II. Nartsissistlik iseloomuhälve

l. Nartsissistliku hälbe tunnused

Kõik nartsissistliku iseloomuhälbe all kannatatavad inimesed on isiksustena suurel määral samalaadsed, hälbe tunnuste hulk ja selgepiirilisus aga olenevad hälbe suurusest.

1.1. Nõrk eneseväärikustunne ja minakeskesus

Nartsissistlik iseloomuhälve on eneseväärikustunde ja inimsuhete hälve, seepärast seostuvad kõik haiglase eneseimetluse probleemid suuremal või vähemal määral väärastunud minakäsitusega ja väärastunud inimsuhetega, ebarealistliku arusaamaga omaenda kõikvõimsusest ning võimetusega teisi hinnata ning austada. Nartsissistlikud inimesed on ülimalt minakesksed ega suuda teisi arvestada. Nad peavad ennast keskpunktiks ja tahaksid, et kogu maailm selle ümber pöörleks. Neil on alati õigus ja nad võivad teha, mida tahavad, ka seadusi omamoodi tõlgendada. Kui nad teistega seepärast vastuollu satuvad, siis arvavad nad, et teised on nende peale kadedad, tahavad neile kaikaid kodarasse loopida, sõlmivad nende seljataga intriige.
Minakesksus avaldub enesearmastusena ning jätab tugeva, eneseväärikustunde mulje, tegelikult puudub eneseväärikustunne aga hoopis ning kogu enesekindluse demonstratsioon peab seda varjama.
Nõrga eneseväärikustunde tõttu haavub haiglane eneseimetleja kõrgesti, solvub tühja-tähja peale ega talu vähimatki kriitikat või aasimist. Ta teeb suure numbri tühiseimastki negatiivsest hinnangust või vihjest, et mõni ei kiida ta käitumist heaks. Vanemad õigustavad tihtipeale oma lapse talitsematut käitumist sellega, et last olevat ärritatud. Nad kiidavad oma lapse käitumise heaks, mõistmata, et võimetus taluda vähimatki "ärritamist" osutab lapse hälbele.
Haiglane eneseimetleja võib jätta tundliku inimese mulje, ent tegelikult piirdub tundlikkus vaid tema endaga. Ta oskab nutta üksnes nartsissistliku solvumise pärast, sellepärast, et temaga ei ole piisavalt arvestatud, ta on pidanud pettuma, pole oma eesmärke saavutanud või et teda on solvutud. Ta ei ole võimeline teisele inimesele kaasa tundma ega teda mõistma. Kui teda on solvatud, peab ta karistusena täiesti õigustatuks isegi raskeid kehavigastusi ja solvanguid. Konfliktolukorda analüüsides on ta võimeline nägema üksnes seda, kuidas teda solvati, mitte seda, mida ta ise seejärel tegi, ehkki ta enda käitumine oli mitu korda hullem. Ta peab seda õigustatuks. Nõrga eneseväärikustunde toeks kujundab ta arusaama iseenda kõikvõimsusest ja täiuslikkusest, oma maailma, kus temal on alati õigus ja kus ta võib teha, mida iganes tahab.
Nõrga eneseväärikustundega kaasneb võimetus austada autoriteete ja püüd nende väärtust vähendada, sest iga autoriteet ohustab arusaama tema enda kõikvõimsusest ja vähendab tema eneseväärikust. Seepärast tuleb autoriteedid kummutada.

