III. Lapse varajane psüühiline areng- psühholoogiline sünd

l. Lähtekoht nullpunkt

Millest see tuleb, et lapse esimesed eluaastad ja esimesed inimsuhted on tema sotsiaalsele arengule, eneseväärikustundele ja inimsuhetele sedavõrd tähtsad? Missugune on see areng, mis selle aja jooksul läbi tehakse, nii et kogu nartsissistlikku iseloomuhälvet võib pidada esimestest eluaastatest pärinevaks? Millele tugineb väide, et lapse kasvamist sotsiaalseks inimeseks saab ennekõike jälgida lapse ja hoidja vastastikuse mõju põhjal?
Ühe vastuse neile küsimustele annab psühhoanalüütik Mahleri teooria, mis käsitleb lapse psühholoogilist arengut inimeseks. Ilmelt ei ole see vastus lõplik ja praegusel hetkel on see vaevalt
ainuõige, aga nartsissistliku inimese käitumine toetab seda teooriat.
Mahleri teooria peamõte peitub selles, et sündides on laps psüühiliselt eikeegi. See ei tähenda, et ta oleks psüühiliselt tühi. Tal on suur hulk valmidusi, suur hulk ajusse kodeeritud teadmisi, aga tal pole sündides valmismina, seda isiksuse osa, mis juhib inimese toiminguid ning kannab ta tegude ja otsustuste eest vastutust. Lapse psühholoogilist mina kujundavad tema ja hoidja vahelised vastastikuse mõjutamise suhted, mis teevad temast erilise, kordumatu isiksuse. Seda psüühilist kujunemist nimetatakse psühholoogiliseks sünniks ning see kestab kolm, osaliselt aga kuus esimest eluaastat.
Mahleri järgi hõlmab "sünd" normaalse enesessesulgumise, sümbiootilise ehk üksolemise järgu ning eraldumise ja individualiseerumise ehk isikupärastumise järgu. (l)
Vanusejärku sünnist kahekuuseks saamiseni nimetatakse lapse normaalse autismi ehk enesessesulgumuse järguks. Laps on siis hoidjaga suheldes ükskõikne ja endassetõmbunu. Ta küll jälgib oma hoidjat uudishimulikult ja püsivalt, aga ei näita veel oma kiindumust temasse. See ei tähenda, et laps elab omaenda suletud maailmas, vastupidi, ta jälgib enese ümbruses toimuvat algusest peale elavalt. Ta kuuleb, näeb ja tunneb ning on võimeline sooritama varem arvatust palju keerukamaid toiminguid, kuid ta ei saa aru, mida kuuldu või nähtu tähendab. See tuleb alles õppides.
Mõned uurijad ei erista üldse autismijärku, arvates, et kiindumine hoidjasse algab kohe, sündimisest peale. Autism ei tähenda aga seda, et hoidja kiindumus lapsesse oleks sel perioodil vähemtähtis - lapse ja hoidja vastastikune mõju suunab lapse arengut alates esimestest kokkupuudetest.

