4. Individualiseerumine ehk isikupära kindlustumine

4.1. Minakuvand

Eraldumis- ja individualiseerumisjärgu lõpupoole, kolmanda eluaasta lõpul tajub laps, et ta on iseseisev olend. Hakkab tekkima minakuvand ehk minapilt. Minakuvandi, s.t. iseendast kujutluse tekkimine on pikaajaline arenguprotsess. See algab kolmandal eluaastal, kuid eriti tähtsad on eluaastad neljandast kuuendani ning noorusaeg.(11) Õigupoolest täieneb inimese minakuvand kogu elu, vastavalt ümbritsevailt saadavale tagasisidele.
Minakuvand on inimesele oma tegevuse hindamise alus. Kõik otsused - kutsevalik, abikaasa valik, eluväärtuste valik, kõik see, mis tema meelest talle sobib - tulenevad arusaamast, missugune on ta enda meelest. Kui see arusaam on suisa ebarealistlik või muutub olukorrale vastavalt päevast päeva, siis ei saa rääkida psüühilisest tasakaalust.

4.2. Objekti püsivus ehk nähtuse seostamine sama objektiga

Minakuvand tekib erisugustes, alati vanuseastmele tüüpilistes järkudes. Individualiseerumisjärgu esimene arengunäht on õppida nii head kui ka halba seostama sama, püsiva objektiga.
Sümbiootilises, üksolemise järgus on lapse meelest kõik, nii tema ise, hoidja kui kogu maailm hea siis, kui vajadused on rahuldatud. Vastasel korral on kõik tervenisti paha. Hea ja halb enesetunne on lahutatud. Hiljemgi on ema veel kas hea või paha, ikka olenevalt sellest, kuidas ta lapse ootustele vastab.
Järgmisel arenguastmel peab laps õppima head ja halba nägema sama asja eri tahkudena. See leiab aset siis, kui laps on tajunud, et ema on omaette olend. Laps on loonud temast kujutluse ja paneb järjest sagedamini tähele, et ema, kes on hea ja rahuldab tema vajadusi, võib olla ka paha ning jätta vajadused rahuldamata, sest ta ei oska alati arvata, mida laps tahab, ega saa seepärast talitada tema ootuste kohaselt. Siiski on ema ikka seesama ja laps õpib vähehaaval temaga seostama nii positiivseid kui ka negatiivseid tundmusi; püsiv kujutlus emast või isast sisaldab ühtaegu nii nende häid kui ka halbu külgi.
Niisiis on ka tundmuse objektide püsivus varajase vastastikuse mõjutamise ja tihedate inimsuhete tulemus. Püsivuse kujunemise seisukohalt tähtis arengujärk on umbes kahe ja poole eluaasta paiku ilmnev trotsiaeg, millal laps otsib trotsides ja jonnides oma tegevusruumi. Viha ja trotsi tekkimise korral peaksid vanemad lapsel käepärast olema ja seadma talle piiranguid, mitte aga teda karistama ja üksi jätma, nii et ta tunneb end halva käitumise pärast hüljatuna. Püsivate tundmuse objektide kujundamine eeldab kindlustunnet, et vanemate armastus on püsiv, ka sel ajal, kui nad on ära, ja ka siis, kui laps on nende peale vihane.