1.2. Vajadus imetluse ja tähelepanu äratamise järele

Nõrk eneseväärikustunne põhjustab pideva vajaduse tähelepanu järele, soovi olla kogu aeg imetletav. Haiglane eneseimetleja ei ole võimeline teiste hulka sulama, teistega ühesugune olema, vaid ta peab kogu aeg silma torkama.
Vajadus tähelepanu võita võib teda õhutada kõike täiuslikult tegema ning rikkust ja võimu taga ajama, et olla kõikidest parem ja säravam. Ta naudib seda, kuidas teised inimesed teda imetlevad ja kadestavad. Tema pürgimus täiuslikkusele ei ole selline sundvajadus kõike hästi teha nagu näiteks teatud liiki neurootikutel, vaid selle mõte on näidata oma kõikesuutlikkust.
Teiste osutatud tähelepanu suurendab tema eneseväärikust ning on talle sedavõrd hädavajalik, et kui ta ei ole võimeline pälvima positiivset tähelepanu, siis hakkab ajapikku kõlbama negatiivnegi, peaasi, et ta varju ei jääks. Tähelepanu äratamiseks on ta valmis peaaegu kõike tegema: klassi tolaks hakkama, oma õpiedukust ohtu seadma, et aga kaaslaste silmis teatud positsiooni säilitada, tundi segama, ehkki teda seepärast järjekindlalt karistatakse, ning taskuraha eest endale kaaslasi ostma.
Tähelepanu otsima tõukab teda seesmine sundus: väljastpoolt tulev imetlus on talle hädavajalik, sest ta nõrk eneseväärikustunne on sellest sõltuv. Kui lõpeb imetlus, mis tema isiksust koos hoiab, siis ei jää enam midagi järele. Niisugusele õpilasele, kelle psüühika sõltub seda laadi välisest toest, ei avalda mõju ka õpetaja karistus. Koolis tahvlile tehtud karistusmärk või päevikusse kirjutatud märkus on sümboolsed. Nad ei tekita konkreetset ebameeldivust, vaid lihtsalt tähistavad midagi; karistuseks on häbitunne, mida need laitusemärgid inimeses peaksid äratama. See eeldab, et õpilane peab teatavat leppemärki karistuseks ja kogeb seda niisugusena. Haiglased eneseimetlejad ei ole omaks võtnud neid norme, millel põhineb karistuseks märgi tegemine, seepärast on see neile nagu hane selga vesi. Vastupidi, karistusega kaasnev tähelepanu, mida õpetaja ning kaasõpilased neile osutavad, on väärtuslik tasu. Karistus muutub tasuks ning pigem suurendab kui vähendab käitumishälbeid.
Niisugusele õpilasele on karistuseks see, kui tema katsed tähelepanu äratada ei kanna vilja. Kui asi on läinud juba nii kaugele, et laps on harjunud saama üksnes negatiivset tähelepanu, on soovimatut käitumist raske parandada. Tuleb rõhutada, et suurt tähelepanu vajavate laste puhul on hädavajalikud positiivsed kordaminekuelamused. Kui igale lapsele anda võimalus head muljet jätta, siis vähenevad käitumishälbed selle tulemusena iseenesest.

1.3. Vajadus mõju avaldada

Nõrk eneseväärikustunne nõuab ülespuhutud käitumist, ähvardamist ja julguse näitamist, mille tagajärjeks on tavaliselt agressiivne käitumine. Nartsissistlikku inimest õhutab agressiivselt käituma see, kui tema julgus seatakse kahtluse alla. Siis peab ta näitama. Agressiivse või hulljulge teoga ei taha ta ainuüksi teistele oma söakust tõestada, vaid eelkõige ise selles veendumusele jõuda. Teiste imetluse õhutusel paneb ta niiviisi toime palju mõistusevastaseid vägivallategusid, kus ohver on pelk objekt, esimene vastutulija, täiesti süütu inimene. Tähtis on see, et teo imetlejaid oleks piisavalt.

