleoskus on kasvanud, võib kasu tuua ka lühike koos veedetud aeg. Siis on juba võimalik vesteldes lahendada mõnd sellist probleemi, mis tekkis, kui vanemaid olnud kohal.
Suurema lapse puhul on aga veelgi ebaloomulikum kujutleda ühist ajaveetmist nii, et tingimused seab tema, sest vastastiku mõjutamise mõte on õpetada lapsele sotsiaalses suhtlemises hädavajalikku mõlemapoolsete kompromisside kunsti.

2.3. Muutuste astmelisus

Nii nagu lapse areng kulgeb astmeti, nõnda peavad kõik välisedki muutused tulema vähehaaval, et lapsele jääks psüühilise kohanemise võimalus. Emast eraldumine peaks algama vähehaaval. Kui lahkumine tuleb nii äkki, et lapsel pole aega seda käsitada nende vahendite abil, mida tema psüühika sel arenguastmel võimaldab, siis on väidetavasti tagajärjeks nn. eneseväärikustunde krahh. Selle all mõeldakse pikaajalisi enesehinnangu- ja eneseväärikusprobleeme, mida inimene peab lahendama elu lõpuni. (l)
Ka lapsele piirangute seadmine peab toimuma astmeti. Piirangu puhul peab lapsel alati olema võimalus teha psüühilisi kompromisse, nii et ta õpiks kohanema eneseväärikustunnet ohustamata. Ei maksa oletada, et laps on millekski valmis üksnes seepärast, et tema vanus seda valmisolekut eeldaks. Ükski sotsiaalse suhtlemise vorm ei tule iseenesest, lihtsalt koos bioloogilise arenemisega.
Vanemate emotsionaalne juuresolek tähendab seda, et lapsele seatakse mõistlikult piiranguid, talle seletatakse, mis on hea ja mis halb, talle antakse võimalusi kompromisse teha ja tehakse kättesaadavaks see aines, mille varal kujuneb ta tõelisusetaju. (2)

2.4. Vaistliku kasvu võimalikkus

Vanemad ei reguleeri ega määra lapse kasvamist, vaid loovad talle kasvamiseks võimalusi. Lapse vajadusi rahuldades võetakse arvesse tema vanust, abitusse imikusse ja iseseisvuvasse lapsesse suhtutakse erinevalt. Iseseisvust harjutava lapse puhul pole täiskasvanu enam eriti aktiivne ja jääb tagaplaanile, kuid hoolitseb selle eest, et laps saaks võimalikult palju kordaminekuelamusi.
Tänapäevast kasvatajat iseloomustab muretsemine selle pärast, kuidas lapsele anda võimalikult palju stiimuleid; seda võiks koguni nimetada stiimulihüsteeriaks. Niisama iseloomulik on see, et kasvataja meelest on stiimuleid kõikjal mujal kui kodus ning hea kasvataja kohus on kanda hoolt selle eest, et laps pääseks võimalikult vara nende mõjupiirkonda.
Ühel kevadel selgus kirjalikul psühholoogiaküpsuseksamil, et eranditult kõigile abiturientidele oli meelde jäänud see lastekasvatusnõuanne: lapsed tuleb võimalikult vara kodunt välja saata, et nad juhul ei jääks ilma stiimulitest.
Arvatakse, et lapsega koos veedetud aeg peab mööduma kavakindlalt, sisaldama aktiivset tegutsemist ja ühiseid harrastusi. Kogu aeg tulevat lapses arendada mingeid oskusi. Järjest suuremaks kasvab nende laste hulk, kelle kindlaksmääratud nädalalakava on nagu täiskasvanute töönädal.
Iga kasvataja soovib oma lapsele luua võimalikult soodsad olud. Hõlpsasti süütunde all kannatavaid vanemaid võiks lohutada väide, et last ergutab kõik, mis on tema ümber, kõik arenguks vajalikud stiimulid on kodus, lähedastes inimsuhetes ning lapse normaalses argipäevas olemas. Muidugi on väga tore, kui lapsele peale selle meeldib tegelda kehakultuuriga, meisterdada ja joonistada ning vanemad saavad talle niisuguseid võimalusi pakkuda, kuid kavakindlate harrastuste tähtsust isiksuse üldises arengus ei tohi ülehinnata.
Lapsele väljastpoolt pakutaval on omad piirid. Lapse kõiki oskusi saab arendada; oskus muutub kindlamaks ja mõnda aega tundub koguni, et laps saab sellest kasu. Ometi on lapse areng sedavõrd terviklik nähtus, et väljastpoolt tulevad stiimulid ei saa avaldada ikka ja ikka paremat mõju, kui hädavajalikud stiimulid on juba olemas. Lapse elu äärmuslik kavandamine teenib pigem kasvataja nartsissismi kui lapse huve. Kahjulik mõju võib avalduda selles, et lapse vaistliku arenemise võimalused kitsenevad.
Stiimulite olemasolu on lapse arengu eeldus, kuid on selge, et tänapäeva ühiskonnas on võimatu jääda stiimuliteta. Märksa raskem on pakkuda spontaanse loovuse tekkimiseks nõutavat rahu, luua lapsele tingimused kiirustamata tutvuda iseenda ja oma võimalustega. Loovuse teke eeldab lapse iseotsustamisõiguse austamist, see ei tarvitse ärgata, kui rühm lapsi mingis ringis värvib juhendaja näpunäidete järgi ühesugust paberirulli. Sellise toimingu eesmärk on lapsele ajaviite pakkumine.
Lapse isiksus kujuneb vanemate ja laste loomulikus koosolemises: vanemad on kättesaadavad, kui lapsel on vaja midagi küsida, ja suunavad tema käitumist, kui selle järele on vajadust. See ei tähenda, et vanemad peaksid last kogu aeg kantseldama, vaid et ta haarataks kaasa täiskasvanute argiellu.
Laps võib omaks võtta nõude, et ta peab kogu aeg liikuma ja tegutsema ning et ta vajab väljastpoolt tulevaid stiimuleid. Vanemad on teda maast-madalast nõnda suunanud, kartes, et laps jääb ilma millestki niisugusest, mida nendel oleks võimalik pakkuda.
Kui leiab kinnitust oletus, et kujutluste puudumine ja agressiivne käitumine on omavahel seoses, võib rasket agressiivsusehälvet pidada loovuse puudumise väljenduseks.