2. Üksolemise ehk sümbiootiline järk

2.1. Põhiturvalisuse tekkimine ja eneseusalduse juured

Lapse järgmist kasvujärku, mis kestab alates teisest kuni viienda elukuuni, osalt kauemgi, nimetatakse sümbiootiliseks järguks. Sel ajal ilmutab imik kiindumust hoidjasse, aga ühtlasi tundub talle, et on hoidjaga üks. See üksolemise tunne on lapse minatunde puudumise tagajärg. Vastsündinute jälgimisel tehtud tähelepanekud osutavad, et nad pole võimelised tegema vahet enda ja välismaailma, isegi mitte oma keha ja välismaailma vahel. Nad imestavad, kui nende käsi satub nägemisvälja, siis kaob ja tuleb jälle tagasi, taipamata, et nad ise liigutavad seda. Nad leiavad oma varbad ja imetlevad neid.
Sümbiootilises järgus kujuneb lapse esmane kiindumus teise inimesesse. Naeratusega näitab ta, et tunneb ära oma hoidja; isegi näljane laps on võimeline mõneks ajaks rahunema, kui hoidja ta sülle võtab. See esimene kiindumuseside on lapse ühiskonnaliikmeks kasvamise ja hilisemate inimsuhete lähtekoht.
Hoidjaga üksolemisest jääb lapsele meelde peale tema enda ka hoidja ning kogu hooldus, mis temale on osaks saanud. Ta kogeb seda kõike ühe tervikuna. See, kuidas lapse eest hoolt kantakse, loob selles eas lapse psüühilise arengu aluse.
Näljast, kõhuvalust ning muudest füsioloogilistest hädadest johtuv halb enesetunne on osa lapsest endast. See, kuidas lapse vajadustesse suhtutakse, kuidas tema eest hoolt kantakse, mõjutab omakorda tema eneseväärikustunde kujunemist. Kui lapse eest hoolitsetakse hästi, siis võib ta oma tekkivatesse vajadustesse suhtuda rahulikult ega satu niisugusesse olukorda, mille valitsemisega ta toime ei tule. Tähtis on hooldamist õigesti ajastada ja lapse eest hoolitseda siis, kui ta annab märku selle vajalikkusest. See annab lapsele esmase iseenda mõjutamise, iseenda suunamise kogemuse. Laps peab kõike kokku üheks tervikuks, seepärast on ka heaolutunne tema meelest tema enda tekitatud. (2)
Vajaduste rahuldamine ning õigeaegne hooldus äratavad lapses tunde, et ta on tähtis ja et maailma peale võib loota. Selle põhjal hakkab lapsel esimese eluaasta jooksul kujunema põhiturvalisus, mis on hilisema psüühilise arengu jaoks väga tähtis. Laps on kindel, et tema eest kantakse hoolt. See tunne võimaldab tal algul hoidjasse kiinduda ning hiljem temast sõltumatuks muutuda.
Pettumused põhjustavad lapsel hiljem psüühilisi hälbeid. Vajaduste rahuldamise liiga pikk ooteaeg on tähelepanekute kohaselt põhjustanud juba pooleaastaselgi lapsel agressiivset käitumist. (3) Samal põhjusel ei teki lapsel ka põhiturvalisust ega usku hoidjasse ning see omakorda raskendab hiljem iseseisvumist.
Teisest küljest põhjustab lapse liiga sage hooldamine, tema ülehooldamine ja võimalike vajaduste rahuldamine siis, kui ta pole neist veel märku andnud, passiivse, pikaajalise sõltumise hoidjast.
Abitus teeb imiku keskkonnast täiesti sõltuvaks, seepärast oleneb eneseväärikustunde kujunemine sellest, kuidas hoidja lapsesse suhtub, kuidas ta tema vajaduste eest hoolt kannab. Esimesel eluaastal ei maksa lapse hellitamisega kitsi olla, kuid samas ei ole põhjust ülearu karta ka lapse paratamatuid pettumusi.
Täiesti eksitavad on seevastu need nõuanded, mis soovitavad lasta imikut vahel karjuda, eriti kui teda on alles äsja söödetud ja kuivaks mähitud, et ta ei harjuks ülearuse tähelepanuga. Laps ei nuta oma rõõmuks, tal on alati mingi põhjus. Üksindus ja igatsus teise inimese järele võivad olla väga tugevad tundmused. Nutt, millele hoidja ei reageeri, süvendab imiku ebakindlust, vähendab põhiturvalisuse ja eneseväärikuse arengu võimalusi. See põhjustab ka agressiivset käitumist, millel on kalduvus tugevneda, kui laps peab hooldamist järjest sagedamini ootama.

2.2. Kujutlus oma kehast

Hoidjaga ühtekuuluvus, sümbioos, hakkab lapse mõtetest vähehaaval kaduma. Esmajoones leiab see aset siis, kui ta hakkab märkama, et tema keha on ümbritsevast eraldi. Niisuguse tähelepanekuga hakkab tekkima ettekujutus oma kehast. Esmalt leiab laps oma sõrmed ja varbad ning vaatab neid, tajumata, et need on osa temast endast, ja tunnetab end liigutades, et ta keha surub vastu aluspinda. Ajapikku tekib lapsel oma kehast, selle piiridest ja oma välimusest kujutlus.
Kujutlus oma kehast paneb lapse minale elamusliku aluse. Omaenda füüsilist eraldiolekut tunnetamata ei ole võimalik psüühiliselt iseseisvuda. Sümbiootilise järgu pettumused võivad häirida oma kehast kujutluse tekkimist. Kõrgemal kujul avaldub see hiljem rõhutatud huvina oma keha vastu ja ülemäärase murena oma tervise ning võimaliku haiguse tunnuste pärast.
Raskemal kujul avaldub see häire nii, et kujutlus oma välimusest puudub hoopis. Inimene võib peljata, et ta nägu muutub äkki teistsuguseks, ta ei söanda pilku peeglisse heita, sest kardab, et ei tunne enam ennast ära. Vaimse häirega tüdruk, kes nägi bussis oma kõrvalistujal imeliku kujuga nina, tundis, kuidas tema nina muutub samasuguseks, ning teda valdas lõpmatu kergendustunne, kui ta kodus peeglist nägi, et nii ei olnud siiski juhtunud.
Nartsissistlik iseloomuhälve on ka oma keha kujutlemine liigendamatuna, ühelt poolt võõrastatakse oma keha füsioloogilisi reaktsioone, mis avaldub ülitundlikkusena valu suhtes või valutundetusena, teiselt poolt jumaldatakse oma keha, näiteks pühendutakse viimseni kulturismile.
Täiesti väär kujutlus oma kehast võib nartsissistliku iseloomuhälbega inimesel tekitada soovi endale viga ja valu teha, ennast haavata. Üks nartsissistliku iseloomuhälbega küsitletu rääkis:
"Kui näen, et mul veri jookseb, siis tunnen, et olen elus." (4) Mõnikord on niisugust enese vigastamist ekslikult peetud enesetapukatseks, tegelikult oli põhieesmärgiks soov veenduda enese olemasolus.