1.4. Vajadus teisi inimesi ära kasutada ja panna neid oma huvides tegutsema

Haiglast eneseimetlejat peavad ümbritsema inimesed, sest ta vajab teiste imetlust. Ta võib kuuluda väga kindlapiirilisse noortekampa, kus valitsevad omad käitumisreeglid. Seepärast võib ta jätta mulje, et ta on seltsiv ja mõnel puhul väga solidaarne teistega. Tema kollektiivsustunne pole siiski tõeline, nagu ei ole seda ka tema inimsuhted. Nartsissistlikud lapsed vajavad enda ümber kampa, sest nõrga eneseväärikustunde pärast on nende olemus kamba olemus ja nende julgus on kamba julgus. Kampa ei hoia koos soe sõprus, vaid pigemini sõltuvustunne ja kättemaksukartus.
Nartsissist vajab teisi inimesi, kes looksid kujutluse, et ta on võrratu, räägiksid talle, kui hea ta on, imetleksid teda ja lipitseksid tema ümber. Nartsissistil ei ole kujunenud püsivat realistlikku arusaama enda olemusest, seepärast kasutab ta inimsuhteid peeglina. Ta loob endast pildi selle põhjal, kuidas lähikondlased tema käitumisele reageerivad. Ta suhtleb teiste inimestega mitte meeldivuse, vaid kasu pärast. On kasulik tunda tähtsaid inimesi, nende abil saab eesõigusi. Ta tunnetab, et tähtsate inimestega läbikäimine tõstab tema enda ühiskondlikku tähtsust.
Nõrk eneseväärikustunne põhjustab vajaduse teisi inimesi enda huvides ära kasutada, neid mõjutada. Nartsissistile pakub rahuldust teadmine, et ta on võimeline teist inimest mõjutama, teda oma soovi kohaselt käituma panema, et ta on koguni võimeline teise inimese elu korraldama ning kedagi oma võimuses hoidma.
Koolis otsustavad niisugused õpilased, kellega koos võib vahetunni ajal olla ja keda tõrjutakse kõrvale, nad lasevad teistel koolikotte kanda, häbistavad ja suruvad alla teisi õpilasi, sunnivad neid tegema mida tahes. Ka sel juhul pole esmaeesmärk teise õpilase solvamine, vaid oma võimu tõestamine. On üsna juhuslik, kes ohvriks satub. Ainus vältimatu eeltingimus on ohvri piisav kaitsetus, sest haiglane eneseimetleja peab eesmärgile jõudmises kindel olema ega tohi kogeda seda häbi, et ohver pärib võidu. Nartsissistil on lähikondlased nii kindlalt peos, et teised lapsed ei näegi tema käitumises midagi imelikku, rääkimata sellest, et nad julgeksid talle vastu hakata.
Üks niisugune õpilane võib määrata kogu klassi vaimu ja teha normaalse koolitöö võimatuks, tihtipeale sel kombel, et õpetajale jäävad mõistatuseks nii viis, kuidas ta muu klassi käitumist juhib, kui ka tema võim teiste õpilaste üle. Kuigi õpetaja aimab, milles on asi, võib õpilane korrarikkumise puhul olla näiliselt kõrvalseisja ning karistusest pääseda.
Täiskasvanuna kasutab niisugune inimene ära kõik elus avanevad võimalused, et teistele mõju avaldada. Ta kasutab võimu, mida ametiseisund talle annab. Töökohas tahab ta ohjad oma käes hoida, nii et temast pole üheski asjas võimalik mööda minna, ta jätab endale võimalikult palju otsustusõigust ja kui võimalik, siis loob enda ümber ajutiste töösuhete võrgu, nii et võimalikult palju inimesi oleks kogu aeg temast sõltuvad. Järgides "jaga ja valitse" põhimõtet, jagab ta eri inimestele erisuguseid eesõigusi ja poolehoidu, nii et vähemalt mõnegi töökaaslase lojaalsus on tagatud; nõnda on ta kindel, et saab teateid kõige kohta, mis tema seljataga juhtub või mida kavandatakse.
Võimalusega teisi inimesi mõjutada maandab nartsissist oma pingeid. Kui see võimalus ära võetakse, siis tekib kokkuvarisemisoht. Tuleb taas rõhutada, et eesmärgiks pole teistele halba teha, vaid vabaneda oma nõrkuse põhjustatud halvast enesetundest.
Peale vaimse alistamise võidakse teise inimese kallal kehalist vägivalda tarvitada. "Kui sa nii ei tee, nagu mina ütlen, siis ei jää sust märga plekkigi järele." Kehaline vägivald tuleb tavaliselt mängu siis, kui nartsissistil ei ole muud võimalust ennast välja elada ega oma võimu näidata, kui ta ei saa teist inimest mõjutada "lubatavate" vahenditega.

1.5. Võimetus hoida tundmustel põhinevaid inimsuhteid

Nartsissist ei ole võimeline looma tundmustel põhinevaid inimsuhteid ning pealegi pole tal nende järele vajadust, selles mõttes piisab talle enesest. Ta inimsuhted kannavad pinnalisuse, ettevaatlikkuse ja umbusu pitserit. Ta võib lähedasteski inimsuhetes ilmutada imestama panevat külmust, hoolimatust ja võimetust kaasa tunda.
Inimsuhted on talle omalaadsed sõltuvus- ja tasumaksmissuhted. Need kestavad täpselt nii kaua, kuni teine jaksab teda imetleda ja kuni see imetlus on värske ja uus. Kui imetlemine lõpeb või minetab mõju, siis kätkevad ka suhted. Kui sõber jätab ta maha või valmistab pettumuse, siis ei tunne nartsissist kaotuse pärast siirast kurbust, vaid võtab seda kui oma eneseväärikustunde solvamist, mis nõuab kättemaksu.
Nõnda on teistel inimestel haiglase eneseimetleja jaoks peamiselt vahendi väärtus, nad on objektid, tema meeleolude reguleerimise vahendid. Seepärast võib teist inimest ilma põhjuseta solvata või koguni tappa, et näidata oma julgust ja saada meelerahu.