V. Lapse psüühika hilisemaid arengujärke

l. Varajane lapsepõlv kui isiksuse alus

Lapse esimeste eluaastate tähtsuse rõhutamine ei tähenda seda, et isiksus on seejärel kujunenud. Need annavad vaid lähtekoha, kujundavad isiksuse tuuma, kuid kuue esimese eluaasta arengu hälvetes peituvad paljude psüühiliste hälvete juured. Isiksuse kujunemine kestab varajase täiskasvanueani, mingil määral kogu elu. Inimene ja keskkond mõjutavad teineteist kogu aeg. Inimest mõjutab kõik, mida ta on kogenud. Hilisemad kogemused ei muuda isiksust küll enam samal määral, kuid mõjutavad inimese arusaamu ja suhtumist ning otsuste langetamise viisi ja toovad esile neid omadusi ja energiavaru, mille olemasolust inimene võib-olla ei olnudki teadlik.
Esimeste eluaastate tähtsuse rõhutamine ei tähenda ka seda, et siis tehtud kasvatusvead vältimatult põhjustaksid hiljem psüühilisi hälbeid. Last saab kasvatada kogu lapsepõlveaja ning ka murdeeas pole veel lootus kadunud, ent mida parema lähtekoha annavad lapsele varasemad eluaastad, seda vähem probleeme hiljem tekib. Uuringud on siiski osutanud, et agressiivse käitumisega laps peaks ravile pääsema enne kümnendat eluaastat, sest hiljem ei anna ravi nii häid tulemusi. (l)