2.3. Kujutlus oma kõikvõimsusest

Sümbiootilise järgu lõpuks oskab laps oma keha ette kujutada ning emaga üksolemise tunne kaob. See leiab aset umbes viiendal elukuul. Mingisugune sümbioos jätkub siiski veel teise eluaasta lõpuni mõtlemis- ja tunnetustasandi kokkukuuluvuse kogemisena. Laps kujutleb, et kuivõrd tema ja hoidja on üks, siis saab ta hoidjat mõjutada ja teda juhtida.
Sellise kujutluse tekkimisele aitab kaasa seegi, et vanemad üksnes ei hoolitse lapse eest, vaia ka tegutsevad tema eest ning täidavad ta soove. Kui laps püüab lelu kätte saada, siis vanemad annavad talle selle. Kui laps upitab aknast välja vaatama, siis vanemad tõstavad ta üles. Vanemate tähelepanelikkus ning lapse võimetus mõista põhjuse-tagajärje seoseid tekitab lapsel väärkujutluse, et tema soovi tegid teoks tema enda mõtted. Kui ema lapse hüüde peale kohale ruttab, siis tekib lapsel kujutlus, et tema oma hüüdmisega valitseb maailma. Seda nimetatakse lapseea kõikvõimsuseks (lapseea omnipotentsiks). Laps tunneb, et tema on kõige suurem, kõige ilusam, kõige võimsam. Teda ei takista miski.
Arengujärku, millal laps ei märka oma võimete piiratust, vaid tunneb end kõikvõimsana, nimetatakse ka esmase nartsissismi järguks.
Lapse eneseväärikustunde arenguks on varajast kõikvõimsuse tunnet vaja. See pakub kaitset keeruka välismaailma eest, mida laps pole veel võimeline analüüsima ning mille seadustest ta aru ei saa. Kui laps seda täiesti normaalset arengujärku edukalt läbi ei tee, siis säilib inimesel täiskasvanunagi väärkujutlus, et ta on kõikvõimas ning et tal on õigus teha mida tahes.

2.4. Sümbioosi püsimine hälbena

Ema on lapsele üks osa tema minast seni, kuni ta last hooldab, sest ta teeb lapse eest seda, mida too peab pärastpoole ise tegema hakkama. Alles hiljem muutub ema omaette armastuseobjektiks. See mina ulatumine endast väljapoole on põhjus, miks täiskasvanu talitab (sümbiootilise arengujärgu hälbe tagajärjel) teiste inimeste tahte kohaselt. Teised inimesed on niisuguse hälbe all kannatajaile osa temast endast. Ta on nendest täiel määral sõltuv, nood otsustavad tema eest asju, mida ta peaks ise otsustama. See seletab, miks mõni inimene pimesi sõna kuulab ja ülemust järgib. Äärmustesse kalduvad ideoloogiad leiavad niisuguste inimeste hulgast poolehoidjaid, kes samastuvad ülemusega ning kelle enda puuduv mina leiab sellest ideoloogiast igatsetud normid, piirid ja sisu.
Sümbiootilise arengujärgu hälvete hilisemaks tagajärjeks on võimetus enda ja teiste tundmusi lahus hoida. Ei ole veel põhjust muret tunda, kui laps pärast mõningast jonnimist ütleb oma vanematele: "Ärge olge kogu aeg nii kurjad!" Aga kui abielumees lõpetab naise sõimamise tavaliselt sõnadega "Ära ole kogu aeg nii vihane!", siis pole ta ilmselt võimeline eristama enda ja teise inimese meeleolu.
Sümbiootilises arengujärgus seostab laps endaga üksnes positiivset. Pahad asjad jäävad minast väljapoole. Täiskasvanud inimesel on sümbiootilise häire tagajärjel kalduvus enda ebaõnnestumise pärast alati süüdistada olusid ja teisi inimesi. Viimaks hakkavad lähikondlased end selleski süüdlastena tundma, kui vihmane ilm haiglase eneseimetleja plaanid segi paiskab.
Selline teiste inimeste süüdistamine võimaldab kõikvõimsuse põhimõtte kohaselt pidada häid omadusi endale kuuluvaks ning jätta halvad asjad, pettumused ja ebaõnnestumised endast väljapoole.