1.6. Puudulikult arenenud tundeelu

Nartsissisti võime kogeda ja väljendada erisuguseid, eriti positiivseid tundmusi, on väike. Nende aset täidavad negatiivsed tundepuhangud: viha, kadedus, kättemaks, kahjurõõm. Olukorrast võitjana väljatulek pakub talle rahuldust, kuid teiste pärast on eneseimetleja võimeline rõõmu tundma üksnes siis, kui näiteks perekonnaliikme saavutus tõstab ka tema väärtust. Muul juhul põhjustab teise inimese hea käekäik rohkemat kui kadedust. See otse ohustab tema vaimset tervist, sest seab ohtu nartsissisti kõikvõimsustunde. Tema tegutsemismotiiv on kadedus, tööd ei tee ta töörõõmu pärast, vaid pidevast vajadusest olla parim. Masterson on öelnud: "Nartsissistliku inimese kõikvõimsuse fassaadi taga on lõputu tühjustunne ning suure kadeduse kütkes olev raev." (1)
Halvimal juhul äratab ainuüksi teise inimese rahulolu kadedust, sest väljaspool valitseva rahulolu ja tasakaalukuse kõrval tundub oma seesmine tühjus veelgi rusuvamana. Sellele rahulolule tuleb lõpp teha. See on üks seletus täiesti mõttetule hävitamisele ja teiste inimeste või ühisvara lõhkumisele, millest lõhkuja mingit ainelist kasu ei saa. Ta saab psüühilist kasu: ilmutanud julgust ja hoolimatust ning tekitanud segadust, saab ta halvast enesetundest jagu. Kui temal on paha, siis ei tohi ka kellelgi teisel hea olla.
Nartsissistil puudub empaatia- ehk kaasaelamisvõime. Ta on võimetu end teise inimese olukorda kujutlema ega oska mõista, kuidas too end selles tunneb. Peale inimsuhete häirib empaatia puudumine üldse igasugust sotsiaalset läbikäimist. Kavatsedes nalja teha, võib eneseimetleja teist inimest rängalt solvata, taipamata oma sõnade mõju.
Samuti puudub nartsissistil sotsiaalne tundlikkus - võime teiste vihjeid tähele panna, nende põhjal järeldusi teha ning oma käitumist vastavalt muuta. Ta räägib ka siis edasi, kui olukord on teiste meelest juba väga piinlik. Raskematel juhtudel ei sega teise inimese kannatuste nägemine nartsissisti talitsematult käitumast, vastupidi, ta tunnetab oma jõudu ja see lisab agressiivsust veelgi.
Nartsissist on üksnes vähesel määral võimeline tehtut kahetsema, raskema hälbe korral see võime puudub. Alati on sundinud tegutsema mingi olukord, ennast ei süüdista ta kunagi. Põhjus on alati mujal. Vägivaldse kallaletungigi põhjustas ohver ise, sest ta oli valel ajal vales kohas ja ajas vihale.
Kui selline eneseimetleja tabatakse süüteolt ja ta saab karistada, on süüdi ülesandja. Nartsissistil on raske näha oma teo ja karistuse vahelist seost. "Kes rääkis?" on ta esimene küsimus ja kättemaks on ta esimene mõte. Tema enese ainus viga oli selles, et ta hindas olukorda valesti, enda arvates on ta alati ülekohtu ohver.
Niisiis ei pea paika väide, et kiusaja ja ohver on õnnetud ühtmoodi. Ehkki kiusamise tegelikuks põhjuseks on halb enesetunne ning sassis inimsuhted, saavad ohver ja kiusaja täiesti erineva elamuse. Ohvri psüühikale mõjub kiusamine alati traumeerivalt ning võib olla väga tõsiste tagajärgedega kogemus. Kiusaja seevastu kasutab ohvrit psüühilise tasakaalu saavutamise vahendina. Teise kiusamine annab talle lühikeseks ajaks kergendust, tõstab eneseväärikust ja leevendab halba enesetunnet, ise ta sellest teadlik ei ole. Süüdlaseks ta ennast ei pea, vastupidi, iga kord, kui ta on agressiivsuse abil sihile jõudnud ning end julge ja võimukana tunneb, suureneb vägivaldse käitumise tõenäosus.
Kuigi nartsissistil puudub süütunne, võtab ta siiski kogemustest õppust ja jätab selle tegemata, millest talle sugeneks meelehärmi. Olles küll võimetu tõelist süütunnet kogema, on ta võimeline häbenema. Süütunne on psüühika arengus kõrgemal astmel kui häbitunne. Inimene tunneb end süüdi olevat siis, kui ta on talitanud oma moraalireeglite või endale sisendatud ideaalide vastaselt. Häbi tunneb ta siis, kui teda on teiste silmis alandatud. Et sotsiaalne hinnang on eneseimetlejale väga tähtis, siis on kergemakujulise nartsissistliku hälbe puhul säilinud võime vältida sotsiaalset häbi, pääseda olukorrast ilma negatiivse hinnanguta. Niisugune inimene ei tungi avalikult kallale, sest selle eest võetakse kinni, tema relv on vaimne vägivald.
Ka negatiivne suhtumine võib muutuda tunnustuseks, esiteks sel juhul, kui positiivse võitmiseks pole mingit võimalust, ja teiseks siis, kui inimene on üldistest käitumisnormidest sedavõrd võõrandunud, et ta ei peagi temale osaks saavat eitavat suhtumist tõeliselt negatiivseks. Tema meelest on tähelepanu kasulik, olgu see siis milline tahes.