4.3. Tundmuse objektide püsivus ja püsiv minakuvand

Püsivate tundmuse objektide kujundamisel on kindel mõju inimese hilisemale psüühilisele arengule.
Kõigepealt võimaldab tundmuse objektide püsivus luua püsiva minakuvandi. Tõepärasesse minakuvandisse kuuluvad nii head kui ka halvad jooned, ilma et halbade joonte teadvustamine ohustaks eneseväärikust. Terve minakuvandi teke on terve eneseväärikuse alus ning viimane omakorda on eelduseks, et inimene talub arvustamist, ilma et ta satuks ahastusse või läheks raevu ja kargaks kellelegi kallale.
Minakuvandi püsivus tähendab seda, et ta on määratud seesmiselt, mitte hetkeliste väliste olukorramuutuste järgi. Kui inimene peab ennast rahulikuks, siis see kujutlus iseendast ei muutu esimese vihahoo pärast; ta leiab, et niisugune olukord oleks igaüht vihastanud.
Eespool kirjeldatud nartsissistliku hälbe alla kuuluvat vajadust jätta enda omaks üksnes hea, ainult kõikvõimsusekujutlused, ning tõugata kõik paha endast väljapoole, on tõlgendatud objekti püsimatuse tundemärgina. See moonutab kõiki neid tähelepanekuid, mida inimesel on ühiskonnas suhtlemisel vaja. "Mina olen loomu poolest rahuarmastaja, aga selles vägivallamaailmas kistakse vägisi tülli kaasa," rääkis keegi mitme kuriteo eest süüdi mõistetud mees.
Hea ja halva lahushoidmine, hea enda omaduseks pidamine laseb oma tegusid õigustada ning vägivallaohvrit tema saatuses süüdistada. "Ohver oli oma surmas süüdi, sest ta läks just selle elektrirongi peale. Kui ta oleks kodus püsinud, siis oleks ta ellu jäänud. Ta sai just seda, mida otsis." Niisuguseid seletusi võib leida paljude kuriteo toime pannud psühhopaatide seletustest.
Seda hea-halb kahesust hoitakse alal lõhestamiseks ehk splittinguks nimetatud psüühilise mehhanismi abil. Lõhestamine tähendab peale tundmuste kahestumise ka vastuolulist käitumist. Inimene varastab, ja otsekohe mõistab ta varastamise karmilt hukka Kui üks käitumismall valitseb, on teine täiesti kõrvale tõrjutud ning inimesel pole sellega enam vähimatki seost. Teise õpilase agressiivset käitumist sarjav laps, kes ise võib olla tuntud riiukukk, ei tarvitse sihiteadlikult valetada, et teenida õpetaja soosingut - ta on omaenda agressiivsuse sel hetkel teadvusest välja tõrjunud. Kahestunud käitumine - korralik pereisa muutub öösel kurjategijaks - on olnud põnevusromaani meelisteemasid. Tundmuste lõhestamine võib psühholoogilistes testides tulla esile nii, et ennast kujutades räägib patsient kahest eri inimesest. Tema meelest kujutab osa teste tema head mina, mis oli olemas enne teatavat sündmust, ja osa kujutab halba mina, mis kerkis esile pärast seda sündmust.
Lõhestamine teeb võimalikuks agressiivsuse lahushoidmise teda kontrollivast psüühilisest jõust, nii et inimene ei valitse enam oma agressiivsust, vaid agressiivsus valitseb teda.

4.4. Tundmuse objektide püsivus ja vastuoluliste tundmuste talumine

Tundmuse objektide püsivus annab suhtlemiseks väga vajaliku võime taluda vastakaid tundmusi, sama inimese tekitatud armastust ja viha. Iga inimsuhtega käib alati kaasas nii positiivseid kui ka negatiivseid tundmusi. Iga vanem on mõnikord tundnud lapse vastu viha (ise seda võib-olla teadvustamata), kui laps pole ta lootusi täitnud. Laps pole koju toonud niisugust tunnistust, kui oleks pidanud tooma, ei ole saavutanud niisugust edu, kui vanemad on soovinud, ega ole täitnud talle pandud ootusi. Niisamuti võib teistes lähedaste inimeste suhetes ette tulla olukordi, kus üks solvab teist rängalt ja ilma põhjuseta ning äratab temas viha. Siiski surub süütunne viha maha, armastus on tugevam ja esimene pettumus ei suuda suhteid rikkuda, sest ollakse võimeline analüüsima erisuguseid kahe inimese vaheliste suhetega kaasaskäivaid tundmusi.
Kui aga tundmuse objekt ei ole püsiv, siis tõrjuvad viha, pettumus ja raev teise inimesega seostatud positiivsed kujutlused kõrvale, suhteid ei peeta enam tähtsaks ja need katkestatakse.