2.5. Sümbioosist vabanemine

Lapse kõikvõimsustunne hakkab ühelt poolt vähehaaval kaduma sedamööda, kuidas ta tähele paneb, et ta pole emaga üks ning et ta ei saa oma mõtetega tema üle valitseda. Teiselt poolt hakkavad seda kõrvale tõrjuma piirangud, mida vanemad lapsele seavad. Vanemad hakkavad lapse toiminguid kontrollima ja juhtima ning too kogeb, et kõike ei olegi enam võimalik teha. Seatavad piirangud haavavad alati lapse kõikvõimsustunnet, seepärast tuleb neid esitada samm-sammult.
Kui piirangute seadmises pole järjekindlust ja laps saab jonniga alati oma tahtmise, siis säilib tal väärkujutlus oma kõikvõimsusest ja oskusest maailma valitseda. Tema arvates on tal ikkagi võim oma vanemate üle. See liiga kaua püsiv ekslik kõikvõimsustunne takistab realistliku ja terve eneseväärikustunde kujunemist.

2.6. Sümbiootiline järk ja nartsissistlik hälve

Mida raskemakujulise psüühilise hälbega on tegemist, seda varasemasse arengujärku ulatuvad selle juured. Nartsissistliku isiksusehälbe kliinilised tundemärgid osutavad, et hälve on tekkinud suhteliselt vara, psühhopaatia võib-olla juba sümbiootilises järgus.
Psühhopaatia puhul on inimesel jäänud valitsema ebarealistlik kõikvõimsustunne. Lapsel ei ole kujunenud eraldiolekutunnet, ta esimene kiindumussuhe on lõplikult katkenud selles eas, kui ta oleks pidanud hakkama mõistma, et ta pole võimeline oma vanemaid valitsema, ning kui ta oleks pidanud välismaailma seatud piirid omaks võtma. Seda laadi kõikvõimsustunnet peegeldab arvatavasti inimese kujutelm, et tema on maailma naba.
Selle eksiarvamuse säilitamisest tuleneb teisi nartsissistlikule inimesele omaseid iseloomujooni. Ta hakkab järjest kasutama erisuguseid kaitsevahendeid, eitama ja ümber lükkama tõsiasju ja elulisi tähelepanekuid, mis ei sobi kokku tema suurusehullustuse minakuvandiga. Ta loob oma ebarealistliku maailma, kus hoiab alal väärkujutlust endast ja oma võimetest ning kaitseb end nende varal välismaailma eest. Hea kuulub tema minakuvandisse, halb on väljaspool seda.
Nartsissistliku hälbe all kannatav talitsematu inimene süüdistab alati teisi. "Ma ei teeks paha kärbselegi, aga selles vägivallamaailmas tuleb ennast kaitsta," seletas keegi kuritegude pärast süüdimõistetu. (5) Vajadus oma mina kaitsta põhjustab sotsiaalsete tähelepanekute ja eetiliste hinnangute moondumise. Inimene ei ole võimeline pidama vääraks ühtki oma tegu, mis aitab kujundada tema arusaama omaenda kõikvõimsusest.
Kui soovitakse aru saada psühhopaadi võimetusest hoida täisväärtuslikke inimsuhteid, siis tuginetakse Bowlby uurimustele. Neis vaadeldakse lapsi, kelle suhted emaga katkestati liiga vara. (6) Algul reageeris laps ägedalt, protestis ja tahtis ema tagasi saada. Seejärel valdas teda lootusetus, mis vähehaaval muutus emast sõltumatuseks. Laps vabastas end temast ja kõigist temaga seotud tundesidemetest täielikult. Pärast seda hakkas. lapse meeleolu olenema tema enda kehalistest aistingutest ega olnud enam sõltuvuses muudest inimestest. Seevastu olid lapse enesekeskesele rahuldamisele suunduvad toimingud endiselt seotud muude inimestega. Laps vabastas end kiindumuse objektiga siduvaist tunnetest, et selle asemel tegelda oma mahajäetusetundega, aga ta säilitas sidemete teise poole - võimaluse kasutada teisi inimesi enda heaks, oma psüühilise tasakaalu reguleerimiseks.
Psühhopaat, kes pole võimeline saama tundmustega seoses olevat rahuldust kuhugi kuulumisest, korvab seesmise tühjuse väliste stiimulitega ja tunneb mõnu nende tekitatud pingest. Esimesed inimsuhted on valmistanud lapsele pettumuse, mille ta valab välja kõikides oma hilisemates inimsuhetes. (7)