1.7. Seesmine tühjus ja võimetus taluda masendust

Nartsissisti iseloomustab vajadus kogu aeg liikvel olla, rahutus Ja harilikult ka kannatamatus. Ta peab tegutsema, askeldama, elu peab tema ümber keema, iga vaba hetke jaoks peab olema toiming, välispidine stiimul. Tal on hirm tegevusetuse ja igavuse ees, sest seesmine tühjus ja fantaasiavaesus teeb ta välistest ärritajatest sõltuvaks. Üksiolek rõhub teda, sest ta pole võimeline tekkinud tühikut täitma loova tööga ega kujutlusvõimet appi võttes end lõbustama. Tegevusetusele järgneb igavlemine, mis omakorda tekitab halba enesetunnet. Hingelise tühjuse tekitanud halb enesetunne võib koguni olla vägivallategude põhjuseks. Nartsissist ei ole võimeline oma halba enesetunnet analüüsima, seepärast peab ta tekkiva masenduse välja valama kõike ümbritsevat hävitades.
Oma agressiivsust nagu kõike muudki impulsiivset on haiglasel eneseimetlejal raske kontrollida. Seepärast peetaksegi agressiivsust ja igasuguse kehalise või vaimse vägivalla tarvitamist nartsissistliku iseloomuhälbe nähtuseks.

1.8. Vaoshoitud käitumine ja selgete psüühiliste hälvete puudumine

Eespool räägitust selgus, et juba kerge nartsissistlik iseloomuhälve takistab sotsiaalset suhtlemist, rasket hälvet aga peetakse paljude ühiskonnaprobleemide, näiteks alkoholismi ja vägivallategude algpõhjuseks.
Kui mitte arvestada psühhopaadi aeg-ajalt avalduvat hävitamiskirge ja ühiskonnaga vastuolus olemist, käitub nartsissistliku iseloomuhälbega inimene enamasti väliselt laitmatult. Ta ei mõju neurootilise inimesena nagu paljud niisama raske psüühilise hälbe all kannatajad.
Lääne elustiil soodustab nartsissistliku iseloomuhälbe teket. Väikese lapse sõltumatust lähedastest inimestest peetakse iseseisvuse väljenduseks, kuigi selles eas peaks kiindumus avalduma veel sõltuvusena ja üksijäämise hirmuna. Ka sotsiaalsusest saadakse pahatihti valesti aru, arvatakse, et kambas tuntakse end hästi. Ometi on sotsiaalsus võime arvestada teiste inimestega ja kohaneda kokkuleppeliste reeglitega. Üksindust nautiv laps võib olla väga sotsiaalne, iseseisev ja välistest arutajatest sõltumatu.
Täiskasvanud inimene võib oma nõrga eneseväärikustunde ja halvad inimsuhted suurel määral peita alatise kiiruse, jooksmise, edasipüüdlemise, edu saavutamise soovi ning paljude erinevate vastutusrikaste ülesannete taha, s.t. niisuguse elustiili taha, mis ei lase hetkekski peatuda, ei jäta aega perekonna ega muude inimeste jaoks. Eluviisi, milles inimsuhetest jääb puudu mitte kellegi võimetuse, vaid ajanappuse pärast, ei pea meie ühiskond nartsissistliku hälbe ilminguks, vaid normaalseks ja peaaegu et ihaldusväärseks. Peale selle leiavad meie kultuuris hõlpsasti koha sellised ideaalid, mis teenivad nartsissistlikke eesmärke. Nimetatagu kas või kulturismi.
Näiteks masendust või liiga tugevat süütunnet, mis on märksa kõrgemad psüühilised hälbed, peetakse palju kõrgemini kõrvalekalleteks, sest seda laadi käitumine on meie ühiskonna koorekihile võõras.
Eneseimetleja on sotsiaalselt väga arukas ning pinnapealse jäljendamise varal õpib ta väga meeldivalt käituma, seepärast õnnestub tal tavaliselt jätta endast usaldusväärne mulje, ilma et teda läbi nähtaks. Nii võib vägivallategu tulla teistele üllatusena ning õpetaja võib-olla alati ei usugi teiste õpilaste juttu, et tema arvates hästi käituv õpilane on tõepoolest teiste kiusamises süüdi.