4.5. Tundmuse objektide püsivus ja tähelepanekud teiste inimeste kohta

Tundmuse objektide püsivusega kaasneb võime näha teisi inimesi isikustena, nagu nad on, koos nende heade ja halbade joontega. Hälbe ilmnemisest annab tunnistust see, kui teisi inimesi nähakse ühekülgselt kas heade või halbadena. Kujutlused on oma ühekülgsuses tegelike inimeste karikatuurid, nagu näiteks üldistus "kõik emad on head" või "kõik mehed seavad ameti esikohale ja jätavad perekonna hooletusse".
Inimeste jaotamine headeks ja halbadeks võib avalduda ka nii, et esmamulje põhjal peetakse neid ühemõtteliselt sümpaatsele või antipaatseteks. Iga uus inimsuhe äratab algul kujutlusi varasematest suhetest. See, et inimesele meeldib kellegi nägu, mingi käitumisviis, teatud inimtüüp, tuleneb varasematest, juba unustusse vajunud kogemustest, mis seostuvad samal moel riietuvate, käituvate ja samasuguseid seisukohti avaldavate inimestega.
Nii äratab iga uus inimene kujutlusi varasematest suhetest ja esmamulje on sellele vastavalt kas meeldiv või ebameeldiv. Juuksekrunniga naised võivad põhjustada inimesel mingit seletamatut ärritust, mille tegelikuks põhjuseks on lapsepõlvehirm esimese algkooliõpetaja ees.
Need varajased kujutlused toimivad enamasti ilma, et neid teadvustataks, ja nad avaldavad mõju nii kaua, kuni puudub tegelik võimalus otsesuheteks. Kõik inimesed kasutavad selliseid otsustusi mingil määral, kuni lähem tutvumine teise inimesega nende mõju kõrvale tõrjub. Kui väärkujutlus ei muutu ka hiljem ja hea-halb kujutlused hakkavad suhtumist uude inimesse tervenisti määrama, siis on tegemist stereotüüpidega, mida hoiab alal tundmuste objekti hälbeline püsivus.
Osa inimesi, kes pole võimelised noorusaja hea-paha kujutlusest vabanema, teevad endale sellest otse hüve. "Olen hea inimesetundja - teine inimene pole veel sõnagi lausunud, aga mul on juba selge, kellega on tegemist. Pole mõtet püüda mind petta." Tavaliselt säilitab selline inimene kujutluse ja käsituse endast kui inimesetundjast, sest ta ei allu eelarvamusteta otsesuhete mõjule ega jäta teisele inimesele võimalust neid esmaseid seisukohti muuta. See, kes jaotab inimesed ainuüksi headeks või halbadeks, peab oma vägivallategusid õigustatuks. "Headele inimestele ei tee ma kunagi halba, aga too mees, keda ma lõin, oli nii paha, et tal polnud õigust elada," rääkis üks kuriteo pärast süüdimõistetu. (12)

4.6. Tundmuse objektide püsivus ja välismaailma tajumine

Tundmuse objektide püsivuse hälbe korral hakatakse must-valge skeemi vähehaaval rakendama kogu välismaailma kohta. Inimene pole võimeline asju mitmekülgselt kontrollima, tal on pelgalt seesmine sundus maailma heaks ja halvaks jaotada. Ta kohandab niisuguseid ühemõttelisi väärtusskaalasid, mida väikelaps vajab maailma analüüsimiseks. Must-valge skeemi asemel kasutatakse sageli mõnda mõistusepärasemalt kõlavat jaotust, kas või pahempoolseteks ja parempoolseteks jaotamist, kuid selle tähendus üksikisikule on siiski seesama. Selle abil jaotatakse asjad headeks ja halbadeks.
Kui poliitiline jaotus kaotab tegeliku tähenduse ja muutub sisuliselt hea-halb jaotuseks, siis hakkab see hõlmama üha enam asju, mis ei peaks olema poliitilised, vaid olenevalt asjaoludest kas head või halvad. Üha sagedamini hakkavad algselt kokkukuulumatud asjad, nagu teataval moel rõivastumine, teatavad harrastused, teatavad seisukohad, tähendama pahempoolsust või parempoolsust ja on seepärast kas head või halvad, olenevalt inimese vaadetest. Kuulnud, et algab alkoholismi käsitlev saade lülitab vaataja teleri välja, et ei peaks kuulama pahempoolsete propagandat. Ta ei tea küll saate sisu kohta midagi, kuid on oma otsuses kindel.
Selliseid stereotüüpe on paljudel inimestel ning mingi piirini annavad need. turvatunnet, aga kui inimene jaotab vähehaaval kogu maailma heaks ja pahaks ning jätab paha hoolikalt kõrvale, siis piirab ta oluliselt oma elukeskkonda ja teadlikkust. Tegemist ei ole tõelise valikuga, vaid oma nõrga mina kaitsmisega ning halvimal juhul tundmuse objekti püsivuse hälbega.
See kahestunud sisemaailm moonutab nii enda kui ka välismaailma kohta tehtud tähelepanekuid ja muudab sotsiaalse suhtlemise raskeks. Teiste inimeste käitumise kohta ei saa teha õigeid järeldusi, sest tähelepanekuid ei tehta väljastpoolt saadud ärritite mõjul, vaid seesmiste kujutluste põhjal. Inimesed on meeldivad või ebameeldivad selle järgi, kuidas nad tähelepanekute tegija kujutulustes peegelduvad. Kui inimene peegeldab oma agressiivsust väljapoole, teistele inimestele, siis võib vägivallateo põhjuseks olla juba seegi, et tema meelest hauvad teised inimesed halbu mõtteid, ta peab kõiki kohalolijaid vihasteks ja ohtlikeks ning arvab, et ainus võimalus on teisi ennetada ja lüüa esimesena.