3. Separatsioon ehk eraldumine ja individualiseerumise ehk isikupärastumise algus

3.1. Eraldumisjärk

Sümbiootiline järk lõpeb siis, kui laps hakkab aru saama, et ta pole emaga üks, kui ta tajub esmalt oma füüsilist ning seejärel psüühilist eraldiolekut. Füüsilise eraldioleku kogemine on psüühilise eraldioleku kujunemise eeldus. Seda psüühilise arengu hetke, millal laps tajub enda eraldiolekut, nimetatakse separatsiooniks ehk eraldumiseks, ja seda järku, millal kujuneb tema arusaam iseendast, nimetatakse individualiseerumiseks ehk isikupärastumiseks. (8) Eraldumis- ja individualiseerumisjärk kestab viiendast elukuust kolmeaastaseks saamiseni ning selle arengu tulemusena kujuneb lapse identiteedi alus.
Umbes viiendal elukuul, kui on tekkinud kujutlus oma kehast, algab eraldumise esimene aste, nn. lahknemisjärk. See haarab esmajoones 8.-9. elukuul ilmsiks tuleva võõristamise. Võõristamist on tõlgendatud lapse eelaimusena, et tema kindel suhe emaga ei kesta igavesti. Võõras äratab lapses mõtte, et ema võib ta maha jätta. Väidetakse, et selles eas on emast lahkumine lapsele psüühiliselt kõige raskem.
15 kuu kuni kahe aasta vanune laps taipab lõplikult, et ta on omaette olevus, ning see teadmine tekitab temas ahistuse ning tihtipeale ka tugeva mahajäetusetunde. Laps kiindub taas emasse; need, kes jõudsid juba lasteaiaga harjuda, hakkavad ühtäkki ema taga nutma ega taha teda oma vaateväljast ära lasta.

3.2. Varajane eneseväärikustunde kujunemise järk

Esimese eluaasta lõpul ja teise algul on lapse arengus hoogne toimingute harjutamise aeg. Laps õpib kõndima ning oma motoorikat valitsema. Selles eas vajab ta lakkamatult imetlemist, ta peab saama tunda, et ta on maailma kõige osavam, armsam ja parem laps. Ta peab saama võimalikult palju kordaminekuelamusi ja võimalikult vähe arvustust. Selle alusel kujuneb tema eneseväärikus ja võime endast lugu pidada, hoolimata oma vigadest
Haiglase eneseimetleja taotlus mõju avaldada on jäänud väikelapse kombest pärast iga sammu ringi vaadata ja kiitust oodata.

3.3. Psüühiline eneseregulatsioon teise inimese abil

Eraldumisjärgus on laps võimeline lühikest aega oma ema ette kujutama ja aru saama, et kuigi ema ei ole näha, pole ta kusagile kadunud. See annab lapsele turvatunde. Siiski ei suuda ta ema kuigi kaua kujutleda. Ta peab aeg-ajalt saama ema olemasolu kohta kinnitust, ta peab ema nägema, olema veidi aega ta lähedal, ning on siis taas valmis minema oma uurimisretkele. Seda emalt jõu otsimist on nimetatud "turvalisuse ammutamiseks". (9) Turvalisuse ammutamine näitab, kuidas teist inimest võidakse kasutada psüühilise eneseregulatsiooni vahendina. Laps saab ema varal tagasi oma psüühilise tasakaalu ja turvatunde.
Nartsissistliku iseloomuhälbega inimesele on teine inimene kogu aeg eneseregulatsiooni vahend, imetluse ja tähelepanu jagaja, vähese eneseväärikuse toetaja, halva enesetunde kõrvaldaja. Agressiivse teo eesmärk on vabaneda ahistusest ja saavutada psüühiline tasakaal. Sellel, keda kahjustatakse, ei ole siin suurt tähendust, teine inimene on üksnes tasakaalu saavutamise vahend.
Mõned vägivaldselt käitunud isikud on tärkavat agressiivsust kirjeldanud nõnda: "Kui oled pinge all ja tunned end halvasti" siis pead midagi tegema. On tunne, et teed valesti, teed endale koguni kahju, kui pinge maandamiseks midagi ette ei võta." (10)
Vähestest psüühilistest valikuvõimalustest johtuvalt tähendab too "midagi tegema" teise inimese vägivaldset kahjustamist.