2. Psühhopaatia

Psühhopaatia, nartsissistliku iseloomuhälbe raskekujuline vorm, hõlmab nii avaldumisvormi kui ka kujunemise poolest erinevaid alarühmi. Eespool toodud nartsissistliku hälbe tunnused on siiski Iseloomulikud kõikidele psühhopaatidele ja tihtipeale avalduvad need üsna jõhkral kujul.
Psühhopaatia erineb kõrgematest nartsissistliku hälbe vormidest esmajoones selle poolest, et temaga kaasneb ühiskonnavastane, sageli hävitamise ja vägivallaga seotud käitumine. Ühiskonnavastane agressiivne käitumine on tavaliselt kestev, agressiivsus on isiku loomuomane viis reageerida ettetulevatele probleemidele, vastuoludele ja pettumustele. Tüüpiline on, et ta ise ei märka oma agressiivsust, vaid eitab seda.
Ka kergemakujulise nartsissistliku hälbe korral tuleb aeg-ajalt ette ühiskonnavastast ja agressiivset käitumist, aga see pole niivõrd vägivaldne, kuivõrd peegeldab minakeskesust ja teistega arvestamise võimetust. Selle põhjuseks on haiglase eneseimetleja arusaam, et temal on õigus teha ükskõik mida, kui see teenib tema egoistlikke eesmärke.
Psühhopaati iseloomustavad külmus, tundetus ja täielik hoolimatus teiste inimeste vastu. Kergemakujuliste nartsissistlike hälvete all kannatavad inimesed loovad küll suhteid, kuid suhete eesmärgiks on rõhutada nende endi suurust, vägevust, kõikvõimsust. Nende probleemiks ongi seda laadi vajadus teiste inimeste järele.
Täielikku tundetust on üldisemaltki seostatud psühhopaatiaga, mille üksnes inimsuhetega.
Ahistus- ja masendustunde puudumist on sageli peetud psühhopaatia tunnusteks, mõnikord on koguni arvatud, et nende ilmnemise korral ei saa psühhopaatiaga tegemist olla. Siiski võib psühhopaat üsnagi kõrgesti tunda ängistust ja masendust, mitte küll mure ja ebaõnne korral, vaid puutudes kokku tõsiasjadega, mida ta pole võimeline muutma. Nõnda juhtub siis, kui ta raskustesse sattununa ei taha tunnistada, et teda on tabanud ebaõnn või et ta on midagi valesti teinud ega tule olukorrast välja ka seletamise või teiste süüdistamisega. Siis langeb ta masendusmeeleollu ja äärmisel juhul võib üritada ennast tappagi, sest surm oleks talle raskustest väljarabelemise vahend.
Niisiis pole nartsissistliku masenduse taga mure, vaid alandustunne, külm ja tundetu nartsissistlik raev, mille suurus ei ole vastavuses seda põhjustanud sündmustega.
Nimetus psühhopaatia on vana, juba õige kaua kasutusel olnud psühhiaatriatermin. Varem mõeldi selle all peaaegu igasugust ühiskonnavaenulikku või normidest hälbivat käitumist. Arvati, et psühhopaatia kaasneb kuritegevuse, alkoholismi ja erisuguste vägivallategudega, eelkõige igasuguse moraalse arenematuse; teistesse hoolimatu suhtumise ja süütunde puudumisega. Nii oli mõiste psühhopaatia otsekui prügikast, kuhu pidid mahtuma nii need, kes olid ühiskonna norme ühel või teisel/viisil rikkunud, kui ka need, keda oli raske paigutada mõnda teise psüühilise hälbe rühma.
Peale ebamäärasuse koormas psühhopaatia mõistet sellega ajapikku liitunud tugevasti negatiivne tähendus. Mõistet seostati enam ühiskonnavaenuliku ja kuritegeliku käitumisega kui isiksuse arengu hälbega ning see äratas pigemini juriidilisi kui psühholoogilisi assotsiatsioone. Seepärast püüti psühhopaatiat mõnikord asendada nimetusega nartsissistlik iseloomuhälve, mõeldes selle raskeimat vormi.
Patoloogilise nartsissismi kõrgemad ja raskemad vormid erinevad juba üksnes ühiskonda puudutavate tagajärgede poolest sedavõrd, et termini psühhopaatia on taas kasutusele võetud nartsissistliku iseloomuhälbe raskeima astme tähistamiseks.