4.7. Heameelepõhimõte

Emaga üksolemise järgus elab laps heameelepõhimõtte järgi. See tähendab, et tema eesmärgiks pole muud, kui saavutada vajaduste vahetu rahuldamine. Vajadused tuleb rahuldada kõhe, olenemata ajast ja kohast. Laps ei ole võimeline rahulduse saamist lükkama paremasse aega või sotsiaalselt sobivamasse olukorda. Ka ei suuda ta leida mingit muud vahendit, mis pakuks talle rahuldust sotsiaalselt vastuvõetavamal viisil. Kui ta soovid on keskkonnaga vastuollu läinud, siis ei ole ta võimeline kompromisse tegema.
Heameelepõhimõttest loobumine algab sedamööda, kuidas vanemad hakkavad lapse käitumist suunama ja talle piiranguid seadma. Last suunates annavad vanemad ühtlasi ta soovidele ja energiale vormi. Psühholoogias nimetatakse seda köitmiseks. Niisugune olukord, kus lapse psüühiline energia on rakenduseta ning ta ei tea, mida sellega peale hakata, tekitab psühhotrauma. Vanemad, kes annavad lapsele korraldusi, aitavad tal oma energiat rakendada mingi eesmärgi saavutamiseks ning kinnistavad sellega lapse mina. - Veel murdeeaski on korraldusel mina kinnistav mõju.(13)
Nartsissistliku hälbe korral on heameelepõhimõte alati valdav, eesmärgile jõudmine on tähtsam kui teiste inimestega arvestamine. Kuna heameele saavutamine on inimese keskseid motiive, siis selle eesmärgini tõenäoliselt ka jõutakse, ja esialgu veel ühiskonnale vastuvõetaval kombel. Läänelik eluviis mingil määral lausa õhutab sellist lapsepõlve arengutasandil püsimist. Inimene tahab kõike saavutada kohe ja vahetult, ilma et ta peaks selle heaks pikka aega vaeva nägema. Seda tema nõrkust kasutatakse muuseas ära reklaamis: äratatakse millegi järele vajadus ning pakutakse siis võimalust see kas või osamaksude varal otsekohe rahuldada. Kuid järjekindel vajaduste rahuldamine ei ole võrdne selle rahuldustundega, mida inimesele annab eesmärgi nimel pingutamine ja siis eesmärgile jõudmine.
Varajasele lapsepõlvele omast heameelepõhimõtet ja nartsissismi teenib ka eluviis, millest räägitakse kui eneseteostusest, iseseisvalt, omatahtsi elamisest ja vabanemisest, kuigi selle vabanemisega kaasneb hoolimatus teiste inimeste vastu ja võimetus teha kompromisse. Psühholoogiline vabadus ei ole iialgi isekus ja seda ei saavutata teiste kulul. Just kasvatuse eest vastutajad peavad meeles pidama, et "inimesel on õigus oma käitumist valida, kuid ta ei saa valida oma käitumise tagajärgi" ja "ainus täielik vabadus on kujutluste vabadus".

4.8. Järeleandmine ja kompromisside tegemise võime

Isikupära kujunemise järgus õpitakse selgeks tähtis sotsiaalne oskus, nimelt oskus teha kompromisse. Laps peab leidma need vahendid, mille abil ta saab võimalikult suurt rahuldust võimalikult väikese vaevaga. Sotsiaalne suhtlemine on jätkuv kompromisside tegemine, tuleb õppida millestki loobuma, et midagi vastu saada.
Kompromisside tegemise oskust õpitakse siis, kui heameele põhimõte jääb kõrvale ja vanemad hakkavad lapse käitumist piirama.
Algul seatakse piiranguid selleks, et kaitsta last vigasaamise eest. Hiljem juhitakse ta piirangute abil nii käituma, nagu meie ühiskonnas on soovitav. "Et inimene oma kultuuris toime tuleks, peab ta loovutama osakese endast. See on enesest lugupidamise hind." (14) Lapsel tuleb kogeda pettumusi, kuid ühtaegu hakkab toimima tema enesekontrollisüsteem. Pettumuste kaudu hakkab kaduma ka kujutlus oma kõikvõimsast minast ja selle asemele astub tõepärane mina.
Lapse käitumise eesmärgiks on endist viisi heameele saavutamine, kuid mitte enam otseselt vajadusi rahuldades. Ta hakkab tajuma, et tegelikkuse arvestamine pakub teistsugust rahuldust. Väga tähtis on see, missugused on selleks ajaks kujunenud vastastikused suhted. Kui need on head, siis hakkab laps head meelt tundma selle üle, et ta on võimeline täitma vanemate ootusi. See teeb ta niisama õnnelikuks kui varasem minakeskne heameelepõhimõttel tegutsemine. Laps on milleski järele andnud, ta on oma soovidest loobunud ning see lubab tal endast lugu pidada, sest ta on oma käitumise üle valitsenud ja saanud seeläbi kollektiivi liikmeks.
Sotsiaalseks kasvamise üks tingimusi on, et vahetu vajaduste rahuldamise ja heameelepõhimõte muutuksid visaduseks ja tegelikkuse tunnetamise põhimõtteks. Selle saavutamiseks tuleks piiranguid seada astmeti, vastavalt lapse arengutasemele, ja järjekindlalt. Järjekindlus ei tähenda kord antud korraldustest jäika kinnipidamist, vaid ennekõike seda, et lapsel ei tohi lasta jonni varal keelust üle astuda ega oma tahet läbi suruda.
Tegelikkuse tajumine paneb lapse kõikvõimsusekujutluse kaalule. Seepärast tuleb talle anda aega selle kujutluse kadumisega harjuda ja tajuda, et oma äärmuslikest nõudmistest loobudes võib ta midagi asemele saada. Kui vanemad seavad tingimusteta, järske, lapse arengutaset silmas pidades liiga karme piiranguid, siis peab laps üksnes loobuma ja seda korvav heameeletunne jääb kogemata.
Piirangute seadmine ei tähenda väikelapse karistamist. Piisab sellest, kui üksnes takistatakse tal halba tegemast. (15)