2. Sotsiaalsete käitumismallide püsivaks muutumine

Lapse järgmist arengujärku - 7.-12. eluaastat - on esmajoones uuritud kognitiivsete, s.t. erisuguste vaimsete võimete arengu ja tunnetusprotsesside kulgemise seisukohalt. See vanusejärk on samavõrd tähtis lapse sotsiaalse arengu seisukohalt.
7-12-aastased kujundavad arusaama iseendast, maailmast, kiiduväärsest ja laiduväärsest käitumisest, heast ja halvast. Sellel arengutasandil vajavad nad vanemate abi ja juhatust.
Lapse sotsiaalse käitumise suunamine, kiiduväärsete käitumismallide kinnistamine ja laiduväärsete juurimine käib selle põhireegli järgi, et lubatud käitumist tuleks juurde ja lubamatut jääks vähemaks. See, kuidas vanemad suhtuvad lapse pettumus-, viha- ja jonnipursetesse, annab tema käitumisele vormi. Võib öelda, et lapse sotsiaalse käitumise eeldused kujunevad varajaste inimsuhete mõjul, kuid käitumisviisid vormuvad tal järgmise vanuseastme inimsuhetes. Igasugune sotsiaalse käitumise õppimisel tekkinud agressiivne vahejuhtum ei ole sugugi veel iseloomuhälbe ilming, pigemini näitab see, kui kergesti otsitakse pettumuse korral abi agressiivsusest. Seepärast on tähtis, missuguse tagasiside saab laps oma agressiivsest käitumisest.
Konstruktiivsete vahendite ja alternatiivide leidmine vajavad energiat nagu enesevalitseminegi ning nõuavad lapselt väga palju. Need ei teki iseenesest ning laps vajab kasvataja tuge ja suunamist.
Selleealiste, 7-12-aastaste puhul on raskeimad hoidmismured siiski seljataga ning murdeeaprobleemid alles ees. Nad tunduvad olevat nn. kerged lapsed ja võivad seepärast jäädagi kasvama ilma vanemate küllaldase hoolduseta.
Kuigi selles eas veedavad lapsed rohkesti aega väljaspool kodu ja peale vanemate on teisigi kasvatajaid ning mõjutajaid, ei vabane vanemad vastutusest. Teiste kasvatajate ülesanne on toetada kodu tööd. Kui laps selles järgus näiteks iseseisvumise varjus eemaldub vanematest liiga palju, on raske võita murdeealise suunamiseks vajalikku usaldust ja lähedasi suhteid jälle jalule seada.
Paljudes uurimustes on tõdetud, et vanemad suunavad tütarde ja poegade sotsiaalset arengut erinevalt. Tütred saavad enam valmidusi ning neid suunatakse ja õpetatakse rohkem kui poegi. Nende liikumistungi piiratakse ja suunatakse sotsiaalselt omaksvõetud vormi, neid ka ei karistata nii kergesti.
Pojad seevastu jäetakse saatuse hoolde. Neid ei õpetata ega suunata, küll aga nõutakse, et nad oleksid julged ja saaksid hakkama. Vahendid tuleb neil endil valida. Nad tohivad olla palju liikuvamad ja rahutumad, kuid mingi piiri ületamise järel neid karistatakse.(2) Kui tütar tuleb ütlema, et teda on hoovis kiusatud, lähevad vanemad talle kergemini appi olukorda selgitama. Pojalt seevastu nõutakse, et ta "õpiks toime tulema", ja saadetakse ta õue tagasi. Nende uuringute valguses ei ärata hämmastust, et klassi ebasotsiaalsed ja nn. rasked õpilased on eeskätt poisid.

3. Keeleline valmidus

Lapse sotsiaalne kasvatus hõlmab kõikide nende käitumismallidel kujundamist, mille varal ta väljendab oma suhtumist teise inimesse. Üks tähtsaid valdkondi on keeleline suhtlemine.
Keeleline valmidus on sotsiaalses suhtlemises väga oluline. Eespool on öeldud, et agressiivsuse ületamist õpetades on kasvataja tähtis ülesanne asendada kehaline agressiivsus tundmuste sõnalise väljendamisega, suunata kaaslasi kimbutavat last rääkima, mis on teda ärritanud, ja otsima halva meeleolu põhjust.
Laps teeb enda ja oma meeleolu kohta tähelepanekuid ning analüüsib oma meeleolu keelemõistete abil. Eespool on räägitud, kuidas vanemad saavad last aidata tundmusi liigitada, tehes talle selgeks mõisted "vihane", "rõõmus", "pettunud", "agar".
Enda kontrollimiseks ja agressiivsuse talitsemiseks on vaja jälgida oma tundmusi. Last võib suunata jonni ja viha tärkamist teadvustama ning õpetada talle, et just siis on õige hetk peatuda ja sobivad vahendid valida. Vanemate võimalused last suunata on väiksemad, kui keelt saab puudulikult abiks võtta.
Keeleline valmidus aitab suurel määral lahendada vanemate ja laste vahelisi vastuolusid. Laps peab oskama öelda muudki kui "see tundub hea" või "see tundub paha". Lapsele tuleb seletada, mis vahe on, kui ta räägib oma halvast meeleolust, jonnist ja pettumusest või kui ta oma vanematega räägib vihaselt, midagi seletamata. Tal tuleb aidata mõista, et teist inimest ei tohi ka sõnadega solvata. Keelelist agressiivsust saab suunata konstruktiivsete ja kindlamini eesmärgile viivate vahendite kasutamise poole.
Lapse alatine vasturääkimine või ebaviisakas keelepruuk kodus ei näita vanemate ja laste omavahelist avameelsust ega demokraatlikku kasvukeskkonda, vaid lapse halba käitumist. Sellest võib jagu saada ilma lapse seesmist iseotsustamisvajadust puudutamata. Piiranguid seadva ja autoritaarse kasvatuse ohtudest on räägitud nii palju, et mõnikord on vanemaid tabanud otsekui pai lapse pelgus: arvatakse, et sõnakuulelik laps on mahasurutud laps. Sõnakuulelikkus pole ilmtingimata välise surve tagajärg, vaid tuleneb lapse omandatud mallidest, tema soovist korraldusi järgides liituda oma sotsiaalse keskkonnaga ja sellest, et vanemate rahulolu on tema meelest piisav tasu.
Keeleline valmidus on lapsele vältimatu eeldus sotsiaalse keskkonna konfliktsituatsioonides toimetulemiseks. Sõnaosavus aitab ta välja paljudest keerukatest olukordadest ning pealegi pakub see talle suuremat rahuldust kui füüsilisest agressiivsusest abi otsimine. Vanemad võivad harjutada lapse keelelist valmidust ja õpetada, mida tohib erisugustes olukordades ütelda ja mida ei maksa kaaslastele kunagi öelda.