3.4. Varajane spontaanse eneseregulatsiooni järk

Laps jõuab omaette oleku tunnetamiseni samm-sammult. Nn. lähenemisjärguga kaasneb ema taganõudmine, mida kirjeldati eespool. Lähenemisjärgus tuleb lapsel eraldiolekuga leppida. See järk on pidev tasakaalu otsimine tärkava eneseväärikuse ja selle probleemide keskel. Selle arengujärgu hälbed põhjustavad püsivaid eneseväärikusprobleeme.
Eneseväärikusprobleemid seostuvad selles järgus algava spontaanse eneseregulatsiooniga. Varem kasutas laps teiste inimeste abi, nüüd hakkab ta ise oma käitumist kontrollima. Ta hakkab nuttu tagasi hoidma, kui see tema meelest ei ole "sotsiaalselt soovitatav", ta püüab oma pettumust varjata ja solvumisest mitte välja teha. Ta hakkab vähehaaval tuge otsima mitmesugustest psüühilistest kaitsemehhanismidest. Näiteks eitab ta täiesti neid seiku, mis võiksid teda ahistada. Käitumise reguleerimine hakkab välise kontrolli käest minema seesmise kätte. Laps haavub selles eas kõrgesti ning ta eneseväärikus saab kannatada, kui ta peab liiga sageli kokku puutuma nähtustega, mis käivad talle üle jõu ja valmistavad pettumusi, ning kui ta peab liiga sageli ebaõnnestumist kogema.

3.5. Hoidjast kujutluse tekkimine

Lapse psüühiline iseseisvumine on lõpule jõudnud, kui ta on võimeline hoidjat ja ennast eri olenditeks pidama ning ema äraoleku ajal teda ette kujutama, mõistes, et kujutlus ja ema on eri asjad. Pärast psüühilise eraldioleku tajumist laps enam ei kujutle, et ta on kõiges võimeline ema käsutama. Selle arengujärgu hälbest saab alguse haiglase eneseimetleja arvamus, et tal on õigus teiste inimeste üle valitseda ja neid mõjutada.
Laps, kes on hakanud aru saama, et kujutlus emast ja ema on eri asjad, ei tujutse lasteaias, sest kujutluse vastu on mõttetu protestida. Ta hoiab oma paha tuju ema jaoks, kes mõne aja pärast tagasi tuleb. Siis valab ta välja kogu oma pettumuse, et teda oli üksinda jäetud. Ema, kes seda pahameelepuhangut ilma ärritumata talub, annab lapsele turvatunde ning soodustab tema psüühilise eneseregulatsiooni arengut.
Emast kujutluse tekkimine oleneb eelnenud arengujärkudest, ennekõike sümbiootilise järgu vastastikuse mõju püsimisest. Lapsel peab olema teda hoidvast emast piisavalt kauaaegseid kogemusi, enne kui ta saab temast luua püsiva kujutluse. Laps asendab eemalviibiva ema kujutlusega temast ja talub lahusolekut rahulikult. Ema ja lapse suhe ei katke lahusoleku ajal, kui ema elab edasi kujutluses. Lapsel ei ole ajataju, seepärast ei ole ta võimeline end lohutama mõttega, et lahusolek on ajutine. Kujutluse abil tõrjub laps lahkuminekuga liituva pettumuse ja hüljatustunde.
Kui laps läheb lasteaeda ja seega emast lahku juba enne, kui ta on emakujutlust võimeline säilitama terve päeva, siis kujuneb tal kasvatajaga hoopis teistsugune suhe. Laps kiindub temasse väga tugevasti ja peab teda emaga võrdseks turvalisuse allikaks. Seda eeldusel, et kasvataja on alaline ja emaga või esmase hoidjaga tekkinud sümbiootiline vahekord on olnud piisavalt kindel. Kui need tingimused on täidetud ja kui 8-9 kuu vanuselt on lahkuminekuhirmu järk turvaliselt läbi tehtud, ei mõju lasteaeda minek lapsele halvasti, ehkki näibki talle psüühilisi raskusi valmistavat. Laps, kes on ema või esimese hoidja hoolitsuse all eraldumisjärgu lõpuni, teise eluaasta teise pooleni, on hiljem psüühiliselt mitmes mõttes paremini kaitstud.