4.9. Iseotsustamisvajadus

Kui sümbiootilises järgus kujuneb lapsel esmajoones turvalisus ja kindlustunne, et tema eest kantakse hoolt, siis isikupäraseks muutumise järgu tähtsus seisneb psüühilise iseseisvuse ja iseotsustamistunde tekkimises.
Last sunnib ennast maksma panema mingi seesmine jõud. Tal vajadus toimida nii, et olukorra piiratust arvesse võttes säiliks siiski tunne, et ta ise otsustab oma toimingute üle. (16) Sellest iseotsustamisvajadusest johtuvalt ei saa vanemad kunagi lapse arengut täiel määral juhtida ega teda endale meelepäraseks kujundada, isegi kui nad seda tahaksid.
Lapse iseotsustamisvajadus ja seega ka eneseväärikustunne muutuvad seda tugevamaks, mida sagedamini laps kogeb, et omaenda otsustuste järgi toimimine andis soovitud lõpptulemuse. Ebaõnnestumine seevastu nõrgendab seda tunnet. Laps õpib kogemuste varal aru saama, millistes piirides ta võib ennast maksma panna.
Vabakasvatus ja piirangute puudumine tekitavad lapsel väärkujutelma, et ta on võimeline oma vanemaid käsutama; see aeglustab kompromissivõimelise iseotsustamisvajaduse teket. Iseotsustamisvajadust tunnetama hakkav, oma kohta otsiv laps, kes peab end kõikvõimsaks ja kujutleb, et ta suudab teiste üle valitseda, ei ole lasteaedades ega koolides mingi haruldus.
Liiga järskude piirangute seadmine ei lase kogeda iseotsustamistunnet. Lapsele võib piiranguid alati seada nii, et tal säilib kompromisside võimalikkuse tunne. Sõnakuulmine ei tarvitse tähendada ühtainukest vanemate dikteeritud käitumist, vaid lapsel võidakse lasta valida mitme võimaliku käitumismalli vahel.
Lapsel, kes peab vastu tahtmist magama minema, ei tohiks lasta magamaminekuaja üle tingida, ent on lugematuid pisiasju, mis võib jätta lapse otsustada ja niiviisi vähendada otsese käsuga kaasas käivat sunduse tunnet. Laps võib näiteks mõelda, kas ta võtab lelu voodisse kaasa või mitte. Ka olukorras, kus on võimalik ainult ühtviisi käituda, ei ole vaja lapselt nõuda otsekohe ja tingimusteta sõnakuulmist, vaid tuleb asja selgitamiseks aega võtta. See annab lapsele võimaluse mõelda, et ta on ema soovi täitnud vabatahtlikult.

4.10. Minakuvandi ehk minapildi tekkimine

Isikupära kujunemise viimases, isiksuse kindlustumise järgi tekib lapse minakuvand kaht laadi sündmusteahela - peeglisuhte ja samastumise - varal.(17) Minakuvand ei ole veel püsiv ega lõplik, selle kujunemine kestab kaua, koguni täiskasvanueaski.