4. Moraalimõistete kujunemine

4.1. Moraalimõisted kui isiksuse jooned

Sotsiaalset suhtlemist ja teise inimese suhtumist juhivad omaksvõetud moraalinormid, inimese arusaamad heast ja halvast. Agressiivset käitumist reguleerivad inimese kõlblusideaalid, mitte seadused ega hirm karistuse ees. Ühest soome uurimusest on selgunud, et suurem osa vägivallateo pärast süüdimõistetuist oli kuriteo hetkel teadlik, et järgneb karistus, aga see ei takistanud korda saatmast. (3) Psüühiliselt tasakaalukas, kindlad kõlblusnormid omaksvõtnud inimene ei tapa teist ka siis, kui vahelejäämise ohtu ei olegi.
Lapse moraalikäsitused kujunevad sedamööda, kuidas ta hakkab mõistma põhjuse ja tagajärje seoseid ning mõisteliselt (abstraktselt) mõtlema. Moraal ei ole omadus, mida ühel lapsel on palju ja teisel vähe, vaid arusaamine õigest ja väärast võib eri aladel olla suuresti erinev. Lapse moraaliväärtused ei ole püsivad, vaid sõltuvad olukorrast. Nii et kui lapse moraalse arengu taset hinnata tema tegude põhjal, siis tuleb tunda tema motiive ja teada, kuhu ta pürgib. Püsivad moraalimõisted kujunevad aastate jooksul. Alles pärast kümnendat eluaastat on laps võimeline täiskasvanute kombel pidama tegu kui niisugust vääraks, olenemata sellest mis põhjusel see tehti.