3. Terve ja hälbelise nartsissismi erinevus

Tähtis on teineteisest eristada väikelapse tervet nartsissismi ja algavat nartsissismihälvet. Terve nartsissism on lapse loomulik enesekesksus, vajadus imetluse ja armastuse järele, oma saavutuste imetlemine, enda kõikvõimsuse tunne, vajadus olla maailma parim laps ja köita enda külge talle tähtsad inimesed. Tervest nartsissismist kujuneb eneseusaldus ja -kriitika, eneseteostus oma ainulaadseid eesmärke ja ideaale taotledes ning võime eneseusalduse toetusel hinnata teisi inimesi.
Täiskasvanud inimeste puhul ei räägita tavaliselt enam tervest nartsissismist, vaid hoopis selle tagajärgedest - eneseväärikusest, eneseusaldusest ja enesekriitikast. Nartsissistiks peetakse niisugust inimest, kelle eneseusaldus, inimsuhted ja tundeelu on häiritud.
Need nartsissismi vormid, mida peetakse hälveteks, kaovad lapsel samm-sammult ning asenduvad samade omaduste realistlike ja tervete vormidega. Paljud nähtused, mida täiskasvanu puhul peetakse nartsissismiks, kuuluvad lapse ealise arengu juurde. Siiski on uurijad väitnud, et terve nartsissism eraldub haiglasest eneseimetlusest juba suhteliselt vara. (2)
Normaalne laps kujutleb end kõikvõimsana, ta soovib ema valitseda ja olla tähelepanu keskpunktis, ent need ei ole mitte kunagi samal moel ebarealistlikud püüdlused kui nartsissistliku hälbe korral. Väike laps reageerib ägedalt etteheidetele, ebaõnnestumisele ja häbile, sest tal on neid raske taluda. Ta tahab kogu aeg olla armastuse ja tähelepanu keskmes. Peale nende isekate tundmuste on talle omane ka ehtne armastus- ja tänutunne teiste inimeste vastu.
Väikelapse tervet nartsissismi võib näha selles, missuguses seoses on tema vajadused ja nõudlikkus. Mida tähtsama asjaga on lugemist, seda nõudlikumalt püüab laps seda kätte saada. Nartsissistlikul lapsel on peale mõistmatu käitumise ka nõudmised nii äärmuslikud, et neid pole iialgi võimalik täita, ta nõuab endale järjest rohkem ja rohkem.
Terve väikelaps ilmutab alati teiste vastu huvi, välja arvatud siis, kui ta on ajutiselt seotud pettumuse väljavalamisega. Ta on nimeline lootma temale olulise inimese peale ja näitab avalikult, et ta vajab teda, on temast sõltuv. Erinevus torkab silma juba 2,5-aastaste laste puhul. Terve laps säilitab emaga tundesideme ka siis, kui see temast mõneks ajaks lahkub. Nartsissistlikule lapsele on juba selles eas iseloomulik ükskõiksus teiste inimeste vastu ja võimetus olla neist sõltuv.
Nartsissistliku lapse külmus ja ükskõiksus teiste inimeste vastu torkavad alati silma, välja arvatud siis, kui ta teadlikult püüab jätta head muljet ja olla meelepärane. Ta hoolib teistest inimestest ainult siis, kui tal on vaja, et need teda imetleksid. Nartsisstliku lapse halvustav ja üleolev suhtumine teise inimesse erineb selgesti sellest soojusest, mis kaasneb normaalse väikelapse minakesksusega. Nartsissistlike patsientide elukäigu kontrollimisel on täheldatud, et külmus teiste inimeste vastu, hoolimatus ning käitumise kiire muutumine agressiivseks, halastamatuks ja sadistlikuks on neil ilmnenud juba 2.-3. eluaastal.