Peeglisuhe

Laps jälgib maast madalast seda, kuidas vanemad temasse suhtuvad, kas nad kiidavad lapse omadusi heaks või tõrjuvad neid tagasi. Seda vastastikust mõjutamist nimetatakse peeglisuhteks. Laps, kellel ei ole veel kujutlust, missugune ta on, näeb end sellest peeglist, mille vanemate tagasiside talle loob.
Peeglisuhe tekib juba esimese eluaasta keskpaiku. Laps reageerib millelegi, vanemad satuvad sellest vaimustusse, laps paneb vaimustust tähele ja jätkab samal kombel reageerimist ning ühtlasi seostab niisuguse positiivse tundeavalduse iseendaga.
Peeglisuhe kestab igale vanuseastmele omasel viisil kuni noorusea lõpuni. Peeglisuhte tõttu on vanemad kõige olulisemad lapse eneseväärikustunde kujundajad. Kui vanemad räägivad laste kuuldes võõrastele inimestele, missugused nende lapsed on, siis saavad nood minakuvandi loomiseks ainet. Seepärast on kasvatajal põhjust aru pidada, mida ta räägib. Ema, kes last lasteaeda andes asjaosalise juuresolekul kuulutab, et tema laps on väga arg ning vaevalt ta julgeb teiste lastega mängima hakata, on sellega juba mingil moel määranud lapse tuleviku. Laps saab teada, et ta on arg, ning sobitab oma käitumise niisuguse minakuvandi taoliseks.
Hoolimata sellest, et lapsel ilmnevad omadused ei vasta alati vanemate lootustele, on siiski võimalik luua lapsele positiivne minakuvand. Arglikule lapsele tuleb rääkida, et tal on õigus olla arg ja karta, et see ei tee teda teistest sugugi halvemaks. Argus ei kao, kui lapsele öeldakse "Sa ei tohi niisugune olla", otse vastupidi, laps muutub siis veelgi aremaks. Seevastu võivad vanemad lapsele peegeldada kõiki tema omadusi, mis aitaksid tal oma argusest jagu saada. Nad võivad argust võtta loomuliku nähtusena ning jätta sellele tähelepanu pööramata, kuid seda enam tõsta esile niisuguseid olukordi, kus laps oli täielik peremees. Talle tuleb seda ka alati öelda ning lasta tal oma reageeringutest julgust ammutada.
Vanemad võivad lapse käitumist suurel määral mõjutada, kui nad talle ütlevad, missugune ta on. Kolmeaastane tüdruk ei tutvunud uue inimesega kohe, vaid ta jälgis võõrast mõne aja üksisilmi. Ilmselt räägiti sellest hiljem ka talle enesele. Kord kohtus tüdruk jälle uue inimesega, kes küsis lapse käest ta vanust, kuid ei mallanud vastust oodata rohkem kui ainult hetke. Pärast küsis ema tüdrukult vaikimise põhjust ning too vastas hämmastunult: "Ma oleksin vastanud küll, aga sel tädil oli nii kiire, et ma ei jõudnud, sest minul võtab ju tutvumine kole kaua aega." Laps ei tahtnud oma vanemate ootusi petta.
Täiskasvanu saab aidata lapsel oma minakuvandit luua, pannes teda tundmustele nime andma. Algul võib seda teha mänguga seoses: "Kas need loomad on sinu meelest kurjad? Miks nad kurjad on? See on küll rõõmus, ei tea, mis talle head meelt tegi?" Niisamuti võivad vanemad anda nimetusi lapse tundmustele: "Küll sa oled innuga asja juures!" või "Miks sa nii kurva näoga oled?" Laps õpib selgemini tajuma oma reageeringuid ning kogetud tundmuse ja selle väljendamise seoseid.
Täiskasvanu peab piirduma lapse avaldatud tundmustele nime andmisega, ta ei tohi neile anda niisuguseid tõlgendusi ega seletusi, mis on lapsele võõrad. Võõrale innukalt oma oskusi näitavat last võib üsna hoolimatult häbistada, öeldes: "Sel lapsel hirmus vajadus oma võimeid näidata, ta peab alati esinema."
Peeglisuhe mõjutab minakuvandi teket hiljemgi. Oma mina otsiv ja oma välimust hinnata püüdev murdeealine usub pigemini teiste reageeringuid kui seda, mida ta peeglist näeb.
Iseenda peegeldamine teiste reageeringute põhjal seletab, miks inimesel, eriti lapsel, on nii raske muuta käitumist oma keskkonnas, sellest hoolimata et teiste arvamus temast ei vasta tema minakuvandile.
Peeglisuhte tuum on selles, et lapsel pole enda kohta veel täit selgust, tema suhtumise iseendasse määrab keskkonna suhtumine. Niisiis mõjutab eneseväärikustunde kujunemist see, kuidas on vanemad oma last eri arengujärkudes tunnustanud, sest eneseväärikustunne oleneb sellest, kui palju on minakuvandis positiivseid ja negatiivseid tundmusi.
Nartsissistliku iseloomuhälbe korral ongi inimsuhted seda laadi peeglisuhted. Inimene on enda meelest julge seni, kuni teised teda selleks peavad. Seepärast ei suuda ta taluda, et tema julgus seatakse kahtluse alla. See pole ainuüksi umbusalduse avaldamine, see hävitab jalapealt julguse tema minakuvandist. Et tal püsivat minakuvandit ei ole, siis elab ta kogu aeg keskkonnast saadava tagasiside varal, ta on sõltuv teiste imetlusest ning oma vajadusest kasutada teisi inimesi psüühilise eneseregulatsiooni vahendina.