4.2. Kuidas saab lapse moraali kujunemist mõjutada

Moraali kujunemise seisukohalt on tähtsad esmajoones 2.-6. eluaasta. Siis on moraali kujunemine seoses südametunnistuse ja süütunde kujunemisega. Laps võtab moraalinorme omaks eelkõige samastudes temale tähtsate inimestega.
Samastumine ja eeskujuks võtmine on hiljemgi olulised moraalinormide omandamise viisid. Teiselt poolt kujunevad lapse arusaamad heast ja halvast nende kogemuste varal, mida ta on saanud, püüdes lahendada erisuguseid sotsiaalsel suhtlemisel kerkinud probleeme. Selles suhtes on 7.-12. eluaasta niisama tähtis kui murdeiga.
Lapse moraali kujunemist ja normide omaksvõtmist saab mõjutada ka vestlusega. Moraalinormid ei ole pelgalt tundmustel põhinevad hea-halb hinnangud, vaid ka teadlikud otsustused ja otstarbekusest lähtuvad lahendused. Lapsega moraalist rääkides saab tema otsustusvõimet harjutada. Lapsega vestlemine on tähtis sellegi poolest, et ta ei võta moraaliõpetust omaks, kui ta selle tähendusest aru ei saa. Kui normid jäävad pelgalt väliseks sunduseks, ilma et laps oleks neid omaks võtnud, siis ei saa need tema käitumist kuigi palju suunata.
See, kuidas last kasvatatakse, mõjutab tema moraalimõistete kujunemist. Moraali kujunemine kaldub soovitule hoopis vastupidises suunas, kui kasvatamise pearõhk on karistusel ning lapse head käitumist peetakse enesestmõistetavaks ega pöörata sellele kuigi palju tähelepanu, aga halva käitumise pärast seatakse lisapiiranguid, pannakse koduaresti, jäetakse ilma mõnest eesõigusest, võib-olla karistatakse ka kehaliselt. See aeglustab ja kahjustab moraali kujunemist ning lapse enda tasakaalukat otsustamist. Pelgalt piirangute varal ei õpi laps mõistma, miks üks või teine asi on valesti. Kui lapses liiatigi tärkab vanemate vastu viha mille ta peab maha suruma, siis ei tunne ta enam vajadust neile meeldida ning kasvatusel kaob selles suhtes põhi alt.
Niisuguse kasvatuse tagajärjeks on see, et moraalinorme järgitakse üksnes väliselt. Peaeesmärk on karistuse vältimine. Kui kasvataja ei arenda lapse iseseisvat hindamisvõimet, siis võib kasvada inimene, kes talitab õigesti üksnes välise sunduse, karistuse ja vahelejäämise hirmu pärast.
Lapse moraali kujunemist ei soodusta ka niisugune kasvatusstiil, mille puhul vanemad tõrjuvad halvasti käitunud last emotsionaalselt, jätavad ta ilma oma headusest. See ei mõjuta negatiivselt lapse enda moraalinormide kujunemist nagu eelmine kasvatusstiil, kuid emotsionaalse tõrjutuse tagajärjel lapses tärkav ahistustunne ei aita kaasa lapse seesmise kontrolli kujunemisele.
Lapse oma moraalihinnangute kujunemiseks on võimalused kõige paremad siis, kui teda hea käitumise eest kiidetakse ning alati seletatakse põhjused, kui oodatakse, et ta oma käitumist milleski muudaks; alati kontrollitakse, kas ta on seletusest aru saanud. Käitumise tagajärgede mõistmine suunab lapse seesmise kontrolli kujunemist.

5. Minakuvandi tekkimine

5.1. Usk endasse

Minakuvandi kujunemine jätkub esimeste kooliaastate ajal. Lapse tuleviku seisukohalt on nüüd tähtis see, missugune arusaam kujuneb tal oma võimetest ja oskustest, sellest, mida ta oskab ja mida ei oska. Lapse õpiedukust võib suurel määral mõjutada näiteks varakult tekkinud kujutlus (harilikult panevad sellele aluse kasvataja jutud), et tal ei ole matemaatikas taipu.
Lapse arusaamad oma oskustest kujunevad isiklike kogemuste põhjal. Nende kogemuste tekkimisel saavad vanemad väga palju abiks olla.
Asjatundjate seas on mõningaid lahkarvamusi selle kohta, kui palju tuleb last probleemide lahendamisel abistada ja kui palju tuleb arvesse võtta seda, et laps elab oma elu ning et pettumused ja ebaõnnestumised õpetavad teda.
Loomulikult ei saa lapse eest elada ja pettumuste eest ei saa teda keegi hoida - neid tuleb tal üle elada vanemate toest hoolimata; aga ühtelugu korduvad pettumused võivad peale lapse eneseväärikustunde kahjustamise luua täiesti väära, liiga negatiivse minakuvandi. Ka siis, kui vanemad püüaksid last vajaduse korral aidata, tuleb tal palju pettumusi kogeda.
Lapse kooliskäimise jälgimine avaldab mõju tema eneseväärikustunde kujunemisele. Tal on võib-olla mõni koolitööga seostuv pisiasi selgusetuks jäänud, mille seletamine teeks talle asja korrapealt selgeks, aga üksinda selle kallal pusides ja eksides tuleb ta tööga toime võib-olla alles siis, kui usk oma võimetesse on juba kõikuma löönud.
Üks esimese klassi õpilane tundis tõelist avastusrõõmu ja sellega seoses suurt kergendust, kui ta vanemad olid taibanud talle selgeks teha, et ka peastarvutamine on arvutamine, numbreid ainult ei panda kirja, vaid neid kujutletakse. Laps oli asjast nii aru saanud, et tegemist on arvamisvõistlusega, mille puhul hinnatakse mingit niisugust oskust, mis temal, muidu heal arvutajal, puudub, ning tema suhtumine matemaatikasse oli täie hooga muutumas rohkem kui pelglikuks.
Ühes soome uurimuses tõdeti, et nii õpiedukus kui ka õpetajate hinnangud õpilaste kohta olenevad esmajoones sellest, missugune kujutlus noorel oma arukusest on. Need, kes end arukaks pidasid, õppisid hästi, said paremaid hindeid ja läksid teistest sagedamini pikaajalist koolitust nõudvasse ametisse. (4)
Uuritavate kujutlus oma arukusest oli arvatavasti realistlik ja kogemuste põhjal kujunenud, ent siiski mitte täpselt sama kui tegelik arukus. Tähtis oli, et usk oma arukusse, oma võimalustesse toime tulla aitas kordaminekule kaasa. Vähene eneseusaldus omakorda halvendab inimese tegutsemise eeldusi ja põhjustab ebaõnnestumisi, mis omakorda kahjustab eneseväärikustunnet.