4. Nartsissistlik hälve kui inimeseks kasvamise takistus

Nartsissistliku iseloomuhälbe kujunemist mõjutavad paljud põhjused. Kindlat põhjuse-tagajärje ahelat ei saa esitada, aga kuna inimeseks võib kasvada üksnes inimsuhete varal, tuleb hälbe põhjusi otsida just sealt.
Psühhopaatia pärilikkust on esmajoones uuritud psühhopaatideks tunnistatud kurjategijate varal. Mõningaid tulemusi ongi saadud, ent pärilikkuse ja kasvuolude mõju on neis uurimusis võimatu lahutada.
Pärilikuks on kõnealustel kurjategijatel ja nende vanematel tõdetus normaalsest aeglasemat vegetatiivse närvisüsteemi reageeringut.(3) Seetõttu on psühhopaatidel raske õppida n.ö. tingimuste seadmise varal. Nad saavad keelud ja käsud aeglasemalt selgeks ega õpi oma kogemustest nagu kiiremini reageeriva närvisüsteemiga lapsed. Närvisüsteemi talitluse iseärasus võibki seletada, miks mõni laps endale järjekindlalt haiget teeb, oskamata varasemaid kogemusi ära kasutada ja õppimata ohtlikke olukordi ette aimama.
Psühhopaatia pärilikkusehüpotees on siiski liivale rajatud, sest kuritegevust määratletakse ikka ühiskonna normide järgi. Normid omakorda on kokkuleppelised ja muutuvad, nii et on raske mõista, kuidas seesugune sotsiaalne käitumine võiks pärilik olla. (4)
Suhtlemisraskuste seos psühhopaatia varajase tekkega on igatahes üldiselt tunnustatud seisukoht, mis ei sõltu koolkonnast. Teadlased on üksmeelsed selleski suhtes, et nartsissistliku hälbe tekke puhul on vanemate ja laste suhted olnud alati mingil moel sassis.
Lapse ja tema esimeste inimsuhete, esmajoones emasuhte tähendus on väga keerukas ja lapse arengule sedavõrd tähtis, et on raske või koguni võimatu püüda esitada mingit peamist, ühtainsat ja üldistatud sündmuste ahelat, mis hälvet põhjustab. Ei saa väita, et niisuguste suhete või selliste vanemate pärast on lapsel nartsissistlik iseloomuhälve. Inimsuhete rõhutamine tähendab seda, et kuna kõik nartsissismiprobleemid põimuvad mingil moel inimsuhetega ja isiksuseks kasvamisega, aga isiksuseks saab kasvada ainuüksi teiste inimeste toel, siis puudutab probleem paratamatult neid sündmusi, mis isiksuseks kujunemise määravad. Loomulikult on inimsuhteist tähtsaimad lapse suhted oma vanematega.
Soovides rõhutada inimese bioloogilist olemust, on teda iseloomustatud sotsiaalse loomana. Selle raamatu vaatenurgast on ühist küll kaduvvähe.
Inimese bioloogilise arengu määrab genotüüp ja arengu suunda ei saa väliste tingimustega muuta. Ta kujuneb bioloogiliselt inimolendiks hoolimata kasvukohast. Kui ta kasvab väljaspool oma kultuuri nagu minevikust tuntud hundilapsed, keda hundid toitsid ja hoidsid, siis ei kujunda tema bioloogiline genotüüp teda inimeseks sotsiaalses tähenduses; ta hakkab käituma rohkem hundina kui inimesena. Bioloogiliselt on ta inimene, aga tal puuduvad kõik need omadused, mis teevad temast selle, mida meie kultuuris inimese all mõeldakse. Nendeks omadusteks on eetilised ja esteetilised ideaalid, moraalireeglid, arusaamad heast ja kurjast, kõik see, millel põhineb sotsiaalne suhtlemine. Loomadel midagi niisugust ei ole. Loomal on sündides need omadused, mis seovad teda oma karjaga. Ta hoiab oma poegi, ehitab pesa ja kaitseb oma elupiirkonda. Aga kõike seda juhib loomusunniline liigiomane otstarbekus, mitte eneseregulatsioon ega kaine mõistus.
Inimesel on instinktide asemel psüühiline eneseregulatsioon. Kõik moraalireeglid ning arusaamad heast ja kurjast on kokkuleppelised, tema enda valitud, ning kunagi on neid peetud otstarbekohaseiks. Need muutuvad koos aja ja kultuuriga. Nad pole alati bioloogiliselt otstarbekohased, nagu moraalne kohus hoida elus ja ravida ka väga raskesti haiget last, kellel pole lootust ellu jääda. Kuivõrd reeglid on kokkuleppelised ja nende otstarbekohale oleneb elujuhtumist, siis ei saa nad olla pärilikud, vaid on õpitud
Seda laadi õppimist nimetatakse lapse sotsiaalseks arenguks. Inimene ei ole pelgalt bioloogilise evolutsiooni saadus. Bioloogiliselt on ta seesama olnud kogu aja, mida kultuur on arenguks vajanud. Inimene on kultuurirevolutsiooni saadus (5) ning lapse kasvatamine sotsiaalseks indiviidiks on kultuuri edasiandmine järelpõlvele.
Nii saab lapse kasvamist sotsiaalseks inimeseks hakata jälgima ainuüksi laps-hoidjasuhtest lähtudes, lapse ja tema eest hoolt kandvate inimeste vastastikuse mõju põhjal.