Samastumine

Teine sündmusteahel, mille varal minakuvand tekib, on samastumine.
Samastumine on tähtsamaid sotsiaalse õppimise vorme. Suurem osa sotsiaalsest käitumisest läheb vanematelt lastele üle samastumise kaudu.
Minakuvandit luues laps esialgu üksnes jäljendab täiskasvanute käitumist. Seejärel hakkab ta toimekalt omaks võtma neid vanemate ja tuttavate käitumisomadusi, millest tal on elus kõige rohkem abi.
Nartsissistliku iseloomuhälbe korral on püsiva minakuvand puudumise pärast jäänud valitsema varajase lapsepõlve aegne samastumine. Inimene samastub erisuguste fanaatiliste ideoloogiatega, kujundab nende seisukohtade põhjal oma isiksuse. Ta üksnes ei võta teise inimese vägivaldsest käitumisest eeskuju, vaid samastub vägivallamalliga, seepärast tema võimalused oma käitumist kaaluda ja kontrollida vähenevad veelgi. Ta ei ole tema ise, vaid täiesti teine inimene, julge ja tugev, kellel tulebki käituda vägivaldselt.

5. Oidipuse järk

5.1. Ülimina ja moraal

Viimane psüühiline arengujärk enne kooliiga on nn. Oidipuse järk. See kestab kolmandast kuuenda eluaastani ning selle kestel omandab laps lõplikult psüühilise isikupära tunde. Selle järgu tähtsamaid arengunähtusi on sugupoole tunnetamine ja nn. ülimina kujunemine.
Nendest arengunähtustest on ülimina hälve tähtis nartsissistliku iseloomuhälbe seisukohalt, ülimina puudumine on üks psühhopaatia tunnuseid.
Vanemad, piirates lapse käitumist, panevad alguse arengule mille tulemusena tekib ülimina ehk superego. Ülimina on see isiksuse struktuuri osa, mis viimaks vabastab inimese lapsele omasest isekusest ja heameelepõhimõttest ning teeb temast sotsiaalse olendi. Ülimina sisaldab inimese eetilisi ja esteetilisi ideaale ja taotlusi, tema väärtussüsteemi ning omaksvõetud moraalinorme, süütunnet ja enesekaristust.
Ülimina juhib inimese vajaduste rahuldamist ühiskonnale vastuvõetaval viisil. Inimese ülimina vabastab ühiskonna jätkuvas välise kontrolli sundusest ning reguleerib eetiliste ja esteetiliste normide järgimist süütunde mõjul. Ilma üliminata pole teist inimest arvestav sotsiaalne suhtlemine võimalik. Psühhopaadi selgeimaks tunnuseks on peetud ülimina puudumist ja psühhopaatiat on nimetatud "moraalituse vaimuhaiguseks".
Teiselt poolt on ka karm, kogu aeg süümepiinade käes kannatav ja ennast karistama kippuv ülimina psüühilise arengu hälve, ehkki kannatajaks on tavaliselt isik ise, mitte tema lähikondlased.

5.2. Ülimina kujunemine

Algul on ülimina täiesti väline. Ta koosneb vanemate käskudest, keeldudest ja piirangutest. Käsud ja keelud on seoses vanemate kohaloleku või kindla paigaga. Lille ei tohi katsuda, kui vanemad on juures, teiste sõnadega siis, kui ülimina on kohal, aga kui vanemad lahkuvad, siis keeld enam ei kehti.
Järgmisena mõjutab ülimina kujunemist samastumine. Laps võtab omaks selle inimese ideaale ja väärtusi, keda ta imetleb.
Nüüd ei seata käitumise eesmärke enam väljastpoolt, vaid laps on need võtnud oma moraalisüsteemi osaks. Käitumine hakkab juhinduma seestpoolt, seda ei suuna hirm karistuse ees, vaid enesekriitilisus ja endast lugupidamise vajadus.
Väljastpoolt antud korralduste ja samastumise põhjal kujuneb ülimina tuum. Kõige kiiremini areneb see 5.-6. eluaastal.
Hiljem kujuneb ülimina jõuliselt murdeeas. Siis otsustatakse asjade üle teadlikult, võetakse omaks väärtusorientatsioone ja ideaale. Lapsepõlves kujunenud tuuma ei saa aga enam muuta ega alati isegi teadvustada. Inimene ei saa igakord arugi, miks ta ennast süüdlasena ja häirituna tunneb. Ta ei tunneta, et on rikkunud mingit lapsepõlves omaks võetud reeglit, mille tähenduse ta on muidu juba unustanud.
Võime oma süüd tunnetada on omaksvõetud moraalireeglite säilitamiseks vältimatu. Liiga ränk süütunne on hälve.
Ka normaalne süütunne kulutab inimese energiat. Õppinud sellesse õigesti suhtuma, saame hoida oma vaimset tervist.
Laps peab õppima oma väikesi eksimusi rahulikult teadmiseks võtma ja neid unustama, kestev süütunde mahasurumine võib olla psüühiliselt kurnav. Kindel tunne, et on rikutud seesmisi eetilisi väärtusi, nõuab peale unustamise muudki. Kui laps teadvustab, et ta on teist solvanud, siis võib ta solvangu heaks teha. Vanemad võivad lapsele õpetada, kuidas seda teha. Laps võib vabandust paluda või ka üksnes näidata, et ta on oma pahateost aru saanud ja kahetseb. Kunagi ei tohi last sundida andeks paluma ega sellega tema süükoormat suurendada, kuid talle võib õpetada viise, kuidas tegu heaks teha, nii et ta hiljem, soovides oma rikutud suhteid parandada ja enesest lugupidamist tagasi saada, ei oleks täiesti abitu.
Mõnikord on väidetud, et tänapäeval nii üldise masendus- ja halva enesetunde on tekitanud abitus analüüsida süütunnet, mille on põhjustanud omaksvõetud ideaalide vastu patustamine; see on selle tagajärg, et eeskujuks on võetud tugev inimene, kes ei tunnista oma eksimusi, ei kahetse midagi ega pole kunagi tundnud vajadust andeks paluda.