3.6. Kujutlused ja psüühiline eneseregulatsioon

Kujutlus emast või esimesest hoidjast ei ole lapsele tähtis ainuüksi esimesi lahkuminekuid kogedes, vaid sellest algab sündmusteahel, mille kõrvalekalded on nartsissistliku iseloomuhälbega olemuslikult seotud.
Kujutluste kasutamise võime on täiskasvanu vaimse tervise seisukohalt tähtis psüühilise eneseregulatsiooni vahend. Kujutluste varal valab inimene välja oma pettumuse, ahistuse ja viha, mõtleb olukordadele teistsuguseid lahendusi. Kujutluste abil maandab ta iga päev ka hulga agressiivsust. Talle pakub rahuldust juba ainuüksi mõte sellest, kuidas ta järgmisel päeval tööl suu puhtaks räägib, ja sellest, mis nägu teised pärast seda on, mida nad talle vastavad ja mis tema selle peale ütleb. Tal on reaalsusetaju ja ta teab, et tegelikult ei talita ta iialgi nõnda, nagu kujutleb, kuid mõte sellest pakub talle mõnu.
Mõnikord on väidetud, et psüühiliselt tasakaalukal, ühiskonnasõbralikul inimesel on mõttes rohkem vägivalda kui kurjategijal kes ei oska agressiivsust kujutlusvõime abil maandada (sellest tuleb juttu edaspidi). Tähtis pole see, kas inimese kujutluses on agressiivsust või mitte, oluline on tema käitumine, see, kuidas ta oma agressiivsust suunab ja maandab ning kuidas ta ennast kontrollib.
Psüühiliseks enesekontrolliks võimelise inimese kujutlused vägivallategudest mööduvad kiiresti; mõnikord pole ta neist õieti teadlikki, sest kujutlused ja mõtted äratavad süütunde ilma tegu sooritamatagi. Agressiivsust tekitavad ka lähedaste inimestega suhtlemisel kogetud pettumused. Ei ole kuigi tavatu, et mõttes soovitakse abikaasale äkksurma, aga niisugune mõte ei paku petetule kauaks lohutust, sest ärkav süütunne lämmatab selle otsekohe.
Mõnikord tõmbub inimene pettumusi kõrvale tõrjudes jäägitult oma kujutluste maailma, tõeluse eest põgenedes kujutleb ta end teise inimesena, kes elab hoopis teistsugust elu, selle asemel et püüda teha midagi oma olukorra parandamiseks. See on juba hälve, ürgne psüühiline kaitsemehhanism. Psüühiline eneseregulatsioon kujutluste varal ei ole ebarealistlik unelmlemine, vaid normaalne mina tasakaalustamise viis.

3.7. Kujutlused ja empaatia ehk teise inimese olukorda sisseelamine

Peale seesmise eneseregulatsiooni on kujutluste olemasolu vajalik ka inimeste vastastikuseks mõjuks. Kujutluste varal on võimalik aru saada, mida teine inimene oma sõnadega öelda tahab, kuidas ta end selles olukorras tunneb, ning peale sõnade mõista ka teise inimese tundeseisundit. Mõnikord on kasulik taibata, et kui abikaasa ütleb: "Tee, nagu tahad!" või "Mine aga!", siis tegelikult mõtleb ta: "Kui sa nüüd teed nii, nagu ise tahad ega hooli minu soovidest, siis ei vastuta ma tagajärgede eest."
Kujutluste loomise võime on ühiskondlikus suhtlemises vajamineva empaatia ehk kaasaelamisvõime tekkimiseks vältimatu. Empaatia eeldab, et inimene on võimeline kujutlema seda, mis teises toimub. Siis oskab ta ennast seada teise inimese olukorda ja suudab asju näha teise silmadega.
Empaatia kujuneb juba varajases suhtlemises. Lapse ja hoidja tiheda ja lähedase suhte puhul on näha, kuidas välised reageeringud ja käitumine kajastavad meeleolu. Kui see võime varajases eas vastastikuste mõjutuste tagajärjel ei ole tekkinud, võib inimene küll tahta teistega arvestada, kuid ta ei oska. Kui põhieeldusi ei ole, on seda puudust raske parandada ja empaatiat näiteks harjutades lisada.
Empaatia on üks näiteid selle kohta, et sotsiaalne suhtlemine saab alguse varajastest inimsuhetest. Inimeste vastastikune mõjutamine põhineb kujutlustel teise tunnetest ja mõtetest. Seepärast on kõigile varajastest inimsuhtehäiretest tulenevatele psüühikahälvetele iseloomulik, et nende all kannatavad inimesed on võimetud looma püsivaid tundesidemeid.
Kujutluste kasutamine ei piirdu ainuüksi tundeelamustega, vaid ulatub ka vaimsetesse ja intellektuaalsetesse toimingutesse. Kujutlusel põhineb võime end tegelikust olukorrast lahti rebida ja mõistete varal abstraktselt mõtelda. Viimasel ajal on äratanud huvi küsimus, kui palju mõjutavad lapse vaimset arengut tema head suhted hoidjaga. Vähemalt seda on tõdetud, et küllaldase hoolduseta lapsed jäävad ka vaimses arengus teistest kiiresti maha.
Kui lapsele antakse kujutluste loomiseks ainet näiteks muinasjutte lugedes, tuleb kujutlusi juurde ja need muutuvad mitmekesisemaks ning järjest kasutatavamaks. Teisest küljest nõuab ka täiskasvanuna kirjanduse lugemine kujutlusvõimet, et selle varal tegelaste ellu sisse elada ja olla võimeline loetut nautima. Nähtus, mida on nimetatud uueks kirjaoskamatuseks, tähendab mitte ainult lugemisharjumuse puudumist, vaid oskamatust kujutlusi kasutada. Piiratud kujutlusvõimega inimene ei tunne huvi ajaloost, teistest kultuuridest ja eluviisidest jutustavate raamatute vastu, sest need tunduvad talle igavate ja väsitavatena. Need on tema tegelikkusest liiga kauged, tema kujutlusvõime ei suuda niisugust lõhet ületada.
Puuduvat kujutlusvõimet hakkavad asendama koomiksid ning lihtsakoelised telesaated, sest nende sündmustikku saab omaks võtta otseselt nägemisaistingute varal, ilma et vältimatult oleks vaja luua oma kujutluspilte. Silmadega vastuvõetud ärritajat analüüsitakse teisiti kui lugedes saadut. Lugedes saab inimene enam filtreerida, ise edasimineku kiirust määrata, võtta vastu seda, mida soovib, sündmusi omamoodi tõlgendada, kasutada oma kaitsemehhanisme.
Nägemisel saadud ainestik mõjub otsesemalt, sest vaataja ei saa seda samal määral analüüsida. Seega on nägemisaistingutel õppimisel suurem tähtsus (ka negatiivses mõttes) kui lugemisel tekkinud kujutlustel, mille kujunemist saab inimene ise reguleerida.