5.2. Kordaminekuelamused

Kordaminekuelamused on lapse tasakaaluka psüühilise arengu jaoks hädavajalikud ja kasvataja peaks nende saamise eest hool kandma. Seda on juba palju kordi tõdetud. Juhul, kui väljaspool kodu, eelkõige koolis saadud kogemused on esmajoones pettumused, peab kasvataja olema väga hoolas, et lapsele anda positiivseid kogemusi. Teades, et pettumused ja agressiivsus käivad käsikäes, võib kujutleda, kui palju koolipahandusi tuleb ühtsoodu kogetud ebaõnnestumiste pärast. Mõnel õpilasel on koolis kogu aeg halb olla. Nende sooritustase või -motivatsioon ei ole kunagi jõudnud kooli seatud nõuete tasemele, nii et eneseväärikustunne oleks saanud küllalt tuge. On selgitamata, kui palju võiks pahategusid vähendada, andes rohkem võimalusi kordaminekuelamusteks, kas või kooli puudutavate harrastustega seoses.
Tasakaaluka psüühilise arengu seisukohalt on loomulikult tähtis, et lapse minakuvand kujuneks võimalikult tõepäraseks. Ta peaks ka tunnustama oma võimaluste piire. See ei ole kordaminekuelamuste nõudega vastuolus, sest tõepärane minakuvand tekib siis, kui vanemad tunnustavad last kui isiksust, üritamata teda vägisi oma soovide kohaselt muuta. Kuigi vanemad kannustavad last, ei peaks nad teda koormama liiga suurte lootustega sel kombel, et "küll see sul korda läheb, kui sa ainult püüad", nad ei tohi äratada lapses süütunnet ega õhutada teda alatasa liiga suurte eesmärkide poole püüdma. Lapsel ei teki realistlikku minakuvandit, kui tema enda kogemused ja kasvataja väited tema oskuste kohta on järjest vastuolus; siis on hääbumisohus seegi, mida ta tõepoolest oskab.

6. Liitumine kollektiiviga

Kooliminek tähendab lapsele liitumist uue, tema elus kodu järel kõige tähtsama kollektiiviga ja olulise inimsuhtevõrguga. Kuhugi kuulumine on inimese põhivajadusi ning see on juba iseeneses tähtis. Sellest järelduvalt on vägivaldset ja ühiskonnavastast käitumist harilikult seletatud keskkonnast ja oma kollektiivist võõrandumisega. Psühhopaatiaga on tavaliselt seoses oma elukeskkonnast kaugenemine, üldiselt omaksvõetud normide hülgamine ja mingi aiakultuuri normide omaksvõtmine, aga kas see on ühiskonnavastase käitumise põhjus või tagajärg, seda on raske öelda.
Kui laps hakkab iseseisvuma, siis muutuvad koduvälised eeskujurühmad järjest olulisemaks. Kasvataja võib positiivseid eeskujurühmi toetada ja luua nende tekkimiseks võimalusi ning aidata kaasa sotsiaalse arengu seisukohalt väga tähtsa kuhugi kuulumise tunde tekkimisele. "Meie kool" ja "meie klass" on lapsele väga tähtsad kollektiivid, mille püsimist nagu meie-vaimugi tuleks püüda alal hoida.
Vajadus kuuluda omaealiste rühma on eriti murdeealistel väga tugev. Positiivsete rühmade puudumise korral täidavad nende aset erisugused noortekambad, kelle väärtustemaailm ja käitumisideaalid võivad ühiskonna seisukohalt võttes kõrgesti muutuda vastuvõetamatuks. Siingi võib ühiskond vastutustundlikult vahele astuda, et hiljem ei oldaks olukorras, milles kasvatajad on võib-olla võimetud midagi parandama.