5.3. Ideaalmina

Inimese mina-mõistesse kuulub peale selle minakuvandi, mida ta tõeliseks peab, ka ideaal-mina. See hõlmab eeskätt sümbiootilise järgu kõikvõimsusekujutlusi, millest inimene on üht-teist talletanud. Hiljem pole ta enam võimeline neid kätkeid teadvustama kuid need tulevad esile unistustes ja unelmates. Peale selle sisaldab ideaalmina nende inimeste omadusi, keda laps imetleb. Ajapikku hakkab laps tõelist minakuvandit ja ideaalmina teineteisest lahus hoidma. Tõeline mina on see, kelleks inimene ennast peab, ideaalmina on see, missugune ta tahaks olla. Ideaalmina on inimese eesmärk, tõelise ja ideaalmina vahel tekib pinge, mis toimib parema, ideaalmina poole pürgimise motiivina.
Täiskasvanud inimese ideaalmina muutub ülimina osaks. See sisaldab temale omaseid eetilisi ja esteetilisi isiksuseideaale. Mina ja ideaalmina vahel on alati erinevus. Kui erinevus on liiga suur, siis öeldakse, et ideaalmina on liiga range. Kui inimene ei tunneta iialgi kordaminekut ja piitsutab end ülekohtuselt, siis on tegemist neurootilise hälbega. See tekib näiteks sel juhul, kui vanemad seavad lapsele kogu aeg liiga kõrgeid eesmärke, arvustavad teda ning iga kordaminekuga seotud elamuse puhul annavad talle mõista, et ta oleks olnud võimeline ka enamaks.
Kui aga pinge hoopis puudub ning ideaalmina ja tõeline minakuvand langevad ühte, siis on tegemist nartsissistliku iseloomuhälbega. Inimene kujutleb, et tal on kõik need omadused, mida ta ihaldab.
Ühes uuringus oli vägivaldselt käitunud, nartsissistliku iseloomuhälbega inimestelt küsitud, missugune on nende arvates ideaalne inimene. Alati oli vastus olnud järgmine: "Rahulik ja huumorimeelne inimene, kes oma kaaslasi alt ei vea." Kui mõni aeg hiljem samu küsitletuid paluti iseloomustada ennast, vastasid nad: "Olen rahulik ja huumorimeelne, ei vea oma kaaslasi alt." Nii ei teki mina ja ülimina vahel vastuolu ning ülimina ei saa seada eesmärke, sest inimene peab end täiuslikuks. (18)
Haiglane eneseimetleja pole võimeline oma süüd tunnetama. Ühelt poolt näitab see ülimina arenematust, teiselt poolt seda, et iseennast kõikvõimsaks pidades kujutletakse, et võidakse teha mida tahes. Süütunnetuse võime on sedavõrd keskne tundemärk et näiteks õpetajal on kerge eristada lapsi, kes ehmuvad mõtlematust agressiivsusest ja tunnevad hirmu oma teo tagajärgede pärast, nendest tõelise iseloomuhälbega lastest, kes igasugusesse vestluskatsesse suhtuvad rahuliku ükskõiksusega ja kellega õpetaja ei leia vähimatki kontakti. Süütunne näitab, millal on põhjust lapse agressiivsuse pärast muretseda, millal aga on tegemist kontrolli juhusliku nõrgenemisega. Süütunde puudumine vihjab et hälve on suur.