3.8. Kujutluste puudumine kui psüühiline hälve

Inimese varajaseks kujutluste malliks on esimene kujutlus emast Kui laps on esimesse hoidjasse kiindunud, aga läheb temast lahku enne püsiva kujutluse tekkimist, võib kujutlusvõime jääda puudulikuks, äärmisel juhul seda väidetavasti üldse ei tekigi. Niisuguse inimese sisemuses valitseb tühjus. Võimetuna ise endale tegevuskava looma ja ennast lõbustama, sõltub ta täiesti välistest stiimulitest. Tema toimekus on pigem rahutus kui tõeline tegutsemisiha. Ta peab kogu aeg saama uusi tõukeid, väliseid stiimuleid. Omaette olemine või tegevusetus tekitab temas masendustunde.
"Ma ei või hetkegi paigal istuda, ma pean kogu aeg midagi tegema," võib kujutlusvaest inimest sagedasti ütlemas kuulda. Tegevusetust tuleb vältida ja vaikust millegagi täita, kui mitte muuga, siis vähemalt muusika ja häältega.
Raskemate nartsissistlike hälvete, näiteks psühhopaatia puhul, võib kujutlusvõime täiesti puududa. Nagu eespool öeldud, avaldub see hälve ühest küljest võimetusena end teise inimese olukorda seada ning teiselt poolt võimetusena pettumust ja agressiivsust kujutelmades maandada. Masendust ja pettumust ei kogeta tundmustena, vaid need valatakse välja toimingutes. Väljapoole suundudes kahjustab seesugune toiming teist inimest või lähiümbrust, mõnikord ka iseennast. Kujutlusvõimeta inimene pole võimeline välisärritajate tekitatud tundmusi analüüsima. Vägivallategu näitav film on siis otsene tegutsemismall, ainest ei analüüsita oma psüühiliste protsesside varal. Lähemalt tuleb sellest juttu vägivalda esitavaid telesaateid käsitlevas peatükis.
Kujutluste puudumine võib olla ka osaline. Siis ei ole tagajärjeks hoolimatus teise inimese vastu, vaid võimetus oma tundmusi tõlgendada, neid kirjeldada ja avaldada. See loob enesekesksuse ja emotsionaalse külmuse mulje. Sellisel inimesel on raske ka teise inimese tundeavaldusi vastu võtta ja neid mõista. Võimetus tundmusi ehtsalt väljendada võib põhjustada psühhosomaatilisi hälbeid. Kui inimene ei oska oma halvast enesetundest rääkida ega seda isegi mitte tunnetada, siis tekitab ta ise endale peavalu.
Oleks hea, kui kujutlused tekiksid seestpoolt, lapse ja hoidja loomuliku vastastikuse mõju tagajärjel ega sõltuks harjutamisest või välistest ajenditest.